sess.

enam õieti ei tajugi mis päev üldse on..
pole ammu bloginud, mitte et oleks midagi millest blogida oleks
emm mis ikka, jõulud sugulastega, kes ikka suudavad närve pingule tõmmata
eile avastasin, et üks raamat, mis mul riiulis on on keskkooli lõpetamiselt saadud. imelik. ma mäletan küll, et sain raamatu,vene keelse kunsti raamatu, kuid ma ei mäleta kahe raamatu saamist, aga mõlemas on märge olemas, et kooli poolt lõpetamise puhul. mida ei mäleta, seda ei mäleta. mitte, et sellel mingi tähtsus oleks tegelikult.

njah see aasta on omamoodi huvitav olnud, on halbu kui ka häid asju juhtunud.
halbu ehk rohkem, aga head asjad on paremini meeles ja need siiski tähtsamad.
ja varsti 2007 asendub 2008-ga
eks paistab, mis see endaga kaasa toob.

pictures.

eksamist rääkida ei viitsi, peaks neljapäevaseks eksamiks õppima tegelikult.. aga jah. see minu suutmatus, asi pole isegi selles, et ma ei viitsiks vms, ma ei teagi täpselt. lihtsalt ei suuda ennast motiveerida. poolvägisi õppimisest pole just kah teab kui palju kasu.
päeval lisaks veel tekkis midagi jõulumasenduse säärast, tõsi küll mõni oskab ilusasti minu eduvusega manipuleerida ja seeläbi mind naeratama panna. aitäh. ^^
lisaks sellele ma jäin energiajooki juues magama. olgugi, et ma kofeiini suhtes kohutavalt tundlik tavaolukordades olen. näib aga, et üleväsimusest miski ei ole üle.
ma tahan joonistada... jälle.
tellisin raamatukoist veel ühe raamatu, peab nüüd selle ära ootama.
oeh. õppimise katse eee... oeh

õhupall? hmm.. heeliumi?

vahelduseks blogiks kah pisut(ehk see on minu viis õppimisest kõrvale hiilida ja seda võimalikult edasi lükata, ma lootusetu, wakaru)
see teeb nii rõõmsaks, kui vaasi lilled kaua värsketena püsivad ja ei närtsi ^^
ja nüüdsest ma joon teed suhkruta, niisama hakkasin, pole üldse paha ;)

eile helistas keegi suvaline ja küsis minu nimelist isikut, aga mitte mind. järjekordne juhtum, kus mind aetakse segamini ühe minu nimekaimudest. tüütu. eriti see veel, et ülikool nii kergekäeliselt jagab oma õpilaste andmeid laiali.

aga on kurb, inimesed, keda oled oma headeks sõpradeks pidanud, lihtsalt unustavad su olemasolu..
näiteks võiksid seda teha need, kellel on vaid halbade mälestustuste meeldetuletamise funktsioon.
see ei tähenda küll seda, et need mälestused enam haiget teeksid, lihtsalt, mis on läbi, see on läbi ja hakata kõike seda minevikust üles kaevama, on mõttetu, mis küll omakorda ei tähenda seda, et ma oleks kõike unustanud, küll andestanud,
aga mitte unustanud.

moraal ja eetika. jubedad, kui aga religioon sinna takka otsa lisada, siis paneks selle heameelega põlema ^^
seoses õppides eetika loengu eksamiks, tuli meelde ühe filmi lõik, et usa 18-19 saj, mingi pisike küla preestrile jäävad raamatukogus silma mõned kirjandusteosed, mis pole religiooniga kooskõlas (näiteks seal hulgas "Faust jpt), enamus raamatutele tahetakse tuli otsa panna (kõik patuse sisuga raamatud tuleb hävitada), siis aga tuleb peategelane preestri juurde, räägib, et tal on selline raamat, kus mainitakse mitmenaisepidamist, jumalat ja saatanat, reetmist, valesid ja muid patuseid tegusid. ja võtab kotist välja piibli.

phahh, ma nüüd õppima, koledasti tahaks küll joonistada, aga ei, ÕPPIMA!!!!!!!!!!!

where is my mind?

ma olen vist hulluks läinud. nimelt ma tahan 3. jaanuarist kuni 10. jaanuarini 5 eksamiga ühele poole saada. oi ma vist hakkan endal siis juukseid peast välja tirima. heheheheheee
ma nüüdsest pean überkjubersuperpuper tubli ja asjalik olema.
nii et nüüdselt palun õiendage minuga, olge vastikud, et ma ei oleks arvuti taga ja nii solvunud ja vihane, et paremat tegevust poleks, mis ajaks õppima, et mitte mõelda koledaid mõtteid.

selleks ajaks peab vist raamatukokku kolima, seal saab õppida.
miks keegi pole mõelnud sellele, et raamatukogudes võiksid olla koikud ja pisike dušši nurk, et inimesed saaksid seal ööläbi õppida 24/h.
ekas küll saab 24/h maalida jms nii.

ookei, tagasi maapeale. õppima. järgmine nädal kah juba üks(kaks?) eksam(it?). whii (Y)

"kui sa vaid teaks" ja 100 lk veel ja kaheksa on tore number

eilne jaapani filmi loeng oli ikka väga lahe. teemaks oli nimelt anime. mõni ime, et ma nii vaimustuses. tunni teemaks oli enamasti ghibli teosed. olgugi, et enamus juttu oli mulle juba tuttav, kuid lihtsalt see teadmise ja ära tundmisrõõm, kui tahvlile hakati mõne linateoses pealkirja kirjutama ja esimest silbist tundsin ära millega tegu ^^
anime on ikka minu teema ^^

varsti on jõulud..
juba, aga enne seda veel kaks eksamit.
peaks juba kinkidele mõtlema hakkama.

aga juba kahe nädalapärast saab kuulda kuidas elu šotimaal kulgeb. jei. ja šokolaadi tee on päris hea.
peaks lugema..

et siis mida veel? noh nüüd tuleb see "ei tea mida võiks kirjutada, aga tahaks kirjutada" asi. kuigi tegelikult ei tahaks kirjutada sellist sisutut ja mõttetut teksti. kasvõi lihtsalt sellepärast, et see mulle endale ei anna midagi. emm et mu söögitegemisvaimustus ikka jätkub? kah mul suur asi.
ei, tänaseks aitab.

oyasumi-nasai

the clock is ticking.

ja november möödus katastroofideta. vau.
esmaspäevast peab nüüd korralikuks ja asjalikuks hakkama.
varsti jõulud. huvitav kuidas see aasta hakkab lumega olema.

shiritori - peaks jaapani keele tunnis seda kord proovima

jaapani usu ja ebasusu loengu pärast hakkasin uuesti vaatama xxxholicu animet, tore leida seal samu müstilisi tegelasi, keda mainiti ka loengus. pealegi mõnus nostlalgiline tunne kah seda vaadata ^^

aah mul on kokaraamatute sõltuvus, eriti selliste, kus on ilusad pildid sees (oh seda edevust ja pealiskaudsust). ppff.  aga mulle meeldib vaadata ja leida igast retsepte. isegi kui nad mõttetult keerulised vms on. nuh aga mis siis ikka. kahjuks pole just kuigi palju aega kõigega tegelemiseks. njah. 
ma eile ärkasin kell kuus hommikul ja uimase peaga hakkasin paanitsema, et varsti on sess. ja siis ei saanud maha veel rahunetud. nu kuidagi suutsin lõpuks rahuneda. üldse viimasel ajal on hästi imelikud unenäod, millega ärgates pean segase peaga korraks mõtlema, et kas asjad ongi nii või mitte ja veel need unejärgsed emotsioonid kah takka otsa. not nice. need on väsitavad. niigi ei saa välja magatud.

täna jaapani keele tunnis läks teema soovidele jne, et mida võiks tahta(jõulud ikkagi tulemas) ainus asi, mille peale tulin, et veidike puhkust, Akiko lohutas, et jõulud kohekohe, aga ausalt öeldes, see ei lohuta eriti, sest jõuludega kohe seondub sess. mis mul sügisel peas toimus kui nii palju aineid võtsin? naiivne usk, et saan hakkama? nagunii.. aga jah, ega mul muud siis ka üle ei jää ^^
gambateru.
järgmisest kuust peab nüüd tubliks hakkama!

hitsuzen - mulle meeldib selle sõna kõla

avastasin enda jaoks täna ühe anime, mis käib tegelikult juba pikemat aega - Gallery Fake
selline mõnus asi, kunstimaailmast, maalide võltsingutest, igast rahaga seotud pettused, mustturg jne. Peategelasel on galerii, nimega Gallery Fake, kus nagu nimestki võib mõista, et müüb nö koopiaid.
kuid kõlakad väidavad, et tegemist on suitsukattega, mille varjus müüakse tõelisi kunstiteoseid mustalt.
graafika järgi tundsin isegi tegijad ära. äratundmisrõõm ^^

aga näib, et minu liigsest rääkimisest võib vahel ka kasu olla ^^

polaarööd.

istun ja vahin lollaka näoga ekraani. jälle.
nagu teaks küll mida kirjutada, aga ei oska seda ilusati ja delikaatselt kirja panna.

naised on maod. ja ära räägi seda emotsioonide ülepaiskamise vabandust. it's below you. aga kui su viimne öeldud asi on su soov, ei jää mul muud üle, kui seda austada.

aga aitab halvadest asjadest.

reedel käisin gospelkoori kontserdil, täiesti omamoodi elamus. super. ühe laulu ajal endalgi tikkusid pisarad silma juba kohe, kui tundsin esimestest nootidest, mis looga on tegemist. imeilus moment. lihtsalt kogu see tänulikkus, mis minus on got the best of it. 
kohe tuli meelde,  et siiski nutta ei  tohi. meigi laialimineku kohta ma ei põdenud, läätsed siiski enam(tean,tean pole just väga romantiline lõpp) olgugi et õnnepisarid nagu ei maksaks häbeneda.
aitäh.
nii et ma kategooriliselt keeldun veel halli argipäeva naasmast.

loomus - see ei muutu eal.

piparkoogidpiparkoogidpiparkoogidpiparkoogid.

peavalud. jälle. mul saab ibu varsti otsa nii. mitte et see aitaks kah. päeval peavaluga mõtlesin, et magaks, et ehk see väsimusest vms, aga ei. ärgates pea ikka valutab.
ma süüdistan selles kesist söömist. peaks ikka vähemalt kord päevas sööma sooja toitu.
kuid samas ei saa öelda, et näljutaksin ennast, sest kui vähegi on nälga tunda, siis ikka söön. rohkem tahaks vältida sellist mõttetut ja igavlemisest tingitud söömist. ahjaa, seda pole sellepärast, et siiski kogu aeg on miskit teha vaja. muidu mulle meeldib süüa, ka süüa teha. leidsin paar uut retsepti kah, mida pole jõudnud veel katsetada.

tegelikult tuleb ka tunnistada seda, et ma ei suuda midagi kirjutada. blokk on ees. ehk häirib see, et mõtted on järjekordselt segamini, aga arvatavasti määravaks on ka see, et kui ma midagi ütlen, siis see jääb nö lõplikuks, sest mida rohkem inimesi teab, seda raskem on pärast teisi seisukohti selgeks teha. ja on ka asju, mida ma ei tahaks nii valjusti rääkida, asi pole selles, et ma poleks endas kindel, lihtsalt ma tean mida teha ja ma ei taha, et keegi hakkaks tänitama rääkides mulle asju, mida ma niigi juba tean ja teen. ma ei taha, et keegi muretseks või kurvastaks.
ma tean, et ma tahan võimatut - et kõik oleksid õnnelikud. aga ma siiralt soovin siiski seda. sest vaatamata selle maailma koledusele, leidub siin ka headust. see on kui valgus, aga iga valgusega tahest tahtmata kaasneb ka vari. et varje ei tekiks, tuleks kõik kõrvaldada, kuid siis valitseks tühjus ja poleks enam miskit, millele saaks valgus peale paista.
tegelikult headus pole see, mis on iseeneset siin ilmas meie ümber. headus on meis endis, mida me ei tohiks hoida vaid endile. tegelikult see oleks pisut hirmuäratav endale, sest siis võid olla kõige haavatavam, kuid samas see on kui armastus. kui sa jagad seda, saad seda mitmekordselt tagasi. nii et ma võtan endale vabaduse olla täna naiivitar ja öelda, et mul on veel usku sellesse maailma.

kahetsus. nu ma ei saa öelda, et oleks elanud nii eeskujulikku elu, et pole põhjust olnud midagi kahetsega. on küll, kuid kahetsemine oleks kui see, et parem kui seda poleks olnud, aga kui seda poleks olnud, oleks väga suur tõenäosus, et kui ei teinud seda siis, teed seda teine kord. üks asi mida ma kohe üldse ei mõista on see, kui keegi ütleb, et kahetseb miskit, aga jätkab asju samas vaimus edasi, siis see ei tundu just eriti siiras olev.
põhjus, miks ma ise midagi ei kahetse on lihtne. võtan kui õppetunde, sest lihtsal viisil asjadest ma õppust reeglina ei võta. eks kannatus ole see suurim õpetaja ja kangekaelsus edasi võitlemiseks parim treener.

üks väljend mida ma ei salli on "mis oleks kui oleks sedasi läinud" siis sa poleks see inimene, kes sa oled praegu.
the point of no return. ütleme, et mingis olukorras saaks öelda, et vigu on tehtud, aga juba suutelisus endale vigu tunnistada on miski. ja kui arvata, et kui näiteks oleks mingi asi mitte juhtunud saaksid sa olla parem inimene, ehk siis tuleks siis püüelda selle poole, et muutuda paremaks inimeseks. inimeste viga on see, et liialt kiputakse süüdistama elukooli või nö vooluga kaasaminekut. vinguda oskame me kõik. aga kas ka tegutseda? edasi võidelda? saada just selliseks inimeseks nagu sooviks? 
seal juures tuleks aga siiski jääda iseendaks. aga ei tohiks niivõrd sõltuda teistest. tuginedes iseendale saab alles leida selle oma sisemisesära, mis inimesi ligitõmbab. 
maailm ei muutu niisama lambist. tuleb alustada iseendast.





tean küll, et see eelnev jutt tundub üdini idealistlik ja liiga kerge. kuigi see pole seda. ma ei oska kõike edasi anda neid mõtteid, mida tahaks edasi öelda. aga suurim raskus selles juures on see, et mitte muutumine ise ole raske vaid mitt muutumine selleks, kes sa enne olid ja kes sa enam tegelikult olla ei tahaks. sest tahesttahtmata seda hakatakse igatsema, sest see oleks nö kergem tee, mida mööda kõndida.

ma ei tea palju sellest arusaadav on, aga vähemalt ma üritasin.

- 2. anyone else?

eile käisin rakveres. sellel jaapani sariloengus. et siis seekord oli teemaks kyogeni teater. vaatasime ka shakespeari "eksituste komöödia" ainetele selle jaapani versiooni. päris hea oli.

消しゴム

teadmistega kaasneb koorem, if you know what i mean.

tormid...tormid..tormid. rongid? kalju!

ärikataloog saatis mulle täna arve, mis polnud mulle mõeldud. vot nii juhtub, kui sul on nimekaim, kes igale poole kirjutab oma e-maili valesti ning temale mõeldud kirjad tulevad hoopis sulle.
irooniline jei.

üks hirm sai ületatud ^^

aga see eest on nüüd teine hirm(pole eelmisest põhjustatud) arvatavasti ma lihtsalt reageerin üle ja pabistan liialt ette. jep. aga siiski. on muret tekitav element. kuid samas, kui mõtlema hakata, siis see on üks siiski alusetu. nii et rumalused jäävad see kord ära. just nii.

teisipäevad on ilusad. ja soojad.

awkward

ja "sada aastat üksildust" on läbi loetud.
hea raamat tegelikult. soovituseks kui keegi hakkab seda lugema kirjutage ilusti tegelaste nimed ja kes nad olid üles, neid on palju ja nimed korduvad ka, et vähegi midagi aru saada.

nu ma ei tea, ei oska hetkel midagi kirjutada nagu, enne oli küll siuke mõte, et vot sellest võiks kirjutada, aga mis see oli või millega seoses see oli, seda ei mäleta.

üks asi ülikooli juures on see kuidas aeg lendab. juba esmaspäeval võib mõelda, et varsti on reede, nagu praegu võib mõelda, et varsti on kevad käes. lihtsalt see mõte, et tead, et aeg kulub kiiresti, tähendab seda, et sul on palju tegemist, mis on mõistlikes piirides täitsa vahva. kehvad lood ainult siis kui laiskuse pisik nakatab, siis on sellest raske lahti saada või siis kui tegemisi on niivõrd palju, et ei jõua isegi need ära tehtud, rääkimata siis eraelust jne. aga praegu õnneks jätkub aega enamvähem kõigele/kõigile, isegi endale. kui see semester olen tubli võin endale pisut kergema tunniplaani järgmiseks semestriks plaana. kuigi peab ette vaatama, et see liiga lebo poleks, sest kui on vähe kohustusi, võib laiskusest haigus saada. ja see vähenegi, mida teha on vaja, jääb tegemata. eks öeldakse, et mida rohkem sa teed, seda rohkem sa ka jõuad.

mõeldes kevadele, jäin mõtlema, et pisut igatsen juba uisutamist. aga nagu öeldud, pole see enam nii kaugel =)
jõulud on varsti =S
see on jube tegelikult, et kohe peale halloweeni on poodides jõuluehted ja muu siuke pudipadi müügil =S eriti veel kui arvesse võtta selle aasta jõulumoe värvi.
ei no mis jõulud on täiesti külmades toonides? külm rohekas-sinine, külmavärinaid tekitav lilla jne. nagu misasja?
või see tahab mõnitada jõulude olekut? et kui jõulud, mis peaksid idee poolest olema soojad ja rõõmsad pühad, mida veeta pereliikmete ja armastatud inimeste keskel. kuigi kui ausalt tunnistada, siis eelnevatel jõuludel nagu ka sünnipäevadel olen leidnud end mõtlemas, et miks ma seda nii väga ootasin, kui ma tunnen end üksikumana kui kunagi varem. et mõtled päeva nii eriliseks ette ja siis pead pettuma, et tunne on nagu igal teisel päeval, lihtsalt rohkem toimetamist ja isegi kinkide saamiserõõm polegi nii ahvatlev. aga samas peab möönma seda, et huviga siiski jälgin inimeste ilmeid kui nad omi kinki lahtipakivad.
ma vist järjekordselt mõtlen liiga palju.

oeh. ok, tagasi lugema, peaks vist alustama siis järgmise raamatuga?
kiirlugemine oleks üks tohutult mugav ja kasulik oskus antud juhul.
njah.
ma nüüd ei oska valida mida lugeda. phähh. ma olen kohutav otsustaja.

tänane eetika loeng.
k-316 külm auditoorium. täna siis teemaks religioon ja eetika. kohutavalt kuiv. tegelikult see aine on juba iseenesest siuke, lihtsalt räägib kuidas on, samal ajal, kui mul enda hing sooviks seda edasi arendada, arutada, filosofeerida kasvõi.
sokrates esitas hea küsimuse, et kas Jumal armastab head, sest see on hea või Jumal armastab head, sest ta ise ütleb mis on hea.
on inimesi, kes elavad 100% piibli järgi, tean isegi mõningaid selliseid. Jumala sõna ikkagi. aga kas keegi on vaevunud mõtlema seda, et selle siiski kirjutasid inimesed? isegi ümberkirjutamisel on tohutult palju ruumi sõnade mängudele ja teistmoodi tõlgendamisel. tõlgetest vast ei tasuks ka rääkima hakata. jumal räägib armastusest, aga teate seda, et uus testament kirjutati originaalis kreeka keeles ja kreeka keeles on 4 erinevat sõna selle mõiste jaoks?
pealegi palju, mis on piiblis, on juba ajast ja arust, tol ajal olid teised normid, vanas testamendis oli 613 keeldu ainuüksi juba. tol ajal isegi maeti elusalt heast peast kah, nii et.. otsustage ise.
aga mida näiteks siis teha, kui asjad lähevad südametunnistusega vastuollu? njaah

ma ise ei näe Jumalat kui headuse kehastust. pigem kui harmooniat. et saaks headus eksisteerida, peab ka kurjus olema. saatanat ma siiski ei usu. öeldakse küll, et kurjus on jumalast, aga enam viidates sellele, et saatan on langenud ingel.
ma kunagi enne juba kirjutasin, et Jumal on kui vaatleja, inimesele on antud siiski mõtlemisvõime, mis panebki teda tegutsema. vot ma ei oska midagi öelda saatuse kohta. kuigi samas on asju, mis lähevad just nii, nagu need minema peavad. ei tea, ma ei oska seda seletada. nu igal asjad on eesmärk, põhjus.
isegi olen kohutavalt viha tundnud (kui mitte raevu)elukeerdkäikude peale. mõningaid nüüdseks mõistan, kuigi on ka asju milles küll ei oska mingit eesmärki näha. aga võibolla mina ei peagi selle osaks saama.
aga jah, kogemused, teevad meid targemaks. mis ei tapa, teeb tugevamaks.

et mida siis lõpetuseks öelda kah?
shh. see jääb veel minu teada ;)
maybe some day. when i'm brave enough..
=)

pon & zi on vahvad

november.
see on aasta üks kõige vähem meeldivam kuu.
kuigi kui nüüd mõtlema hakata, on ka põhjuseid, miks ma sedasi arvan, tõsi küll, et miski pole just jalust löönud. aga tasakaaluga olid teised lood (igas mõttes), aga see oli vaid ajutine efekt. nii et aitäh. mis ei tapa, teeb tugevaks. tõestatud.
nii et võin öelda, et siiski läbi pori ja vaeva siiski võitjaks osutusin mina.
tänaseks jätame kõik omad alateadvuses pesitsevad hirmud ilusti rahule, ei hakka neid lahkama ja analüüsima. ei jaksa ega pole ka erilist tahtmist. endale on need juba ammu teada, aga vast see info on liiga isiklik, et arutada neid nö valjult mõeldes.

see selleks. täna oli aga tõesti imelik päev. algas sellega, et kõik pöörati peapeale. egas midagi. lõppkokkuvõttes head asjad siiski kaaluvad päeva üles ^^
oh jah, iroonia on lahutamatu osa minu elust, kuid see ei takista siiski tunda rõõmu nii suurtest kui ka väikestest asjadest.
i feel like i can dance on the tip of my toes. 
barefooted.
....and without any pain and suffer.
it's like having a pair of pure white wings.

vahel avastan end mõtlemas igast arvudele. enamasti otsin seotseid mingitele sündmustele, tähtpäevadele vms. tõsi küll vahel meeldib ka laes olevaid asju loendada. näiteks ehi seminari ruumi laes on 15 908 augukest.

kuu nikotiinita.
unega kõik korras, unetusega pole probleeme, vastupidi, magan liiga palju, vahel isegi päeval. niigi vähe aega. aga samas olen ülimalt tänulik nende hetkede eest, kus saan unustada ülejäänud maailma. kus saab nö ühiskonnast välja astuda. it's like magic. aitäh.

hakkasin mõtlema seda, et kui tahad mõnes valdkonnas iseseisvalt tegutsema hakata, tuleks enne siiski õppida antud valdkonna ajalugu, tehnikat, erinevaid stiile. igal asjal, nagu ka inimestel, on minevik. olgugi, et mulle see mõiste ei meeldi, tolle ülepaisutatud tähtsuse pärast, sest see siiski pole määrav. see võib anda ülevaade muutustest, võimalik, et ka loomuse aistingu. aga pigem ütleks, et see on edasi suunav. aga seda vaid juhul, kui inimesel endal on välja arenenud iseseisev mõtlemine. sest kui see vähegi on aheldatud millegi külge, siis edasiarengut pole oodata. sul võivad olla kõikide maailmaraamatu tarkused teada, aga kui sa ei mõista neid, ei analüüsi ja ei arenda edasi, siis sa oled vaene. hingelt vaene ja kuiv. keegi vast ei tahaks endale vast hüüdnime "kõndiv entsüklopeedia". mul on kahju taolistest inimestest. neid on tegelikult.
veel hullemad on need, kes üleväärtustavad oma "tarkust", et saavad midagi õppimiseta hakkama. ok selliseid isegi on, kes on selleks suutelised, aga neid on kohutavalt vähe ja tihti nad kipuvad olema liiga laisad, et end edasi arendada.. ja nii nad kaovadki kuhugi. huvitav palju maailm on kaotanud selliseid inimesi...

näe marion, ma blogin. head pühakutepäeva sulle.

ja juba on neljapäev kohekohe läbi. kurb tegelikult. aga paratamatus, et aeg lendab. ja ongi vahenädal otsakorral. noh vähemalt võin rõõmustada selle üle, et teistes ülikoolides pole "iseseisvatöö" nädalat. formaalsused. olgem ausad, see on koolivaheag!

ema vist arvab, et ma fännan lambaid. loodan, et ta siis ei tee mulle näiteks sellist üllatust, et koju tulles avastan oma toa lambateemalise tapeediga. aga jumal tänatud, et tal aru peas on ja äärmustesse ei lasku =P

sorry, ei tule midagi sügavamat täna, liiga vässu ^^

ja ongi pühapäev läbi saamas..
selle nädala suurim hirm oli, et saan mõne rumalusega hakkama, kus
mõni hetk tundus  kaosena ja iga lihtsaimgi asi tundus pead purustavat ja ülevõimete olev. probleemid olid kui tekkimas kui seened peale vihma ja nägin tonte, seal kus neid polnud.
noh vähemalt ma tean varasemast, et õhtuks on see möödas, siis mõte jookseb siis paremini ja selgemini. ülevaade on objektiivsem ja rahu on tagasi.
nagu koolis ajaloo õpetaja ütles "suured asjad juhtuvad ikkagi öösiti, võtke kuidas tahate"

küll ma hakkama saan. sest tegelikult pole mitte miskit nii korrast ära midagi. see on pisut harjumatu tegelikult. loomulikult ma võin ette põdema hakata näiteks tuleva sessi pärast ^^ näääh.
parem naudime olukorda

the trick is to keep breathing

kagami, kage kagami

ma siiski ei tohiks keset päeva magada, esiteks esmane enesetunne on ärkamisel jätan soovida, peavaludest ma ei hakkagi rääkima. mis tuletab meelde, et neid tegelikult neid enam suvest saati teab palju olnud. sugoi. lahe.

hakkasin mõtlema täna. jah ma oskan seda, vaatamata, et blond olen :P
lihtsalt hakkasin mõtlema milline ma inimesena olen. hea? halb? neutraalne? eile korra tekkis selline tunne, et olen kui peegel, et peegeldan, mulle osaks langevaid emotsioone, tundeid vms. et just millised inimesed mind ümbritsevad, selliseks ma muutungi. kohati võib see olla märkamatu, kohati, aga ma mõistan seda, aga just kui mingi blokk on ees ja ma ei saa midagi sinna parata. ehk see on ka osaliselt see tõttu, et ma ei usalda eriti inimesi, see tõttu, olen enda mina ära peitnud ning olen nagu mingi kloon. ehk sellepärast ma saangi enamike inimestega hästi läbi ja pole mul vaenlasi.
kuigi kui vastupidi võtta, et kui keegi ei suhtu minusse soosivalt, siis mul endalgi tekib mingi eelarvamus nende kohta. see kõlab küll lapsikult, aga ma millegi pärast ei suuda usaldada teatud sorti inimesi. see on täiesti tunnetav asi, mõni inimene lausa pakatab ebameeldivusest.
paar aastat tagasi üks tuttav rääkis, et need, keda inimesed kõige enam vihkavad sellised inimesed, kes meenutavad neile neid ennast. umbes midagi nagu termikate laulusõnad -
 "sa ju ei taha, et sulle tehtaks seda, mida teistele sa teed".
ma lisaks siia seda, et siis tegemist on teadlikult iseka inimesega. mitte selline võitlev isekus, vaid kõige nahaalsemat tüüpi.

haha, et mina siis "digimuutun" no superkangelaseks, et kurjamid võtaksid aru pähe ja muutuksid paremaks?
* naerab kõht kõveras *
ei, pigem mina olen see manipuleeritav.

kuigi on siiski inimesi, kelle juures olekul ma saan olla mina ise.  tunda end vabana muredest, pingetest, muust maailma koormast. kus ma pole millekski sunnitud, kus on vabadus naerda ja tunda rõõmu
aitäh, et sa olemas oled. ^^

"sa ei suuda paha olla isegi siis, kui sa tahaksid" täitsa võimalik, et teadlikult mitte, aga rumalusest?
aga aitäh siiski.

mõni lihtsalt teeb maailma paremaks oma kohal olekuga

praegu on see aeg, kus ma pean end jälgima, et ei ütleks midagi üleliigset. mitte midagi halvasti ses mõttes, vastupidi.
ei taha ära sõnuda, kedagi hirmutada või kadedust tundma panna.
mind on kerge hirmutada.
mis mul viga on? ma kardan nüüd isegi positiivseid asju.
hea, et järgmine nädal on vahenädal, ehk pisut puhkust kuluks ära. kuigi see tähendaks rohkem vaba aega -> rohkem mõtlemist -> liigne mõtlemine -> segadus, mis ei tõota midagi head -> veel suurem segadus
aga ma olen siiski olukorrast üle ^^
ai, mul on nii ilus blog ^^
nii et kiiret pole kuhugi, üks samm korraga.

22 märts oli see.

lõpuks sain selle taustaga ühele poole, ei no tõesti. võttis lausa mõttes vanduma.
õekesele suur kalli.
tõsiselt kaua läks sellega, aga teadagi minu kangekaelsust allaandmise suhtes, korra panin ühe roosade lillekestega. see oli isegi päris koomiline. aga lõpuks sain, mis tahtsin.

täna pidin järjekodselt tõdema, et mul on veider perekond. tädil on näiteks kalduvus igakord kui mind näeb öelda, et olen alla võtnud, mida ma ei ole, kaalunumber on stabiilne olnud viimased kuud, ma ei tea, mis tal minu kaaluga on. teiseks veel vanaema. eile hakkas pärima kuidas mu enesetunne on. teades teda, ma tean küll mida ta mõtles. nojah, mida tahta, 86 on siiski soliidne vanus. 
siianigi on mul värskelt meeles tema kahe aasta tagune temp.
muudest pere draamadest ma rääkima ei hakkagi.

blogi kurja kuulutava pealkirja mõte polegi tegelikult nii negatiivne midagi. ära sõnumiseks. jah ma usun sellistesse asjadesse, sest see on iroonia, mis on enamasti lahutamatu osa minu elust olnud. muidu ebausklik ei ole, eile näiteks jooksis must kiisu üle tee,  ilus kiisu oli =)

naljakas, et mulle jäävad igast naljakad detailid meelde, mille järgi siis saab nendega seotud asju meelde tuletada. näiteks kuupäevi. seostada ma ikka oskan.

siis kui blogi tapeediga jamasin, oli küll palju mõtteid, mida mõtlesin, et kirjutan, kuid nüüd on mingi blokk ettetulnud, ning tulemus jääb suht lahjaks.
võibolla asi on ka selles, et olen oma positiivsete asjade suhtes veel tsiba kade ning ei taga neid nii kergelt jagada ^^ sorry

:*
ma peaks tegelikult magama praegu, ups.

see on siis blogi 100. postitus. jei. ükski minu enne olevatest blogidest(puhaku need rahus) pole nii kaua vastu pidanud.  esimene pidas isegi ajaliselt pikalt vastu, aga ma polnud eriti aktiivne. teine? heal juhul vaid paar kuud.
see selleks..
magasin täna päeval, pisut imelik tegelikult, selles mõttes, et polnud väsinud, maganud olen viimasel ajal normaalselt. polnud nagu erilist põhjust, aga magasin siiski kõigele vaatamata. 4,5 tundi. nice.

kohutavalt armas kuulda, kui oled motivatsiooniks, et minna kella kaheksaks kooli, et pärast seda saaks korraks mind näha, ometigi kui peale seda on 4 tunnine paus. aitäh ^^
naeratusega alustatud päev on ilus päev ^^
kallis oled.

mul olevat jaapanlik mõtlemine =P

soojuse liblikad külmas oktoobrikuus ^^

reedel käisin pulmas, ilus oli, endalgi tikkusid pisarad silma nähes oma lapsepõlve ja praegust parimat sõbrannat abiellumas, aga tulemata need siiski jäid, muidu ma poleks saanud oma lilleneiu ja pruutneitsi kohuseid korralikult täita. pruut ise naeris, et mida kõik vesistavad, isegi ta mehel tikkusid pisarad tulema, ütlesin, et küll ta kord ehk aru saab. ah jaa, arvake, kes siis pärast kimbu sai.
ja vedas sellega, et sain samal õhtul tallinna tagasi, pealegi veel autoga, sõidu ajal sai lobisetud ka, et peletada mõtteid, sest olgem ausad tormiga oli küll pisut kõhe sõita.

ilus pühapäev. ning seda vaatamata vihmale.
ma ei suuda seda sõnadesse panna. ei taha ka. midagi peab nagu endale jätma.
käisin veel georgi vaatamas. nauditav film oli. jäin rahule. 

minu sära on kui kuu valgus, mis mulle langeva valguse peegeldus.
mitte inimesed ole liiga tõsised ja mornid, lihtsalt meie tõestasime, et killud toovad õnne ; )

peaks nagu asjalikuks hakkama.

oh jah.
mu aja organiseerimine ja ajataju üldne jätab soovida. algkoolis mäletan ma tegin alati kõik ette ja taha ära, et saaks hiljem muid asju teha, koolist tulles hakkasin kohe õppima, isegi reedeti, et nädalavahetusel saaks muude palju põnevamate asjadega tegeleda. kuid aga mida vanemaks ma sain, seda enam rakendus see mõtelmine, et aega on selle kiire asjaga. aga nüüdseks on kätte jõudnud aeg, mil edasilükkamised kuhjuvad ning jään ajahätta. nii et iga vaba minut on arvel.

5 suitsuvaba päeva, pole paha, pole isegi igatsust ega tahtmist.  andsin kaks viimast suitsu marile ära, mitte, et ta ise suitsu teeks, eks ta vist kardab, et äkki tuleb mul mõni nõrkusehoog peale. olen otsustanud maha jätta. endale antud lubadusi pikun rikkuma, aga seda ma ei tee vaid enda pärast, on mimeid põhjusi. 
nagu tolstoi ütles, et me elame tõeliselt endale ainult siis kui elame teistele. siin peab see isegi paika.

aga muidu pole nagu põhjust vinguda. otse vastupidi. kui ainult enda kallal. seda teen ma alati. enesekriitika on minu lahutamatu sõber, kelle üle ma enamasti naeran.
mul on tegelikult põhjust särada. särangi. mhmh. tavaliselt kui mul on põhjust õnnelik olla, siis ma seda pole, sest mingi alateadlik hirm või teadmine on olemas, et see on ajutine vms. kuid hetkel ma blokeerisin need kõik ära.

aga jah, aitab venitamisest, pean tubli ja asjalik olema. nii et poliitika filosoofiat lugema.

ja kes oleks võinud siis arvata, et ütlemine "killud toovad õnne" pole vaid tühipaljas väide. well..  i'm not complaining =)

nüüd vähemalt vahelduseks häid uudiseid ka, see asi, mille pärast ma pikalt närvitsesin, osutus kardetust paremaks. tõsi küll võiks parem olla, kuid praegustel aegadel on seegi lootust andev. jumal tänatud.

aga olgem ausad, see on ülim tunne, kui saad naeratades magama minna/jääda, aitäh sulle.

uus lehekülg.
vanad eesmärgid. mis üleliigne, see üleliigne.
keskendume tähtsale.

see, mis mind kõige enam praegu vaevab, selgub homme, kui läheb kõik hästi, lubasin endale, et jätan suitsetamise maha. ma parema meelega ei mõtleks vastupidisele. aga valmis peab olema, sest siis on minu kord kalju olla. hetkel on nõrkus/pisarad/katkiolemine luksus, mida ma endale lubada ei saa.

ma veel tõestan sulle, et ma jõuan kaugele!

noh, mis sa siis reede õhtul tegid?
ma jalutasin elevandi jalajälgedes. jep. justnii. ning olles seejuures täiesti kaine.

kohutavalt raske on välja mõelda oma loomingutegelastele nimesi, noh vähemalt on igavates loengutes nüüd üks meelelahutus juures. eile soovitati mulle, et ma võiksin oma kuumadest animetüüpidest kalendri teha. haha, kuigi see omamoodi võiks isegi lõbus ajaviide olla.

eile hommikul on mõnus kooli minna, mõnusalt jahe, tänavad veel vaiksed, igaltpoolt näeb sügisetunnusjooni, mis on justkui oleks suve võimas encore, kus aastaaeg paneb oma pühendab oma viimased jõud, et anda endast kõik, et keegi ei tunneks kurbust ja unustaksid kõik omad mured ning tunneksid kasvõi hetkest rõõmu, mis täitab südame soojusega. 

kõik on ainult aja küsimus.

äärmuslikud sündmused nõuavad äärmuslikke lahendusi, ise asi kui võimalik see on, pealegi tiba hullumeelne ka, pealegi läbimõtlemata. ah ma parem pean suud kinni.
 
väsitav päev, pean jägmine semester meeles, et naljalt 4 loengut ühel päeval ei võta. viimases loengus oli võimatu keskenduda. homme enamvähem sama. saab lõbus olema. peaks nädalavahetuseks midagi plaanima? ei, plaanid kunagi ei tõota head. ma ei oska planeeritult elada, kahtlen, et tahangi, loomulikult teine hetk ma võin vinguda, et kõik on ebastabiilne, aga siis pole rutiini, kui just seegi rutiiniks ei muutu. kõik on võimalik. ma tegelikult samal ajal mõtlen oma Uku asja, nii et vabandan ette, et mu praegune jutt segane ja täitsa võimalik, et ma juba kordan ennast.

üks väga hea asi sügise puhul on ka see, et algab uus hooaeg ja seda anime valdkonnas,
enamik minu tutvusringkonnas ei suuda mõista miks ma animet vaatan, ütlevad, et see on nõme, mina jällegi ei mõista neid. animet võib leida igale maitsele, tõsiselt, sama hästi võib öelda, et filmid on nõmedad. absudrne ju.

olin juba unustanud kui mõnus võib udu olla, see kord aknalaual istudes ja vaadata aknast välja, hingata värsket ja külma õhku, käes aurav teetass, selline hea vabastav tunne, kus tundub, et kohustused on tegelikult meile antud privileegid. ok 2 filosoofia loengut päevas on vist liig (=

mingi kokkamistuhin tuli peale. jälle.

õiglus? illusioon

ma ei mõista, kohe üldse ei mõista, miks juhtuvad kõige koledamad asjad üldse inimestega, keda võiks lausa ingliteks pidada. see ei mahu mulle pähe. just eriti siis kui oled kogu oma südame ja hinge pannud palvetamistesse, kus soovid neile südamest ja täiesti omakasu püüdmatult kõige paremat ja siis just läheb vastupidi. ma täiesti mõistaks kui minuga juhtuks midagi sellist, et just seoses mu endaga ei lähe asjad nii nagu tahaks või oleks vaja, aga kui see juhtub inimestega, kes pole seda ei mingil viisilgi ära teeninud, siis seda ei saa isegi kuidagi irooniaga võtta. oma valu kannatamine pole pooltki nii võimatu kui näha kannatamas, inimesi, kes on sulle endastki kallimad ja kes seda kohe mitte mingisugusel moel ei ole ära teeninud.
maailm sult vabandust ei palu,  võidab ta lõpuks nagunii.
võtab iga viimse usu raasu ära, viimnegi lootus on nii röövitud. nii et alles on jäänud see neetud süsteem.

sellest ajast, kui ma oma esimese anime tegelase peale tulin, on asjad üldiselt kuidagi rahulikuma ja positiivsema suuna võtnud. üks asi on ehk see, et ma rakendan oma mõtlemist millegi arendamisele ja seepärast ei mõtle ja ei näe tonte/probleeme  seal, kus neid pole ja puhu suureks ka olemas olevaid muresid. kuidagi rõõmsam olek. teine asi on ka see, et siiski lõpuks tean täpselt, mis on mu eesmärgid - ehk siis luua ja tegeleda animatsiooniga. on ehk küll ebastabiilne karjäärivalik, aga mis meil ikka kindel on selles ühiskonnas peale maksude ja surma? vähemalt on mul suund olemas. ja see teadmine kuidagi annab kindlustunde, et eesmärk on olemas, et tee on teada, olgugi, et seal võib ootamatuid käänakuid olla, aga kui sihtpunkt on teada, siis on kangekaelsust siiski lõpuni minna (väga klišee, kuid siiski, nendeski vahes peitub miskit)

a jaa, seda, et tuleb välja, et minu seda aeg ajalt esineva unetuse nimetus on katkendlik unetus. jehuu. aga mnjah, 
tuleks vist magneesiumi sööma hakata ja suitsetamise maha jätma. see pidavat aitama. kofeiiniga mul nagunii juba on juba suhted minimaalsed


helmile kalli

a friend in need is a friend indeed
sõprus, mille ma arvasin kadunud olevat, oli alati olemas,
ikka rahustav on kuulda just seda, mida kuulda tahaksid, naerda ja teada, et on ka inimenesi, kes teevad maailma paremaks lihtsalt oma olemasoluga.

my iron lung; no ripcord

eks see on vist päris häiriv, et ma ei räägi asjadest otse vaid kergelt vihjates nendele. et kui oraakel, et räägin ja ei räägi ka, ei varja aga ei lao kõike lagedale ka. et kõik kuidagi vihjete toel. kedagi nagunii ei huvita,
teeme kohe katse.

on mitmeid põhjuseid kurvastamiseks, aga üldsiselt pole mu tujul viga, harjunud juba. vana asi =)
üheks asjast on suutmatus leppida enda väikse sipelga olekuga ja teada, et pole võimeline midagi muutma, sest pole mõtet ega kedagi, kes viitsiks reageerida või isegi märgata. üksi pole võimalik midagi teha, aga koostöö nagu ka ei suju, tekib nähtamatu tunne, et nagu ma ei eksisteerikski füüsilises maailmas. tean küll, et see üksindlus on tingitud minu kohutavast tähelepanu vajadusest ja ehk ka kõike liiga isiklikult võtta. 
ma tean, et maailm ei keerle minu ümber. aga samas võiksid lähedased võtta mind kui midagi enamat kui enesestmõistetavalt, sest mul on juba pikemalt selline tunne, et minu ja maailma vahel on selline sein, kust minu hääl teisteni ei jõuagi, aga maailm lihtsalt kurdistab mind oma müraga. jah just kurdistab. ja mõni imestab miks mul riiulikompleks on. et olen vaid kui ilus mänguasi riiulil, et kui hakkab igav, olen alati olemas, aga muidu võiks sama hästi ka mitte eksisteerida.
eks see rumal ole, et sõltun inimestest, kellest hoolin. ma panen neid alati endast ettepoole, et ise pärast tunda heameelt, et olen vajatud. ja nüüd haletsen iseend, et endal oleks pisut parem tunne, et kui hea inimene olen. olen tõeline ja läbinisti egoistlik. see on juba kõrgemale tasemele jõudnud. aga mis puutub sellesse sõltuvusse, siis vist muud teed pole kui kõik maha jätta. mitte, et mul selleks jõudu ja julgust oleks, et keerata uus lehekülg. osa minust kui meelega tasakesti muidu praegu lükkab inimesin eemale, sest nii on lihtsam kui nad ise ära kaovad. nagu teadmine, et minul oli õigus või, et ma tegin enne, eriti lohutaks. ma ei saa ise kah enam õieti aru, mis toimub.
leidsin eile vanast märkmiskust lause "ma pole üksi, mul on vari", kas varjul saab vari olla? või sulavad need ühte? no jah, ega midagi muud üle jää ja võtta kõike kui irooniat, nii ma oma tervet mõistust siiani olen suutnud alles hoida.
ma enam ei jaksa oma pead vaevata üritades mõistatada mida inimesed mõtlevad. pigem tean, mida nad ei mõtle, mis omakorda teeb asja minu jaoks lihtsamaks, eriti kui kõike arvesse võtta. lahe.
ma tegelikult pole üksi, vaatamata et siuke tunne ikka aegajalt külla tuleb. aga see on alati nii olnud.

peab tubliks ja asjalikuks hakkama, kaua ma ikka asju edasi lükkan. vähemalt oli täna üks positiivne asi, et suutsin endast täna üle olla, minnes kooli tagasi loengusse, vaatamata sellele, et olin väsinud ja unine. tore oli. mitte loeng ise küll, aga see on kohutavalt armas kuulda, et sind kuulatakse ja ütlejaks ei ole sina ise.

mu maja on shiny discoball/vabandust

hakkasin mõtlema seda, et ükskõik millise karjääri või elustiili ma endale ka ei valiks, tähendab see ainult ebastabiilsust ning seda igas mõttes. ma ei tea kas asi on selles, et ma ei kavatsegi rahule jääda pisikese sipelga olekuga. aga ma tean, et teen ise oma elu raskemaks, alati sedasi teinud. aga antud juhul pole stabiilsust oodata üheskis eluaspektis. või on see minu viis põgeneda probleemide ja vastutuse eest? kuid samas on see just see, mida inimesed minult tegelikult ootavad. see on neile enesestmõistetav. ma olen sellest "privileegist" üle astunud ja arvake, kes saab kõige rohkem haiget? mina loomulikult, sest siis pean ma mitmel rindel võitlema. ja see pole kunagi midagi head toonud. 
kui ma pean lisaks olemas olevatele asjadele veel uusi muresid "tekitama" siis head oodata küll pole.
kas veel saab siin süüdistada minu hirmu rutiini ees? aga samas kui ebakorrapärasus muutub elustiiliks, siis kas mitte see omamorda veel tekita rutiini? ah ma jälle mõtlen asju suuremaks ja pabistan ette. tüüpiline mina.

kurb on leida inimesi sarnases olukorras, mida ise pead oma üheks hulleimaks perioodiks, mida isegi oma vaenlasele(no eeldusel, et need eksisteerivad)ei sooviks, teades veel, et oled ise kaudselt vastutav(ok, see on liialdus juba). kallid, aga ma luban, kõik saab veel korda, minul sai ja ega siis sina minustki kehvem ole.

eile oli mingi lollakas tuju. naeruväärne, no tõesti. jumal tänatud, et suutsin siiski suud pidada. muidu oleks lihtsalt vihast sõnadeloopimine olnud ja kuigi mulle kindlasti tunduks, et suuremaks kannatajaks oleks mina(minu maailm, keerleb siiski minu ümber). eks mul on kalduvus ise oma asjade suhtes üle reageerida ja siis põen, et teised kannatavad jne. ma ei oska paremini seletada.
jälle hakkasin köhima, korra isegi selline bronhiidiköha. just siis, kui pole aega haige olla. see oleks irooniline, sest aasta tagasi oli mul umbes sellel ajal neerupõletik. organismi traditsioon olla kord aastas tõsiselt haige just sellel ajal? njaa.
nüüd otsustasin, et on aeg iseendale elama hakata ja egoismil õitsema lasta, lihtsalt sellemaha surumine ei too head kaasa, küll see ajaga ära kaob, püsivus pole üks minu iseloomuomadustest.
a seda, et eelmises postituses ma rääkisin nö Jumalaga, jah nagu Jumal Jumalaga(muidu ma poleks suurialgus tähti kasutanud, ei meeldi need eriti) ma teen seda vahest, kui vihane olen, iseendaga rääkida ja vaielda on kohutava meeleolu juures isegi suht lõbus. eks lihtsalt kui kuuled oma mõtteid valjult, siis saad ise kah parema ülevaate asjadest, muidu peas jookseb mitukümmend mõtet korraga ja segadus missugune.
mulle meeldivad otsekohesed inimesed.
ei viitsi enam muffinitega jamada.
hankisin endale lõpuks a2 formaadi jaoks mapi, veel mitut asja on vaja, aga sellega kiiret otseselt pole.
ja seda, et marion küsis,et kas mul pea valutab vms, et ma väsinud nägin välja vms ja just siis hakkas peavalu. haige olla pole üldsegi tore. sellest ma vist eile lolliks läksingi. muud põhjendust nagu ei leia.

konbanwa. bakemono desu.

uriseks nagu kass praegu, aga jah tähekombos see ei kõlaks üldse, kohutav peavalu, aga poole tunnijooksul teist ibu võtta oleks vast liig, niigi 400ne, noh lohutan end sellega, et suvel olid hullemad peavalud. see on kõik nohust. rõve asi tõesti. raev ja peavalu on väääga kohutav kooslus. oh ma kõlan hetkel nagu ülimalt piiratud sõnavaraga mingi a la virukeskuse tsikk, et paneks kõik põlema praegu. mitte et ma püromaaniat harrastaks. aga kui oled kohutavalt absurdsete asjade peale vihane, endalgi hakkab paha.
kohutavalt naeruväärne. öelge mulle tõesti, et kuidas nii ära harjuda saaks? krt liiga kaine vist, et taluda siukest asja.

ok, positiivsed mõtted, kõik halva kisendame heaks ja ei mõtle nendele. ei karda paanikahooge ja ei meenuta midagi nendega seoses.
et siis ma mõtlesin välja oma esimese anime tegelase. lammas uku. tegelikult joonistasin selle juba eelmisel nädalal, aga kogu stoori peale tulin täna. skänner tuleks hankida.
njah, ma siiski otsustasin, et kui juhtub siuke vähetõenäoline ime, et saan järgmisel aastal ekasse, siis lähen sinna, eks kõrvalt õpin jaapani keelt siiski edasi. aga jah, animatsiooniga tahan siiski oma elu siduda.
krt, tean jah, et vandumine paha jne, ise veel olles omamoodi kristlane jne
aga jah, tunne, et pea plahvatab. nägemiseni.
krt aga igav on kui mul õigus on, kohe kui loodad, et pole tegemist inimestega, kelle käitumist ei oska ette öelda, tuleb välja, et ikka oskad küll. rutiin.

ok, Said naerda, isegi mina sain (olgugi, et tugeva irooniaga). aga seda enam irooniaga ma suhtun nüüd Sinusse.  piisab ehk nüüd kildudest? Tead vägagi hästi kuidas ma rutiini jälestan. olgugi, et see on osa plaanist, aga ma vajan paar päeva puhkust 

oot kuhu mu positiivne mõtlemine kadus?
olukord on tõesti naeruväärne. noh vähemalt olen ma veel olukorras, et sedagi veel öelda saan.

ok, marion tahtis, et ma kirjutaksin ühe postituse, kus ütlen, et ta on nõme, et ta saaks pärast ise blogida ja öelda kui julm mina olen. kõlab nagu cat-fight. meespublik on nüüd ärevuses? ^^ aga bikiiinid ja muda jääb ära. eks mari on vist ka ise märganud seda, et tema käitumine on viimasel ajal pisut närve pingele ajav. mis pärast ma ei jaksa enam reageerida ja eelistan pigem jääda ükskõikseks. äkki tähelepanu puudusest, teebki ta vahel midagi vihale ajavat, et ma reageeriks? või äkki loodan mina oma ignorantsusega, et ta tüdineb minust? 
kuigi samas tuleb tõdeda, et sellist kaua aegset sõprust ei taha kaotada, pealegi ma hakkaks temast puudust tundma, näiteks ta ei pane pahaks kui ma vahel tahan tiba õel olla. ja teda mu otsekohesus reeglina ei üllata. ja muudki. aga mari, sa võiks vahelduseks ära tajuda millal teatud asjade juures suud pidada, on tüütu järjekordselt kuulda omavahelist juttu kolmanda isiku käest. nii et sorry, et ma ei saa sinuga arutada oma elu kõiki aspekte. ja palun ürita oma eelarvamustest lahti saada. ning see on ka tüütu, kui ma vahelduseks üritan sulle midagi tõsisemal teemal rääkida, sa kohe muudad teema rääkides oma pedeblogist.
no teeme mari pedeblogile reklaami ka siis
http://hgigiono.blogspot.com/

inimestele on alati minu emotsioonid naljanumbrid olnud. sellepärast ma ei näitagi neid reeglina välja. vahest tahaks küll olla tundetu, aga kui avastan end ükskõiksena olemas, siis on see tegelikult kohutav piinlemine. olen õppinud küll oma tundeid maha suruma, kuid pean tunnistama, et suunates oma tähelepanu sellele, et teised ei saaks midagi minu kohta teada, ei märka ma seda, mis toimub minu ümber, mida inimesed tunnevad, mida nad öelda tahavad. ma ei oska südamega kuulata, kui ma olen selle maailma eest ära peitnud. aga ma ei taha seda. eriti nüüd, kui mu süda on oma värvi muutnud (vihjeks nendele, kes aru ei saanud, et võti peitub "sugar sugar rune" animes, mis iseenesest on suht totter asi).

kas ongi juhtunud see, mida juba pikemat aega olen võimatuks pidanud ja mida isegi vast teadlikult vältinud? aga midagi ei muutu, olen õnnelik juba sellega, mis mul on, enamat ma ei väärigi.

järjekordselt selline olukord, kus ma olen sunnitud suud pidama ja mitte sõnagi iitsatama sellest, mis on mind juba hommikust saati vaevanud. ok vaevanud on vale sõna. aga jah. ehk annab sellega poolteist nädalat oodata ja loodetavasti on see asi möödas ka selleks ajaks. ma räägiks isegi ehk kui see puudutaks vaid mind, aga antud juhul on liiga palju kaalul ning on ka muid ohumärke. pealegi mul on veel üks lubadus pidada. keegi polegi kunagi väitnud, et see saab lihtne olema, aga sellegi poolest see võiks ka nii vahelduseks olla. nii et peab valvel olema, et mitte mingil nõrkusehetkel kokkuvariseda.

dadaa franz. olid hea sõber.

rakvere on täitsa armas linnake, kahju, et polnud kauem aega seal olla, aga pole midagi, nüüd aasta aega saab seal loenguid kuulamas käia ja hehee saan tervelt 2 AP-d selle eest ka. kuigi arvan, et ilma nendeta hakkaksin seal käima. vedas sellega, et nad otsustasid täna filmi kaks tundi varem ära näidata, nii jõudsin ka varasema bussi peale. kuigi olgem ausad, bussisõidud on tüütud. aga tundub, et seal linnas on tõesti raske ära eksida.
ei salli neid olukordi, kus hakkad magama jääma, aga pähe kargavavad igast mõtted ja toimuvad igast mõtteahelad, mis sunnivad end edasi arendama ja head aega uni, samal ajal teades, et hommikul pead vara end üles saama, aga ärkasin pool tundi enne äratuskella isegi, et anname see kord andeks.
meimei. ii desu ka? wakaranai.
ma ei tea, mis lollakas asi see on, et komistan alatasa siukeste egomaniakkide otsa, et heal juhul hoolitsakse vaid iseendast, aga mida parata, ise olen samasugune vast. mitte küll meelega. ma ei oska vist muud moodi, kuid minu puhul on pigem vist see, et ma lihtsalt ei oska oma hoolivust välja näidata. sorry. 
eks selle kohta on mul oma teooria, aga jäägu siis sellega nagu see on, pole mõtet ümber jutustama hakata, sest osa on seda, mida ma lubasin endale, et vabatahtlikult ise rääkima ei hakka ja ei taha kedagi süüditama kah hakata. mis oli, see oli ning see ei oma enam tähtsust. nii et las kogu see tsirkus jätkaku. ei saa väita, et igav oleks. vähemalt üks mure vähem.

ma vist pabistan liiga palju

Mõnel on tõesti "suurepärane" huumorisoon. ja ma vihkan teatud asju. nendest on parem mitte valju häälega rääkida, niigi vaadatakse imelikult. aga head pole oodata. aga kõik mis ma saan teha on see, et väldin kõike ja võtan endale võibolla isegi liigseid kohustusi, et lihtsalt tegutseda, mitte mõelda üleliigsete asjade peale ega muretseda ette. igav ei tohiks hakata.
igapäev kolm loengut, pluss teisipäeviti nüüd ka joonistamine, helistati täna sealt, sain sinna. väga hea.
vähemalt saan end lohutada sellega, et sõrmi mul keegi otseses mõttes põletama ei hakka =D (eelmine reede nägin siukest und, polnud just kena vaatepilt näha oma sõrmi tuhastumas).
aga termos on kasulik asi. ainult ärge vaadake viltu, et selle peal viagra kirjas on. hahaha

hakkasin endale siis joonistamiskursust otsima, leidsin rahvaülikoolis ühe, nüüd peab ainult registreerimise kinnituse kättesaama. loodame, et läheb õnneks. komistasin, ka kuidagi sally stoodio otsa, reklaamilause aktikrokii on suurepärane kingitus sõbrale, hahahaa, huumorimeelt neil on. aga rahvaülikooli oma oli mahukam ning tundus mulle asjalikum, pealegi lähemal ka XD 
(oh mind kesklinna rotti) ning juhendaja nimi on mulle vähemalt tuttav. väga loodan, et ikka saan sinna.
krt aga mu tunniplaaniga on nüüd nii, et kaks ainet, kuhu ma tõesti väga tahtsin minna on nüüd samal ajal, täna krt tõsteti ümber. oh well. shit happens. epistemoloogia oleks tore küll, aga sellele siiski vast eelistan jaapani usku ja ebausku.

täna lõpuks viitsisin midagi siin muuta. mulle isegi meeldib. kuigi ma ei teinud siiski midagi erilist, ainult mõtlema, mis värvi mida, tüütu oli tegelt. aga mis siin ikka vinguda =P
et siis esimene koolipäev, vaid üks loeng, sel ajal loomulikult pidi eriti räme köhahoog peale tulema, rohtu loomulikult unustasin hommikul võtta. auch. tõin vihmavarju täna juuksurist ära, mille eelmine nädal maha unustasin. haha, unustasin selle pärast sõbranna juurde. no ei pea selliseid asju meeles. vahelduseks oli tore koolis olla, kuigi hommikul oli küll siuke tunne ärgates, et kohe kuidagi ei viitsi. sellest üritame siiski üle olla. mhmh
mu köharohi on vastiku maitsega, lapsepõlv tuleb meelde, kui sai täpselt sama maitsega asja võetud, lagritsa kõrvalmaitse ka. äkki sellepärast mulle lagrits ei meeldigi? võimalik. kes teab
jah tibu. ma ei usu midagi, mis on liigagi hetkeline või ajutine, eriti mis puutub lahendustesse või põgenemistesse.vaid, edasi lükkamine ja pärast on veel hullem. enesepetmine. seda ilma igasuguse kõrval abitagi tehtud.
oi jah. aga me oleme olukorrast üle onju? no kui miskit, võib alati mulle vinguda, kuulan alati ära.

peaks nüüd lähiajal asja käsile võtma ja endale joonistamise kursuse leidma, enne kui hilja, eka küll pakkub ühte, aga seal rõhk enam disaini ja ruumikujutamise peal, nii et see pole päris see, kuigi loomulikult see halba ei teeks. eks paistab.

ai jah. täna vahelduseks mõtlesin tuleviku peale, et mida ma võiks teha näiteks 8 aastat hiljem? õppida diplomaadiks? oleks ma üldse siis veel/siis eestis? kooli lõpetamise ajal mõtlesin, et mingi 5-6 aasta pärast võtan oma 7 asja ja lasen jalga, kuid samas nüüd mõtlen, et mul siingi hea. eks olgu, siin eestis pole animatsioonil eriti tulevikku, kui just ise asja käsile ei võta ja hakata midagi arendama. aga ehk peakski? siingi on tegelt paljudel asjadel palju potensiaali, peab küll palju jonni ja jaksu olema, aga samas, kui ma juba eestis sündisin, kas põhjusega? miks ka mitte. viimasel ajal ma avastan endas uusi külgi, et tahaks tegutseda, olla aktiivne, mitte järgneja. kuigi ma just ei leia endas juhi omadusi, aga tahtmist on =P. oleks vahva ju juhendada inimesi, kellel sarnased huvid ja tahtmised? ^^ eks see on lihtsalt minu mingi vajadus olla tähelepanu all ja märgida tarka. eheh leida vaid inimesi, kes viitsivad minu muutliku meelelaadi ja mõttelennuga järge pidada.
oeh millegipärast tunnen ühest heast sõbrast puudust ja veel ühte võiks kah näha. ja peab paariga enam suhtlema hakkama, see tuleks kasuks. pealegi hea seltskonna vastu ei saa kunagi miskit halba öelda =P
oyasumi-nasai

show must go on.

ja suvi on jäänudki selja taha, nüüd aga tagasi loengutesse =) tahaks veel mõne sobiva joonistamiskursuse leida ja ehk haarata veel pakutud võimalusest teha natuke vabatahtlikku tööd, see tuleks kindlasti kasuks ühes asjas, nii et kaalun seda.

on ka aeg vist lõpuks öelda head aega asjadele, millele ei suutnud aasta aega juba selga keerata. asi pole selles, et ükskõik oleks, hoopis, et pole mõtet klammerduda asjade külge, mis käest libisevad. eks läheb nii, nagu minema peab, osa inimesi kaovad, parimad jäävad. nii on see käib.
ja see pole ka ainuke otsus, mida langetasin täna. eks vaatab kuidas asjad lähevad. tean küll, et muidu pean lõppetama selle ellusuhtumist et "go with the flow" ja "et küll asjad laabuvad" liigne aja ja närvide raiskamine. viimaseid peab niigi iga hinna ees hoidma, eriti nüüd, kui igast nurgast lendab erinevaid hoiatusi. a gift and a curse. külma närvi peab säilitama isegi siis kui öeldakse, et hull mina olen lõbusam, kui külm mina, ah mida mina blond (olgugi,et kuldne) kah üldse tean, seda et mitte midagi? haha
eriti mis puutub elamisviisi, et minna vooluga kaasa, siis sel juhul ma pikun kiirustama, ei tea kas asi on selles, et kui ma näen, et olukord on liiga etteütlev, et ma kipun etappidest ülehüppama, ehmatades sellega teisi, kes vajavad olukorra ülevaateks enam aega. nii et tundub, et pean tiba elu strateegiat käsile võtma. kõlab küll tiba lahinguväljana, kuid pole teha. on valida, kas juhid või järgned?

oh jummel, juhtusin täna vaatama vene televisiooni, no tõesti andke andeks, kui tahate progandat teha, siis tehke seda siis vähemalt korralikult. ma ei mõista, haridus on sealses riigis siiski kätte saadav, aga inimestele pole vist veel kohale jõudnud, milleks seda vaja. see pole lihtsalt mingi riigi poolt kohutstatud paberilipakas, mis peab kindlasti olema. tõsiselt, hariduse mõte on see, et me hakkaksime mõtlema oma peaga, mitte et teeksime automaatselt seda mida teised teevad ja läheksime massiga kaasa. nagu oma mõistust on kah tiba vaja või mis? on küll inimesi, kes võivad ilma ka selleta suurepäraselt hakkama saada, aga palju neid tarke meil ikka on? eks inimestel on kalduvus end ülehinnata. ja millest see tuleb? rumalusest? tegelikult olukord on täitsa kurb. aga ei tohi siiski unustata, et haridus ja haritus on siiski erinevad asjad.

njaa, muffinites peitub magic =P üks hetk karjutakse ja süüdistatakse mind ei tea milles, eriti kui viha allikaks on tegelikult kolmas inimene. sellistes olukordades muutun ma totaalselt ükskõikseks, nagu ei viitsi vaevata end sellega, kuid peab siiski tunnistama, et tihti maha rahunemise asemel, hoopis enam närvi. sorry. siuke blokk.
aga vaevu jõudes muffineid mainida, siis nähakse asju teises valguses. küpsetada olen ma alati osanud. ahi on minu sõber.
eks enne mainitud olukorra lahendus kõlab naeruväärsena, aga vahel nalja peab ka ju saama, või mis ;)

a jaa, peaks üks hetk maha istuma ja enda eesmärgid üleskirjutama. ei saa lasta, et miskit kahe silma vahele jääb.

paljupalju teed.

"fantastiline nelik" - liider ja järgijad, tegelt järgijad olid need, kes liidrist juhi tegid, ei taha ega vast saagi midagi halvasti öeldud, vaatame, kas nad sõnadest ka kaugemale jõuavad. eriti siis, kui kogu nende liit on suht mõttetu, arvestades üldse algset põhjust, aga seda ma võin teile öelda, mida iganes te ka ei oota või looda, seda ei juhtu. see ei saa lõppeda, sest see pole kunagi alanudki, vohh
   uue hobid ja juhuslik tomati uputamine valge veini sisse, nalja kui palju, inimestele on tore süüa teha, vaid endale pole teab kui lõbus. mulle ei meeldi isegi üksi süüa.

tegelikult ma hetk enne kirjutasin oma stoorit, aga jah ma aina leian segavaid vabandusi, mida vaja enne ära teha, noh siiski sain niimiskitki tehtud, et ok. ja nüüd tahan hoopis joonistada, tänks zai4ik. ei, kirjutamisest tänaseks siiski piisab, enda jaoks sai mõned asjad selgeks ja primitiivse kondikava tehtud. good job, well done! go get a cookie.

ok, nüüd ma aga loodan, et hommikul lastakse mul rahus magada. mhmh. justnii, nii et vaata ette. mhmh. eriti kui ma võin hommikuti suht tujukas olla ja siis on mul ka raskusi suupidamisega.

   

spider pig

daa sestronka, bereboršili na etot raz =D

pidin täna itta minema, tõsi küll ida poole, aga mitte nii kaugele.
hommik, heliseb telefon, mingi imega on telefon minu toas ?
õde helistab, et oh lähme seenele, no what the heck, miks mitte, lähme, lõbus oli, saime kukeseeni, isegi mustikaid, mets oli ka ilus, kuna veel rohelised riided seljas ka, keegi ei näinud mind.
pealegi tuli ilge tuju midagi kokkata, ok, asjad autosse, poodi ja koju süüa tegema, whii.
pealegi pärast sai pimedas köögis mustika mahlaga ema terroriseerida, karjudes verdhimustava tooniga "blood", must huumor, ta naeris, ma naersin ka. häppi end

aga nüüd teistel teemadel.
kustukas kätte? liiga palju jälgi, mida vaja hävitada. kaduda? hmm, puhkus ei teeks paha. käega lüüa ja edasi taluda? asjadel nagu piirid. aga samas kahju nagu ju. takistus? midaiganes, mõtlen sellele ehk homme.
       hmm, kardan, et on peaaegi tulemas see sügisene etapp, kus on vaja vanadest asjadest lahti saada, et uutele ruumi teha ja ma ei räägi mööblist hetkel. ometigi ma pole seda tüüpi inimene, kes peaks traditsioonidest ja tavadest lugu, siin pole spontaansusele ja impulsiivsusele üldse ruumi, kuigi ometigi, mind võluvad idamaised kultuurid, mis on enamasti tavadepeal üles ehitatud. njah november pole kunagi mu lemmik kuu olnud, paneks selle heameelega põlema.
eile imestati, et miks ma joon soya šokolaadi piima, lihtne vastus, maitseb ja tavalist piima ma ei joo (mitte allergia pärast, lihtsalt ei meeldi) aga tavalist soyapiima kah ei joo, et miks siis tavalist šokolaadi piima ei joo? ei maitse, ma ei joo piima ju =D
aw, isa tunneb muret, et äkki mul on igast pazatskid sõpradeks (tema väljend), naeran, tegelt on see isegi mingis iroonilises mõttes armas.

..into the sun

ootan sügist, mitmetel põhjustel.
naljakas lihtsalt, paar päeva juba nii, et olles niisama pikali voodil, vahin valget ekraani, mis on ainuke valguse allikas ruumis, kus vilkumas kriipsuke, oodates, et lõpuks miskit saab kirja pandud, sõrmed klaviatuuril trükkimisvalmis, mingi täiesti suvaline meloodia taustaks ja õuest on kosta vee piisade kohtumist trepikoja sissekäigu plekkkatusega. unega ega magama jäämisega enam probleeme pole nagu, aga siiski puudub tuju minna magama, ehk siis kribada blogi midagi, suht unarusse hakkab asi jääma, sunnin end kirjutama juba (nagu näha). ehk asi on minu jaoks hakanud ammenduma? kas lõpetada see? kuigi kunagi arvasin, et lõpetan siis, kui üks teatud etapp, mis tegelt polegi kunagi õietigi alanud, läbi saab. see oleks tiba kurb tegelt ju. aga jah point selles, et kuna mulle ei meeldi kuupäevad, sellepärast ongi vaid nädalapäevade sees, mis tähendab, et ma ise pärast segadusse ei satuks, peaks vähemalt kord nädalas blogima ja kuna homme ehk siis juba täna sõidan itta, siis ei jõua vahepeal blogida.

hakkasin üldse kahtlema selles, et kogu see tunnete maailm pole minu jaoks, isegi omal ajal kogetud "tõeline" armastus oli vaid egoismist ja naiivsusest(ohtlik kombo), armastasin, sest mind armastati, olin nagu kass, kes nurrus soojusest. isegi kui ma arvan, et suudan, ma pole võimeline panema teisi endast ettepoole (pealegi ma vihkan end alati, kui pühendun täiesti teistele, ma ei oska kompromisse teha, vaid alla anda) , tolstoi kord ütles, et armastus on anne, mida pole kõigile antud. ja nüüdseks see, mida sai kunagi armumiseks nimetatud, on surnud. eks sümpaatiad ja silmarõõmud on, isegi ehk  kiindumus vms ka vahele eksinud, mis oli suht ainuke asi üle pika aja, mis sarnanes liblikatele jne, kuigi seegi pole see mida rahvakeeli nimetatakse armumiseks, vaatamata kõigele muule.
tean küll, et mõned arvavad muudmoodi, aga ma vaatan, et paljud võtavad armastust kui iseenesest mõistetavat asja. aga kogu see mõttekäik pole mingi hetkeemotsioon, olen päris pikalt selle peale juba pead murdnud ja leidnud enda jaoks ja piisavalt seletusi ja tõendeid. või siis äkki alateadvus siin mängus? mitte et ma armastusse ei usuks, 
usun küll, aga seda on väga kerge segamini ajada altruistliku egoismi kirega

mul on siiski kohutav iseloom, ise naeran kõht kõveras, kui mõni elab minu elu ja käitub nagu oleks minu ema, aga mingil veidral põhjusel peale neid pikki aastaid pole ikkagi suutnud ära õppida kuidas mulle asju ette serveerida, ma ju teen kõike vastupidiselt, eks mingi osa jääb minus alati lapsikuks, et teen kiuste pärast, isegi jaapani keelt läksin kiusu pärast õppima.
aga jah mida teha, tuju siiski hea
pealegi ma vahest meelega mängin lolli ja käitun vägagi blondiinselt, sest endal on nii kergem positiivsust säilitada ja asju üle elada, pealegi vahest on see isegi kasulik, nagu trump tagataskus, sest alahinnatud olemisel on eeliseid ;)

den bõl uda4nõi, uvidila vseh ljudei kovo hotela uvidit  i kovo ne ozidala uvidit. nu bolze vsego ja rada 4to uvidila etot sgljad, konezno tam igraji linzõ bolzuju rol,  nu vsotoki eto bõlo milo, a spomnela tam bõl odin moment straha, no eto tolko na sekundu, ispugalas prosta, no jesli podumat ne magu skazat 4to net daverija, jest, i o4en glubokoe, mozet bõt i slepoe doverija, posmotrem, 4to talze budet(krt ma ei saa pehmendus märki nii kasutada, aga kuna hetkel mõtlen vene keeles, peab jätkama). mne vsorovno, jesli dumaeti 4to ja delaju nepravilno i 4to vcja maja zizn eto ozibka, dogda pust ja sama eto uvizu, eto moja zizn i ja nehotsu 4ilet vešei 4to ja ne delala, ludze zelet 4to ja zdelala hot vovseto ja ne verju v raskajanie, nekogda ne verila, i vratle 4to budu.
4to pazalusta daine mne vosmoznõst zit tak kak mne ludze kazetsa, tolko tak moja duša mozet bõt spokoina, tolko tak ja mogu pošustovat svobodu, to ja ostanus v temnote bez vozduha, bez teplotõ. mozetbõt ja budu sidet sredi paduzek 4tobõ ne potsorapatsa no odin den ja vstanu, i jesli upadu dogda o4en sovnevajus 4to magu snovo vstat.

ok, kuigi eelmine tekst oli tiba tõsisemas võtmes kirjutatud(kui mitte öelda, et melanhoolses, aga mulle tundub see hetkel pigem appikarjena, aga las Jumal olgu sellele tunnistajaks) on mul siiski jätkuvalt hea tuju, pole ammu nii head tuju olnud, kuigi mingi osa minust ei salli seda hetkel säravat positiivsust, aga las olla kuniks seda veel on, ainus asi, mis kurvastama paneb, et mõned on kohutavalt tropid ja ei näe oma ninast kaugemale ja on aheldatud eelarvamuste küüsi, pealegi arvavad, et teavad kõike, nägemata ja kogemata elukooli. nagu nuga selga.
aga tagasi heade asjade juurde, täna nägin, et mu ema võib olla täitsa fantastiline inimene - olgugi, et hea tuju ja veini tulemus, kuigi oma isa näiteks sellises olekus tavaliselt väldin, liiga sürriks läheb, 
mitte et ta paha inimene oleks, lihtsalt liiga sürriks läheb, ta kaotab oma asjalikkuse, samal ajal kui ema suudab selliseid tarkuseterasid ja head ja huvitava jutu mahapanna. peaks emaga tihemini veiniõhtuid korraldama.
üks küsimus mõnele - miks te tahate mu tuju rikkuda? tropid =)

see nädal olen paar korda proovinud midagi kirjutada, aga siis pool teksti on kirjas ja siis avastan ennast mõtlemast, et miks ma üldse seda siia kirjutan? njah, eks ma mõtlen liiga palju
aga jah, unenäod on siiski liiga veidrad ja kriipid asjad, et need saaks meeldida, noh viimati oli tiba lõbusam, sest teadsin, et näen und ja sain kaotada asju, mis mulle seal ei meeldinud, aga kõiki, keda seal kohtasin oma tuttavatest, saan vähemalt seda öelda, et ei taha kedagi muutma hakata, et tahtsin näha inimesi just sellistena nagu nad on, nii et kallid sõbrad ei taha ma teid muuta, isegi kui ebatäiuslikkus või selle kahtlus teid närib, ei taha ma midagi muuta. ehk ma polegi nii halb inimene, kui algselt arvasin
sain mängiga jumalat oma unenäos, hahaha, nii hakkan isegi mõistma, miks Jumal andis inimestele iseseisva mõtlemise, muidu oleks liiga igav ju, nagu vaataksid filmi ja tead kõiki liigutusi ja lõppu ette, ainult et siis poleks midagi huvitavat ja ei mingit actionit, lausa kujutsus tekib kuidas ta istub, popcorn süles ja vaatab kuidas inimeste elukäik läheb, eks talle meeldivad ka tragi-komöödiad, vaadake virukeskusesse ja mõelge, kas mitte Jumalal ole huumorimeelt? võibolla isegi istub kõrval saatan ja nad mõlevad kommenteerivad sündmusi, 
nutavad ja naeravad koos, eks vahel mõjutavad sündmusi, et oleks enam meelelahutust endale?
hmm, ise olles mingil määral kristlane ja ajan sellist juttu? oi kuidas need kirikulambad hakkaksid mind vihkama, noh kui hakkavad, siis järelikult neil pole midagi paremat teha, tunneme siis neile kaasa, et neil eksisteerib vaid piibel ja kirik.
kuigi vahel mõeldes usule, mitte kui religioonile, jõuab ka päris huvitavate mõtteteni välja, kuigi saatust ma usu, saab leitud loogikat ja seaduspärasusi, et seletada mõningate sündmuste põhjusi, kuigi samas võib alati kõik inimeseloomuse kaela ajada, ok, jäägu see teema sinnapaika, üksi pole nii lõbus asjade üle mõtiskleda, ja filosofeerimise all ma ei mõtle kui vaidlemist vaid teemade edasiarengut "hihi"

me ei oska häid asju hinnata, kui ainult need meid ümbritseks, inimeseloomus on ikkagi kuradima lollisti ülesehitatud, kas mitte? kahju, et nii nad muutuvad kui iseenesestmõistetavateks.
aga unenäod ei meeldi mulle ikkagi, voh.
koristamisega aga nüüd ühel pool, nii et jääb vaid üle ilusti see nädal järgmiseks saata ja vaadata, mis pöörde asjad võtavad, nu loodame parimat

"vabandust" kui teile mu väljendid ei meeldi, no seö juhl laske end või mind maha ja segadust on vahest täitsa lõbus tekitada, olgugi, et teema ei pruugi olla just eriti asjakohane, sorry, minu taktitunnetus on õhtuti tiba paigast ära

hetk tagasi tahtsin kilgata rõõmust, armastusest, õnnest, kõigest erilisest, mida oleks patt sõnadesse panna, aga nüüd ma ei suuda seda teha, et liiga läägeks läheks muidu, pealegi on üks asi, mis pole võõrastele silmadele mõeldud, aga ma ei suuda enam isegi rääkida tühistest asjadest nagu naabrite poolne ahistamine,  muredest vabastav padukasadu, teiste vingumine, lugematul määral kastid - nendel ja ka kõigel muul pole tähtsust, vaid seda, et mul on usku. las kallaku vihma, ma naeratan ja võibolla on selleks ka seekord põhjustki? we'll never know
ma ikka armastan padukaid..
noh tahate mu tuju ikka veel rikkuda? mitte täna igatahes ;)

bürokraatia leiutaja tuleks üles puua

eile sai siilis tapeeti maha kiskuda, hea ja pingeid maandav töö, kuigi tänane päev oleks võinud vabalt ka olemata olla, ma ei tea kui palju ma täna üles-alla trepist jooksin ja lisaks veel üks tiba häiriv uudis, aga oleme olukorrast üle ja naudime vaibavaba tsooni, tuba kohe tundub kuidagi avaram, see suvi parketiga ei jaksa jamada
   oma loole sain ideid juurde ja tekkis kohutav igatsus joonistamise järgi, tuleks nüüd see kõik ainult käsile võtta, ehk see nädal, kui mööblijamadega ühele poole saan? teeme nii

naljakas hetk, 48, kuid siiski.. i need no glory

ei tea, täiega nõme sentimentaalsus on peal, et on väga vähe, nagu tõesti vähe, puudu, et saaks ühe tohutu rumalusega hakkama ja seda ei andestaks ma endale eal..
vaatasin täna midagi, mis puudutas eriti südamelähedast teemat, kardan, et kaotan viimsed emotsioonid, eile öösel isegi tekkis selline olukord, kus olin täiesti tuim ja tundetu, ei hoolinud mitte millestki, nagu pole südant ollagi, nagu oleksin selle ära kaotanud ja seeläbi osaliselt ka surnud, aga vähemalt oli hea kuulda mõne kahetsust minevikus tehtud tegude eest, kuigi seal lendas ka muud prahti, mis polnud sugugi abiks, egas midagi, tuleb halva magada heaks, hommik siiski targem, kuigi üks teadmine tekitab hirmu, kuigi tean, et poleks nagu põhjust, aga see on üks nendest asjadest, mida ma tean ja seepärast on tiba kurb olla...
aga siiski lootust on, kui praegu pole palju puudu katki olemisest, ehk on ka lootust ja nii kaua kui on seda, nii kaua peate ka mind taluma ^^ vähemalt on miskit, mis jõudu annab
aga jah, ma olen väsinud siiski, vaatamata kõigele, segadust pole, asjad on selgemad, kui võiksid olla, aga kardan magama minna, sest siis saabub tänane päev, mis on minu jaoks veel homme, liiga kiiresti, kardan hullemat.
kuid siiski. seal oleks miskit positiivset, sorry, ma ei saa kõike välja öelda, sest ma ei tea kui paljut ma homme oleks võimeline tunnistama, mida hetkel, see võib olla vaid sentimentaalsusest põhjustatud hetkeemotsioon ja on liiga palju segavaid faktoreid, mille mõju ma ei suuda ega tahagi endale tunnistada. tõsiselt paljas ja kaitsetu tunne, ometigi olen pidanud kõik see aeg üksi vastuseisma kõigele sellele, mis siiani on juhtunud ja see ei anna ikka veel rahu, vaatamata mu lubadusest, ma pole kunagi suutnud endale antud lubadusi pidada ja vaevalt, et eal ka olen selleks suuteline, sorry. aga sulle antud lubadust ma pean, minust ei saa sulle kunagi koorem olema

ticket to heaven

njah, on hea tagasi olla, see rännakute aeg, et "kodu on seal, kus kott" on nüüdseks läbi. mingi sentimentaalsushetk tekkis, kui tallinnasse jõudsin, ei tea,
see on midagi vist mida ehk põlistallinnlane mõistaks?

tänavapilti vaadates tundus, nagu kõik kõnniksid, seal hulgas ka mina, silmad kinni seotud, et mida me näha või endale tunnistada ei taha, seda me ka ei näe, ehk küll tunnetama, aga blokeerime seda kõike. nagu kõnniks kitsal teerajal. olgem ausad, kõike arvesse võttes, me seda ka teeme.
juba kell viis hommikul kuulsin sellist jura, et propaganda blablabla, aga samal ajal astub veel suurema propaganda kaitseks, tõesti nagu hüpiknukk, noh mida parata.. ma ei jaksa idiootsuse vastu seista, eriti kui tegemist inimesega, kelle arvamust on liiga hilja muuta, ei saa ka tegelikult pahaks panna, kui meelde tuletada vanust, aga kell viis hommikul? no andke andeks, aga asjadel on piirid.

kuigi on üks asi, mis on mind terve elu jälitanud, ehk ka jääb, millest on juba suht kõrini, aaga mis seal ikka, noh peaks leppima või? vaatame, kuhu asjad välja jõuavad

mõtlesin mõningate segaste asjade seletusele. ehki asjad pole tegelikult nii keerulised, aga on häirivaid elemente, mis kohe ei saa olukorraga leppida ja peavad nii vastikult käituma. njaa ega kahe tulega mängimine ei tõota head. aga rääkides seletustest? asi on lihtne, sest see olukord pole nii etteöeldav, eks tundmatus on tiba põnevam, ma ei oska praegustel oludel järgmisi samme ette öelda, pealegi strateegia siinses olukorras loeb ka vähe. ootame? ma tean, kui peaksin valima, siis valiksin endale ebasobivama valiku. miks? miks mitte, muidu oleks täitsa igav ju. mulle ei meeldi asju teada. mulle ei meeldi ka mõelda. elu oleks palju kergem, kui oleksin mingi suvaline loll tibist blondiin. aga mis teha, tuleb elada sellega, mis antud =) või hoopis, et kui ma teab,et kui pole just häid uudiseid ootada, võtab mu alateadvus seda ainult kui takistust, et saaks näha rohkem vaeva ja halva kisendada heaks? ok see oli imelik väljend, but you got my point.

minevik. kahtluste padjaraamat

ok, esimene katse minna magama ebaõnnestus.
ma ei ole võimeline oma mõtteid välja lülitama,
tõesti tüütu, mõni ime, et ma nii vähe magada saan,
oeh, algselt niisama mõtlesin numeroloogiale, sealt läksid mõtted lapsepõlvele ja äkki tuli meelde, et siis olin ma täielik kontrolli friik, äkki oli see sellest tingitud, et ma olin kõige noorem peres ja see tõttu vajasin seda tunnet olla ise liider? kuigi samas mulle meeldis olla noorim, palju eeliseid, eriti siis kui sa oskasid õigetele nuppudele vajutada. üldiselt aga enamus mu lapsepõlvesõpru olid minust nooremad, neid oli kergem mõjutada?oot,oot,oot, hmm, ok, vaikin maha parem. ei tea. igatahes siis olin ma kuidagi elavam. ma vist tean küll millal need muutused hakkasid toimuma, 2 etappi, 2 inimest, mõlemate põhjuste tekitajatega saan praegustel aegadelgi hästi läbi. (kuigi olukord halvenes minu jaoks, kardan ma siiski mõelda teistsugusele olevikule) 2 aastat tagasi (mulle ei meeldi see number) oli ka olukord, kus ma tahtmatult sain inimese üle kontrolli ja seega sündmustiku üle, ma manipuleerisin temaga eneseteadmata, lasin arvata, et tema on nö olukorra jumal, aga siis ühel päeval jõudis talle tõde kohale. hämmastav tegelikult. äkki sellepärast ta kardabki mind nüüd? nagu tõsiselt mind karta? hmm, kuigi arvestades tema minevikku, mis loodetavasti lõppeb temaga. (krt mlle tegelikult üldse minevik ei meeldi, ei, ma ei varja midagi, lihtsalt kui mõistena) nagu elaksin iseenda loodud maailmas, kus ühel hetkel minu looming saab liiga teadlikuks olukorrast ja tõstab mässu, nagu see stoori, noh täpselt! ma vist sain veel ühe lõigu juurde. aaaga jah, on üks element, mis ei ole päris kooskõlas.
isegi väljamõeldud maailm pole täiuslik. rst
aga jah, kaks äärmust võivad kõrvuti eksisteerida, vahel nad neuraliseeruvad, aga harva, enamasti on lihtsalt mingi osa domineerivam, asjalood on kehvad siis, kui mõlevad on piisavalt jõudu kogunud, lõputu lahing? võibolla, aga 20 aastat juba? lasku edasi. 
oot mul mõttelõng kadus. tahtsin sellega kuhugi välja jõuda... ok jätame selle sinnapaika
kage ja egomaniakk. vastuolu? äkki hoopis hea maskeering?
pudru ja kapsad, aga jah, nüüd saate aru, miks mulle see närvidele käib, kui ma pole mitmeid päevi normaalselt magada saanud? midaiganes, peavalu ka ei tee asja kergemaks.

ja kuhu me õelusega õieti välja jõuda tahame?

pean ühe asja lõpetama, nimelt inimeste idealiseerimise, ok ma tean, et igal ühel on omad vead, aga millegipärast ma vaatan nendest üle, nagu need oleksid näitesti loomulikud asjad inimeste juures. vahel tundub, et need ongi asjad, mis eristab neid hallist massist ja muudab nad erilisteks, aga see pole põhjuseks, miks ma üldse sellest rääkima hakkasin

eile küsiti minult nõu, et miks on nii, et vaatamata valule, mida üks inimene sulle valmistab, pole sa võimeline temaga kõiki suhteid lõpetama. pakuksin, et see, kui inimene on võimeline sellisel tasemel sulle liiga tegema, siis järelikult seal on midagi, millele saab haiget teha ning teadmine, et mängus on tunded, siis ei taheta nendest lahti lasta, sest need on nii kalliks muutunud, et parem on taluda seda valu, kui loobuda osakesest endast? tegelikult ma ise ka ei tea, lihtsalt tuli siuke mõte korraks

täna oli vast ikka vihane päev, peavalu ka ei teinud asja kergemaks, olin vihane nii enda kui ka teiste peale, enda peale enamasti sellepeale, et ise olen vihane, aga jah selliste peale ei saa tegelikult vihane olla, peab kaasa tundma hoopis, aga õnneks olen ma piisavalt ükskõikne ja ei vaeguvi neid parandama, küll sellest välja kasvavad, loodetavasti

aitab juba

teate? mõelge, mida tahate, ma väsinud teile mõtlemast.
on valus avastada, lähedasi inimesi sarnaselt mõtlemast nagu ise, sest tead, et pole võimeline toeks olema, sest olukorrad on siiski erinevad ja sa ei oska tunnetada ega ka mõista seda valu, isegi mitte suurima tahtmise juures, paljud võivad küll öelda, et saa üle, aga mida nad ise teeksid sellistes olukordades, palju nad üldse teavad? mida nad teeksid, sellistes olukordades, kus viha ei lase sul magada, lein lämmatab emotsioonid ja kurbus muudab hingamise väljakannatamatuks?
kuidas ma vihkan seda üleolekut, kui nad muigavad ja naeravad teiste emotsioonide üle või niisama õelutsevad, mis nende arvates on asjatult ülespuhutud ja ei ole ka tõeliselt võetavad, et lihtsalt appi hüüde keskkonnale, et meelde tuletada oma eksistensist, ok, kui tõesti arvate, et asi on selles, kas mõtlete ka sellele, mis võis inimese nii kauegele viia? liigne enesearmastus? madal enesehinnang? palju te üldse sellest teate? ja kas tahategi teada? turvalisem oleks elada oma seebimulli sees ja kanda roosasid päikeseprille.
ja see, et ütled, et saa üle, öelge ausalt, kas see lohutaks teid? kas leiaksite sellest abi? või sellega vaid ainult alandate teisi, andes märku, et tema mõtted/tunded on mõttetud?

äkki vahest piisaks inimese hukka mõistmise asemel teda pisutki kuulata? lasta tal oma mõtteid valjult välja öelda, kellele ikka meeldib iseendaga rääkida...
ja kui inimene ei leia endast seda usaldust, mis oleks vajalik selle juures, siis ehk on ka sellel põhjus? ehk sa pole seda välja teeninud? ehk vaja astuda esimene samm ja see usaldus ära teenida?

ma ei ütle, et olen teistest targem ja parem, olgem ausad, mida minagi üldse asjadest tean, midagi ei tea,
meid ei mõisteta ja meie ise juba ammugi mitte, mul oli lihtsalt vaja end korra välja elada, vot, südametunnistus ei luba seda koormat ainult ühe inimese kaela ajada, pealegi väljateenimatult, nii et ründame massi, see on kõige lõbusam ju

see blog hakkab juba tüütama sellega, et sööb osa teksti, aga jah, praegu on muudki teha, kui selle üle pead vaevata
kiisud on armsad, eriti siis, kui nad märkavad, et neid vaadatakse ja tulevad akna alla ja vaatavad  vastu, nagu niii awww,
nägin seda kiisut pärast unes ka, aga seal oli veel üldse palju hiiri ja rotte ning mingi nuudlitekk? nagu wtf, üldiselt nõme unenägu oli, palju muudki nõmedat, mõni ime, et need mulle ei meeldi, eriti vihkan neid, kus ärkad segadusega, et kas see oli ikka uni või kui oled ärganud, aga su teadvusele pole see veel kohale jõudnud, kus siis kõik need tunded ja emotsioonid on kümneid kordi suuremad ja kontrolli alt väljas, aga samas oled õnnelik, et sa pole siiski seespoolt surnud, kuid kardad ärgata...

creep - krt see laul on liiga hea

ei jaksa..liiga tüütu

mulle näidati üht luulekogu, mis olevat siirusega kirjutatud, aga juba pealkiri pani muigama, ma ei tea, võimalik, et asi on minus, lehitsedes ja vaadates neid luuletusi, ma lugesin sealt välja ainult sarkasmi, noh vähemalt ma polnud ainus, kes arvas, et see raamat sobiks vaid mingi logiseva mööbliese alla toeks
  ja need, kellel on midagi kommenteerida, et raamatuga nii ei tohi ümber käia, on mul vaid öelda, et nad ei tea, mis saastaga tegu on, vot selle peale võiks tõsiselt öelda, et see oli paberi raiskamine, noh vähemalt saab rõõmustada seda, et see ei läinud laiale massile müügiks, trükiti vaid 40 raamatut kirjaniku enda tellimusel, see puutapja, aga tegelikult mul on temast kahju, päriselt ka

arvasin, et ehk ongi parem, et olen rahul ja suudan olukorrast üle olla, alguses oligi kõik täitsa aksepteeritav, et ainult kehita õlgu ja neuralitse, kuid nüüd on asjaolud muutumas, loomulikult kõige valematel põhjustel, mis üldse olla saaks, aga olgem ausad, sellistes olukordades pole ma kunagi hiilganud, see ongi minu nõrk koht, alati olnud ja ma kunagi ei õpi, sest siin pole midagi õppida, äike ei taba ühte punkti kaks korda, need olukorrad on kõik liigselt erinevad eelmistest, miu
kaua ma veel olen suuteline endale valetama?
ok, on vast mõned asjad, millega ma liialdan, aga kui sinna põhjuste hulka on ka segatud massihüpnoos, siis tiba paneb kukalt kratsima, et milleks? pealegi riskida veel? ok see on vaid minu olukorras, kuid siiski, eriti teades minu "vedamise" kommet. muie
peaks musta silmapliiatsi hankima, jah, teema vahetused on lõbusad ^^
pole und ega tuju, jälle, aga pole midagi, ongi hea, tegemist küll, a miks ma aega kulutan, siis blogile? miks mitte :)
see  neetud teooria, siiani peab paika, ei meeldi see mulle ja mitte üks põrm

korduvad unenäod "jei"

on asju, mida olen edasi lükanud mitte kunagi tulevasse homsesse või siis lihtsalt pole õiget aega ega tuju, aga see selleks, ma isegi suutsin sellel nädalal puhata, lükates edasi toimetud, aga mõni ime, lõpuks on siiski majas rahu, külalised läinud, üle kolme päeva ei kannata eriti(see ilus kriitiline number) nad hakkasin tiba juba häirima, nii et nüüd saan ilusti rahu nautida, täitsa hea, ainus halb asi on see et aeg aejalt toimuvad nö flashbackid, vähemalt see aasta on neid vähem, kui eelmine, mitte et ma igatseks nö vanu aegu, pigem nüüd vaatan neid tiba kriitilisemalt, ehk asi pole nii hull? mjah, olgem positiivsed, nii et omad tegemised lükkan ma edasi tulevikku, kus rahu läinud, ning oma toimetustega saan vältida neid, kes närvidele käivad, jah, nii ma teengi

aga tore on mõningaid asju lõpuks mõista, kuigi osa minust ei taha veel eriti asju endale tunnistada, aga mis muud, ometigi miski ei häiri mind, nii et kõik peaks teoreetliselt korras olema, peab nüüd vaid ootama


 

oeh kolm kasti, millele saab panna külge sildi "sentimentaalsus" ja mis on täis asju, mida muidu igapäeva elus ei tahagi ehk näha, aga sorry, arvasin küll, et mul pole südant, aga näib, et siiski on, ja südametunnistus lausa annab endast märku, vau, aga jah point on selles, et mõningaid asju lihtsalt ei saa ära visata.
   aga tolmu lõhna ma vihkan, vaipu ka, saatanast porr, ei miskit muu.
terve päev on olnud tegemist, õhtu poole isegi enam, siis lihtsalt energiat rohkem, eks järgmine nädal puhkan, kuigi siiralt kahtlen selles, sest kui mind mingi tegutsemispisik on nakatanud, siis ei puhka enne kuni kõik on tehtud... ja lõpptulemuseni tuleb oodata kuni kolm kuud, järelikult saab lõbus olema.
  aw, mõni siin muretseb, et lähen päris lolliks, pole põhjust muretsemiseks, kõige kriitilisem on tavaliselt kolmas päev, peale seda on kõik ok ^^ nagu alati,
  asjad laabuvad, või siis ma leian midagi idiootset ja võibollagi näilist, kes teab, eks paistab.
aga jah, vaatan, et mõnel on siin mingid veidrad nipid varukas, mis proovivad, mind üllatada, lase käia, ehk lõpuks õnnestub, mõned aastad tagasi õnnestus ju ;), aga jah, lõpus olin siiski vihane, aga jah, siis sain aru, et kõigel on oma põhjus, kuigi ettemääratust ma ei usu..
  mis mõttega inimesed teevad endale konkreetseid aga samal ajal ebamääraseid plaane tulevikuks, eriti tingimused muutuvad igapäev ja pärast veel pettuda selles, nagu tere talv, seda oli juba ette näha, enne oota oma asjad ära, siis planeeri ja ära õienda teistega, et sind pole teavitatud, et saad teavad vaid paar päeva varen, ise tuleb huvi asja vastu tunda! vabandan nende ees, kes pole asjaga seotud, kuigi jah, ma tean, et on mõttetu praegu sellest nii ja praegu rääkida, see pole tegelt isegi minu asi, või tegelt on küll, mina olin esimene, kes tahtis, et asjad laabuksid, muidu head aega puhkus, oi, lõpuks rahu ja vaikus, minu peas loomulikult.
  ok, mõni reageerib uudistele vaid nii,et tubli, huvitav mida oleks öeldud, kui mina selliste uudistega koju juhtuksin tulema? ok, see on tiba õel, mhmh
   veel avastasin ma, et ei salli teste, rääkigu midagi, mida ma ei tea veel, nagu tõsiselt, pealegi nii ebamäärased, see isegi hullem, kui need igast feik ennustajad ja muud soolapuhujad, need vähemalt üritavad miskit, damdaram

emm lisa: pean siiski tunnistama muidu fakti, vaadeldes viimaste päevade sündmusi, et ma olen siiski kohutav egoist, mnjaaa, tunnistamine on esimene etapp?
eks paistab
ei, ma ei viitsi reageerida

kummut, jei

küll on hea jälle kodus olla, aga see selleks, reis oli tore, ilus ja mitmekesine loodus, kohalikud kah mõnusad, kuigi eks sealgi oli paar tõrvatilka meepotis, aga see on juba hoopis teistest asjadest tingitud, aaaga jah, ei siiski jäin rahule, olgugi, et seal oli paar sellist hetke, et kõigest ja suht kõigist on kõrini, aga siiski asi ei läinud nii kaugele, et võtaksin oma seitse asja ja lahkuksin, suutsin lõpuni ära olla, jei
aga olgugi, et on hea tagasi olla on töid mina tegema peab, tänagi sai palju tehtnud, aga suuremad vägiteod on alles ees, kohutav tegelikult, kui täna juba peavalu tuli külla, mis siis pärast saab? 
oli mingi naljakas diip päev,  aaaga kuna nüüdseks enamusest ma loomulikult ei mäleta ja tegelikult on seda siia praegu kuidagi imelik kirjutada, aga jah et viis päeva järjest? ei no ok, aga praeguseks aitab, ei tagajärgi polnud, lihtsalt parem on kui asi harjumuseks ei muutu :P
aga jah, unetusest ma päris võitu ei saanud, aga asja sai leevendatud
a see tedre asi oli fun, teine kordki ;)
hihihihiiiih kaks toredat asja ühe päeva jooksul, hea on kuulda, kui teistel hästi läheb ja kena pühendumusega kink, jei
hakkasin mõtlema, et mõned on mulle ette heitnud mu nö külmaverelisust, kui nüüd meelde tuletada, olen suht terve elu olnud sellise reageeringuga, et nagu ei teekski teist nägugi, et vaid shit happens ja kõik, aga jah, asi on siis hoopis muus, on head ja halba..
et mida siis lõpetuseks öelda? polegi? no oleks, aga järjekordselt ei suuda mõtteid sõnadeks ümber tõlkida, njah, et siis saadan tervisi, kõik läheb hästi

i'm a creep

• puud surevad seistes
• õnnel ei ole kvaliteeti
• selles elus on vaid kaks asja kindlad, surm ja maksud

hämmastav kui kiiresti inimesed võivad sind omaks võtta, aga samas tunduvad nad ka kuidagi nii omad, nagu oleks aastaid neid tundnud, veider isegi, eks loomulikult teeb alkohol siin oma töö, aga siiski see on nii mõnus koht, nagu armastus esimesest silmapilgust vms, kuigi see on siiski suht viimaste asjade hulgas, millesse ma usun, kuigi üks tõend on olemas, ...hello? , aga nagu öeldakse erand kinnitab reeglit, kuigi see on idiootne väljend.
aga lahe maja, pole midagi halba öelda, isegi wifi olemas, ok see on küll esimene päev, aga ehk siis kannatab esmaspäevani ära =)

ei no miks? i don't care if it hurts.

aga jah suht väsitav päev, loodetavasti täna on siis kõik ok

aga jah, on vast aeg olla iseenda vastu aus

nagu kolmas päev vms? pean vastu, vabalt =P

• 
  

prototüüp

You're so fuckin' special

sain täna oma soovidest üle olla,aga see on teine teema, asi tegelikult pole selles, et mul on magamisega probleeme, asi on hoopis magama jäämises ja nüüd kui ma pean hommikul tavalisest ajast varem ärkama, ei ole mul järjekordselt und, kuigi osaliselt ma võibolla isegi meelega väldin magamist, unenäod on aina veidramateks ja painavamateks muutumas, juba mingi maailmalõpu teemad, neid pole ammu olnud juba, igatahes mingi bussisõit, kõik tuttavad sulandusid massiga, aga need asjad polnud need, mis mind tegelikult häirisid, mnjah.
aga mul tuli päris irooniline idee, see oleks täiuslik, aga õnneks on mul pea kaela otsas olemas, nii et see peatükk läheb hoopis paberile, krt neid on natuke liiga palju sinna juba kogunenud, nagunii pooli ma enam isegi ei mäleta, olen küll märkmeid teinud, aga see pole enam see, alati kui kirjutamiseks läheb tundub asi liiga feik, ju vist asi on ka selles, et viimaste aastate jooksul olen alati eelistanud kirjutada mina-vormis, asi tundub nii lihtsalt tõelisem, isegi siis kui kirjapanud on täielik fiction ja tegelastel pole minuga midagi ühist
siia saaks nii palju laulupealkirju või sõnu panna, aaaaaaaaaga ei viitsi, pealegi mul endal oleks isegi seda pärast igav lugeda, nii et jääb ära, noh on väga põnev? mmm ei tea, ma lihtsalt üritan praegu aega veeta, hm vau täna pea isegi ei valutanud, tõesti ei valutanud, lahe
hm, mõni märkab täiesti valesid asju, naljaga pooleks teeb ka valed järeldused, vot see on isegi tiba skeeri, sest tema iseloomu teades, ta kardabki, et see võib olla tõsi, aga üritab asja naljaks pöörata, aga ausalt ütlen, see pole nüüd küll asi, millepärast muretseda aga nüüd veel üks kannapööre. nimelt tuli üks päris hea pakkumine, ainult miski nagu hoiab mind tagasi, eks teadmatus ja need muudatused on tiba hirmutavad, kui juba mööblipood põhjustas stressi, siis edasi ma ei julgegi eriti mõeldagi

mmm, armastan vihma lõhna, padukaid ka, äikesetorme pole ammu näinud, nuuks,
see oli päris mitu suve tagasi, mingi 6 aastat tagasi? kui sai veel telkimas käidud ja puha, mäletan toda õhtu, see oli nii vaikne, isegi jõevesi tundus magavat, aga öösel tuli padukat ja äikest
vot see oli ilus, täis jõudu, kirge, raevu, lausa ootasid põnevusega millal järgmine välksatus käib ja lugesid sekundeid müristamiseni, õhus oli tunda nii hirmu kui ka põnevust, kui välksatus käis siis kõik oli hetkeks sama valge kui päevalgi. mnjaaa

vot ühest asjast oli mul täna pisut kahju, ei saa küll öelda, et ma kahetsen seda, aga kahju siiski, aga nüüd on liiga hilja sellele mõelda, aga samas ma mäletan sisu hästi, nii et kõik ok on siiski ^^

lugesin täna teistkordselt raamatut (aasta tagasi lugesin seda, sain olla siis veel esimene lugeja), mulle on isegi pühendumus, ok mitte mulle ainult, seal veelgi inimesi, aga siiski =P jei, kohekohe ilmumas ka

ok naabrid on lõppuks mölisemisega ühele poole saanud, äkki vihm rahustas nad maha, eks ma sellepärast kuulsingi, sest passisid hoovis, kinnine hoov siiski, kaja missugune, kuuled isegi kuidas teise maja otsas keegi kõlistab kergelt võtmetega, hmm, huvitav, kas too teine naaber, kes kunagi tuli meid sellega tüütama, et tal on hiir kapis, et me ajaksime ära, on veel elus üldse? ta pole küll aastaid väljas käinud, aga tavaliselt on kuulda tema tülisid oma üürnikuga(ühte tuba üürib kellelegi seal), nüüd pole ammu olnud, kuigi samas mis ütleja ma ka olen, sest enamasti ma pole koduski, viimane nädal on olnud küll rahulik, uuki, ses mõttes on eramaja siiski parem, ei pea arvestama mingite neetud naabritega, kes on veel närvihaigemad kui need, keda võib igapäev näiteks tänaval telefoni sisse end väljaelamas näha, kohutav komme tegelikult, ai jah, ei viitsi enam
eks kui ära olen teen endale märkmeid, kui tarvis, pärast võibolla kui tuju on, siis kriban ka siia miskit

mida sa teeksid kui sulle antaks hetk, kus sa saad teha kõike mida tahaksid, aga ainult ühel tingimusel, sa EI TOHI mõelda

nüüdsest peale vihkan ametlikult mööblipoode, lisaks nendele vihkan ka peavalusid(üks on mind juba lõunast saati jälitanud) ja ka neid hooajalisi allahindlus kampaaniaid, mhmh

mu teooria saab ainult kinnitusi, ainult selle viimane etapp on küsimuse all, kaks võimalust, kas kõik on plaanipärane või siis see teine variant, mis on peidus tumeda kardina taga

üllatus, mis ime, mul pole und, JÄLLE, jey, äkki nädal aega eemal linnaelust parandab asja...mjaa kolmapäeval minek.. see kord mitte itta
hot mne kazet4a 4to eto budet ravno durdomom
nu loodan, et elan üle, poleks esimene kord siiski, no võtan võtmed igaks juhuks kaasa, kui asjad ära keeravad, lasen kohe jalga, krt ma pean pakkima, jälle

liiga palju sündmusi, liiga palju mõtteid, aga on siiski asju, mida ma ei suuda rääkida, asi pole selles, et ma ei suudaks endale tunnistada, lihtsalt järjekordselt ma mõtlen liiga palju teistele, kui need, kes on asjadega seotud saaksid aru, siis nad tunneksid enndast kas ebamugavalt või siis süüdi vms, ja ma ei taha seda, sest olgem ausad, inimese loomust ei saa muuta.. sõnadel võib olla koorem, aga mind ei häiri see eriti, et kõik jääb minu kanda, ei, mul pole midagi varjata, uskugem mind, nii on parem, mida vähem on avalikkusele teada, seda parem on uni ja mitte minu oma, mul see unetuse periood, meenub?

mnjaaa, täna oleks olnud see päev, kus ma võtan oma kuni 10 kilose kohvri ja suunduksin teisele poole maakera, oh well shit happens ja ma ei lähe, aga pole hullu, olen ka hullemaid asju pidanud üle elama

see neetud kummipael..

aga on kolm võimalust kui keegi on kadunud: vabatahtlik, mälukaotus(vähetõenäoline) ja loomulikult kellegi kõrvalise inimese sekkumise tagajärg

heh itunes shuffle mõnitab mind - narcoleptic

jälle läks pikalt, sorry

öösiti jookseb mõte paremini, praegu suudan palju paremini asju analüüsida, läbi mõelda ja endale selgeks teha, ilma ei satuksin ärevusse ja endale stressi tekitamata, jah mööblipoed võivad olla stressi tekitavad, eriti siis kui avastad et ei ole suuteline plaanidest kinni hoidma, minu needus, jess, seepärast, ma üritan plaanidest eemale hoida, jei, aga jah, see oli lahe kapp =)

emm ok, keegi ei taha endale kollast diivanit või tugitoole? (üks tugitool on tumepunane ja lahtikäiv ja kaks mustkirjut tugitooli) kolm tooli on ka pakkumisel, sektsioon ka(riidekapp, kus riiulid ka juures, kirjutuslaud sahtlitega, veel üks kapp ja kaks sahtlit, võib ka osade kaupa, kui soovi)

ok, paar naljakat intsidentsi, minu jaoks vähemalt, pole mõtet pikemalt rääkida

ja ühe hea teooriani jõudsin ka, see seletaks ja ehk aitaks, hmm siit saaks ka nö vaktsiini, ok, järgmine nädal on mul palju aega mõtlemiseks vast

ok, kui see worst case scenario juhtub (ja kui teada mõne huumorimeelt, siis on see ka tõenäoline, et midagi sellist ka juhtub) siis njah, aga juhtugu mis iganes
on lihtsalt mõned asjad, mida ma ei saa teha, nii et lase käia, kuigi ma pean tunnistama, et olen hirmul, ma ei tõesti ei taha kellelegi haiget teha, eriti mitte neile, nad tähendavad liiga palju

sattusin midagi lugema, see paneb naeratama, sest maailm on tegelikult väike, aga jah, see pole point praegu, lihtsalt need emotsioonid, nii haprad ja ilusad, see siirus ja puhtus.. armu või ära, aga kuna tegemist on siiski sellise tabuga, nii et targem oleks eemale hoida, sest seda puhtust ei tahaks ma rikkuda..

you know what? it scares me to death, not that it would matter

kuigi imelik on üks asi, kuidas on võimalik, et tormi põhjus tegelikult on suuteline vaigimastama seda sama tormi? või äkki polegi see nii imelik, tavaliselt on muidu vastupidi ju, aga kui loogiliselt mõelda, siis selline tulemus ei tundugi nii võimatuna

naerda on tore

ei ole olemas, isegi varju mitte,
õhk? ei, sest selle kadumise puhul olude sunnil, siiski märkad, et see kadunud on
lihtsalt tühjus

emm jah, ei, kena kingitus, nagu vihje või? ei, täna juba tegelikult kommenteeriti, aga ükskõik, 
thanks m, vaat et pärast karjuma ei hakka ja loenguid lugema, mul on ju hea eeskuju ;)

aga jah mõni teeb siin väsimatult rumalaid ja mõnitavaid nalju, sorry, aga ma ei naera, väsinud, ei jaksa enam isegi muiata, krt see "eneseteadlikkus", see ongi kogu maailma probleemide põhjus... te reeturid, jah, ma jõudsin vahepeal selles lõigus teemat mitu korda vahetada heh, mitte et mul niigi usaldamisega probleeme poleks, oi jah
ja mõni on vist asjadest tiba valesti aru saanud, aga olgem ausad, nii vist on kõigile parem.. nii et jääme pealtvaatajateks, ma juba väsinud sellest tsirkusest

kunagi tahtsin olla külm ja tundetu bitch, keegi kuulis seda soovi, aga vist ainult osalisest, sest tundetu jah, muu kahjuks mitte, tüütab lihtsalt ära, et mõtlen enne alati teistele ja üritan nendega arvestada ja neid mõista, väsitab, aga samas muud moodi nagu ei oska ka

sorry, aga mul on tõesti tuju vinguda, ja see kord isegi ON põhjust, olgem õnnelikud, et seda teen seda moodi ja nii ei pea kartma, et keegi siin kohe reetma hakkab, sest kogu info on ju avalik ^^

ma nägin eile unes, et tapsin madusid, ühe veel astusin kontskingadega laiaks, hahahaa

a ja kui mõni mängib siin mõttetuid mänge tehes haiget ka nendele, kes tegelikult asja ei puutu ja isegi pole seotud pahameele allikaga, siis äkki oleks aeg asja kohale jõudmiseks, et tegemist on kas obsessiga või siis faktida, et mõni pole siin veel mõnest asjast üle saanud

milleks müüa oma hinge, et hoida oma ihu, võibolla arusaadav, kui ohverdad end teiste nimel
(kui asi ikka seda väärt on)


ok, vist aitab nagu

nagu oleks mida öelda, ainult et mõtteid on nii palju, et ei oska nendest isegi endale arusaadavaid lauseid koostada, aga võimalik on ka see, et ise tean, et sellel pole mõtet, vähemalt mulle endale

aga jah..

jahin "tonte"

OMJFG nagu miks ma seda kohe aru ei saanud? nende plaan on nüüd selgem kui allikavesi, nimetagem neid fantastilikuks nelikuks, ei, ma ei hakka kedagi vältima, otse vastupidi, tundub, et nüüd on minu kord sõtta astuda, nii et praeguseks pean oma missiooni "hea inimene" edasi lükkama,
tibukesed, sorry, aga ma olin vale inimene, selle ülesande jaoks


ai, kuidas ma tahaks seda tsirkust mängida, aga enne tuleb tiba maad kuulata ja mõned liitlased otsida, 
lõpuks hakkab juba nalja saama, oligi aeg

god hates me

peaks vist korralikuks hakkama, suitsetamise ja joomise maha jätma, unustama varjamise, keerutamise ja valetamise, olla ennast mahasuruv, teeks igapäev korralikult süüa ja koristaks iga päev, et kõik oleks
piinlikuseni puhas ja värske, kuulekas ja aus kodanik, eeskujulik kristlane, käiks iga pühapäev kirikus, leiaks endale normaalse ja korraliku hobi, mida teeks edasi isegi siis kui ära tüütaks, eemaldaks parasiitväljenditest ja ka suurem osa väljenditest oma nö igapäevasest sõnaraamatust, läheks meditsiini õppima, et minust saaks see eeskujulik tütar, kellena mu vanemad mind näha tahaksid, hoiaks loodust ja hoiaks inimestega intriigidest vabu suhteid,
leidma töö, mida teeks isegi siis, kui see ei meeldiks ja arvaksin, et boss on idioot, ok ma ei tohi arvata ka et inimesed on idiootsed ja ei tohi neid võtta kui hingetuid asju(kuhu enamus kukuvad), töö kõrvalt veel õppiksin eeskujulikult oma eriala(sid?), võitleks selle eest, et maailmast saaks ilusam paik, lõpetaks ka iseenda petmise ja toituks normaalselt ja sööks vitamiine ja lõpetaks arstide vältimise ning lõpetaks "suure kaarega ümber käimise" nende asjade juures, kus mingidki tunnete taolised asjad on

äkki siis saaks minust hea inimene, kes saab rahus magada ja ehk ka tulevikus midagi tunnetada. ehk on siis veel lootust?
kuigi olgem ausad, ma vihkaksin ennast siis täielikult

ok, see ülepäevane unetus ei mõju hästi, aga tore oli koju jalutada
hm, mis siis täna teeks? oh tean, peseks õige aknaid
noh proovime siis mitte magamise rekordit ületada vms?


ma ei mäleta enam kes ja kus ütles, et sündides andsime lubaduse elada, Cioran vist, vähemalt see kõlab temalikult, em mida ma tahtsingi sellega öelda? ei mäleta enam, järelikult pole mõtet ka, lihtsalt tuli see väljend meelde

vaataks poirot'?

a ja, peaaegu unustasin, eile tüütas osake minevikust, no on mõni alles pikkade juhtmetega, see mõttetu periood on möödas, see maailm polnud minu jaoks,  saatsin teabkuskuhu, ei huvita, pealegi on imelik, sest viimased kohtumised, isegi need, mis on olnud kogemata, siis neile järgneb alati mingi õnnetus või siis mis hullem asi veel. siiani on see viimane juhtum meeles, liigagi hästi.

jei, üks heategu tehtud, suutsin inimesele une peale ajada ja seda mitte rääkides oma elust olles "kage", kuigi on rahustav inimesi niisama kuulata, ok, kergendasin mõne südametunnistust, äkki on minus veel tibake headust alles?