et je cours, je cours, je cours

tuju aina paraneb, tujumeeter on tõusmas

asjad, millest ei räägi, siia ei tule, pole õige koht, aga asi pole ka ainult selles, liiga suur segadus

see on mu kolmas katse blogi pidada, miks esimese hävitasin, ei mäletagi enam, jusiis lihtsalt asi ununes ja selle alles hoidmises ei näinud erilist mõtet, teise "helendav möss emob kristallkuule" kustutasin vist et tähistada perioodi lõppu? jusiis, aga jah eks paistab mis sellest saab
 
tsau ja musi sulle, jah just sulle, ära küsi

cigarettes and chocolate milk


ja ma tavaliselt kipun olema seda tüüpi inimene, kes ei salli pikamaa jooksu,jippikajee

ok, mõttetu... remind me again, why i'm doing this? 
tähelepanu? ja end samal ajal maatasa teha tema silmis? et oleks ettekääne? midaiganes?
anyone? hello? somebody?

head ööd ^^

rävala puiestee võlud..

+ veel õiged lood ka

but you don't really care for music, do you?
..
she tied you to a kitchen chair
she broke your throne, she cut your hair
and from your lips she drew the Hallelujah
..
i've seen your flag on the marble arch
love is not a victory march
it's a cold and it's a broken Hallelujah
..
the holy dark was moving too

: ]

tühjus... oot ei.... see pole see.. see on nagu miski sinu sees paiskaks faifuuni tugevusega kõik maatasa, ilusatest põllumaadest ja niitudest on saanud kõrbed, kus surmav kuumus röövib sult viimse hingetõmbe

klišeed, klišeed, klišeed

tahaks viha tunda, sellist ilusat puhast ja püha viha, mis oleks täis kirge ja põlgust, mis ihaleks vägivalla ja vere järele..

krt vihma enam ei saja...

soe on

nii rahustav oli üksi istuda soojal varasuvisel õhtul trepikoja ees, tõmmata kirssi, jook kõrval, peas kumamas kontserdil esitama jäänud lugu, hinges valitseb ülepika aja täielik vaikus ja rahu, vaatades puulehtedele langevat lambipoe rohekat valgust, tulevad meelde soojad suveõhtud, kui sai päris tihti nii maja ees olevas pargis või isegi trepikoja ees istudud, oli ilus aeg tegelikult

nii trepil istudes tuli meelde, et kahe aasta  eest hakkaski kogu see nö suureks saamise teekond

olin noor ja loll, maailmavigadest puutumata, isegi suht stabiilse olekuga(mitte, et just see põhjustas edasised jamad, eeldused olid juba ammu olemas, asi sai lihtsalt andis lükke), aga nüüdseks on see kõik nüüd minevik, mis ei oma enam tähtsust, mis juhtus, see juhtus, oli nii ilusaid kui ka valusaid hetki, nii naeru kui ka pisaraid, kuid nagu öeldud juba, see kõik on juba minevikus, mis ei oma tähtsust, eks päris kindlasti oli see omamoodi kogemus, ilma milleta poleks ma arvatavasti selline kui praegu

kuigi ometigi seal istudes ei tekkinud nostalgiat, lihtsalt nautisin hetke ja rahu, ainult soojast suvevihmast tundsin puudust..  lihtsalt see mõte, et märjad riided liibuvad ihu külge, juustest tilgub vett, jooksed vihmavarjuta mööda tänavat, jalanõud on vihmaveest läbimärjad, ise tunned end nii vabalt ja naerad valjusti nagu väike laps, kuni jõuad kodu ukseni, kus lihtsalt jääd vihma vaatama, kuulad kuidas vihmatilgad kohtuvad maapinnaga, tunned kuidas hakkad maha jahtuma, hetke pärast hakkab juba külm, aga ikkagi ei lähe sa koju, vaid astud tagagi tänavale ja jooksed edasi ja aina jooksed ja jooksed, tasapisi jõud hakkab otsa saama, aga sa ikka ei peatu, vaid jätkad seda teekonda lõpmatuse poole..

x-230 ja kirju rätik ning mingi pleiss?

on sul kunagi nii olnud, et oled pikka aega kedagi tundnud, sa võid tunda inimest niivõrd hästi, et oskad isegi tema järgmist sammu ette öelda, ent ühel hetkel sul saab tollest inimesest lihtsalt kõrini! sa võibolla oleksid isegi võimeline teda vihkama, asi pole isegi selles, et too teeks midagi valesti või on loll, lihtsalt ühel hetkel saaks nagu aru, et parem on toda inimest mitte tunda, kaua ikka teha seda ohhappyjoyjoy nägu ja teeselda, et kõik on suprema, kui samal ajal miski põlastusväärne sööb sind seespoolt ^^

ei, kõik korras, ml lihtsalt kõrini ^^ aga teate? ma juba usun, et neid jooniseid pole kunagi olemas olnudki -_-

musid :*

¤%"*#%&¤#¤%"#@£&=

iiiiiiiiiiiiiiiik, ma vist sain ühe jamaga hakkama, ok, no midagi halba ma tegelikult ei teinud, aga lihtsalt, et lihtsalt, et mida? krt ma käitun järjekordselt nagu mõni 17 aastane, kuigi nii mõnedki on vist nii mõndagi aru saanud, krt ja mina tõsiselt lootsin asja vaid enda teada jätta, et saaks tasakesti oma elu edasi elada, ilma,et keegi tuleks nö õpetama kuidas tuleb elada, aga kui keegi tõesti siiralt tahab seda, siis palun teile soovitus, rääkige täiesti vastoolulist juttu, sest siis on alles lootust, et tegutsen teie esialgselt mõeldud soovituse järgi, asi on ka minu tähelepanematuses, et ma alles praegu hakkan mõtlema mulle mainitud asjades, loomulikult,
alles nüüd saan  ma aru, mida täpselt silmas peeti

krt ma enam ise ka ei saa aru, mida ma üldse öelda tahtsin või tahan, segadus, segadus, SEGADUS




p.s sorry, ma ei tahtnud ega tahagi sulle koormaks olla..

nii palju siis tollest otsusest.. haah, aga tõsiselt halastage ometi

Jumal, kui sa olemas oled, palun, ära lase mul selle lollusega hakkama saada(kuigi see oleks täiuslik peatükk minu enesepõletavas lühikeses eluloos)

nüüd ma tean, kes siin ohjad on kätte võtnud, mu süda.. deemit, siit ei tule tõesti midagi head

eks ma tean, et vältida pole mõtet, see teeb asja vaid hullemaks, ok loodkem, et see on mööduv etapp

ta isegi ei teadvusta iseendale, kuidas ta mulle mõjub, iseenda teadmata ta saadab välja võnkeid, laineid, mis keerlevad minu ümber nagu sigareti suits, ma isegi ei pea tingimata viibima temaga ühes ruumis, krt ma juba olen omadega sees, tõsi küll asi on armumisest kaugel, aga nõme olukord siiski, eriti arvestates mitmeid fakte, mille eest mul isegi unenäod hoiatavad, krt kaduge ära, ma pole teid kunagi tahtnud ja mul pole teid kunagi vaja olnud, sest kõike mida te suudate mulle pakkuda on mu olematu kahetsus ja tagantjärgi tarkus

et ainult üks asi, mis saaks tühistada? muie* nojah

mulle meeldib pimedus, rahustav kuidagi, kuigi samas ei tahaks, et pidevalt valitseks pimedus, valgust ka vahel vaja, olgugi, et see enamus ajast on liiga ere, silmadel lausa valus, vaat nagu öeldakse sa pead kogema ebaõnne, et teada, mis asi on õnn, ok halb näide, but you got my point ;]

krt mulle ei meeldi, kui mul õigus on, eriti sel viisil, et tulemus on küll tõesti just selline nagu ma ütlesin, aga kuidas mõni asi tulemiseni jõuab on hoopis muu, aga samas ei meeldi mulle ka see, et kui ma ütlen miskit, milles olen ma 100% kindel ja siis tuleb äkki mingi tormituul ja puhub asja vastupidiseks..urr

oleks see mõni teine päev, eriti kuu algus, ma oleksin praegu veel suuremas kaoses, kui enne olin, aga nüüd mil mu positiivsus on minu juures tagasi ja mul on usku paremasse homsesse ja tulevikku, siis ma ei lase end häirida neil pisiasjadel, kõik saab korda, ma luban seda!

see pole esimene kord, kindlasti mitte viimane, pealegi solvuda oleks narr ka, sest minagi tegutsen egoismist, olgugi, et sellel on altruistlik põhjus, aga tegelikult see altruism on ka egoismist, nii et suletud ring hihihiii

nii et ma olen tänulik selle eest, mis mul on, sest vaatamata kõigele on siiski inimesi, kellest hoolin ja kes hoolivad ka minust

i may be alone but never lonely

first rule - i rule

positiivsuse patareid või kui õigemini öelda, siis akud, on lõpuks laetud ja närvid on puhata saanud, päris hea ju ^^
polegi katki ega kaoses, nii et lootust on, olgugi et lootus on lollide lohutus ja väide hope is waisted on the hopeless ei vasta tõele =)


õnne õekesele tema aastapäeva puhul

heh kui ma vastutan teatud isiku paha tuju pärast lihtsalt sellepärast, et tollel on mingid kompleksid ja ei julge mulle silma vaadata, siis andke andeks aga sellisel juhul pole asi enam minus, aww see on isegi mingil määral armas, et suudan inimesi närviliseks muuta, sest nagu ikka, välditakse neid, kes lähevad korda ja kes suudavad mõjutada
vastasel juhul kui oleks ükskõik ja kui on ükskõik, milleks siis ignoreerida?

järjekordne emotsioonitu periood..
..mis juhtus jätab tegelikult suht külmaks, juhtus, mis juhtus, peaasi,et mingeid komplikatsioone ei tekiks, kuulukatest on suht ükskõik, asi seal polnud ühepoolne, eks keegi oli aktiivsem, aga sellises olukorras süüdlasi pole
terve päev olnud suht tuim, ajasin isegi tuvi närvi, vaadates temaga tõtt, ei minuga on kõik korras =D, valetada on väsitav, liiga palju asju tuleb siis meeles pidada ja asitõendeid ning jägi tuleb pidevalt peita ja mitte unustada, krt miks ma üldse mõten siukestele asjadele? c.s.i-d fänn pole, pole isegi kunagi ühtegi osa otsast lõpuni vaadanud, dunno

siis kui magada võiks pole siis üldse tuju, eks ma viimasel ajal olen pimedusega enam harjunud, pikk talv seljataga, tööl kah valitses suht pimedus, eks suvel pean end sellest harjumusest võõrutama hakkama, oh teeks seda teraapia asja,et ärgata koos päikesega, hmm.. miks ka mitte, käiks sel ajal sõitmas näiteks kui teised veel kõik põõnavad rahulikku und, ahvatlev, aga ennast teades vaevalt viitsin ma nii tubli olla, nõrk iseloom siiski, irwirwirw

sain oma raamatusse veel ühe story-line'i jey

emm.. see oli "huvitav" no see on ainus asi kuidas ma suudaks oma lahkumispidu kirjeldada, ei tore oli, on vaid head mälestused =)
nii et egoisti/veinikeldri/gloria etapp on nüüdseks läbitud, kahju tegelikult, tööl polnud tegelikult vigagi, palk küll kasin, see eest selliseid inimesi nagu seal on raske leida.. aga olgem ausad, see töö pole minu jaoks, ma ei tea kuidas teie armsad lugejad, aga millegipärast seostaksin ma ennast rohkem mingi kontoritibina, kuigi see ka pole teab kui lõbus...

mõned vastused on nii lihtsad ja käega katsutavad, et kohe ei tulegi nende peale

sa pole üksi.. mõtlen seda tõsiselt


mõtlesin, et kõik on p*-s, aga tegelikult pole asi nii hull midagi =) eks mõned asjad lähevad uuele ringile, kuigi tean, et see saadab mõningaid kurje pilke, aga sellega tuleb leppida, ei miskit muud

tulemas on viimane päev seal, jey,  kuigi inimesed ei kao kuhugi, neile on alati kohake minu süda

nii et hetkel näib, et nüüdseks on kõik ok, eks ma enamvähem tean oma soove, ei saa öelda, et olen õnnelik või rõõmus, lihtsalt on hea olla, selline naeratama panev rahulolu, eks suuremad lahingud on alles ees, aga hetkel, aga nendele mõtlen homme, after all tomorrow is another day, praegu lihtsalt mõtlen sellele naeratusele ja siirale pilgule ^^

hmm..et siis mida veel? ei, asi on armumisest kaugel

meeletud mõtted, meeletud mõtted, krt aga nii minulikud, kuigi iseasi kui minulik muutus see ka oleks, krt ja praegu ei ole ühtegi inimest ka, kes suudaks mind ümber veenda..

see oleks liialt ilmselge samm, samas kui nii teeks nii mõnigi lüüks mu otseses mõttes maha, nad elasid eelmise etapi üle, kas nüüdne samm oleks neile liiast? krt aga ma ei suuda jonni lõpetada, karta on, et ma ei saa enne rahu, kui selle idee täide viin.. eks elu ongi eksperimentimiseks ja nagu mõni kunagi ütles, et alatu tuleb proovida uusi asju
a kui te küsite miks, ma küsiksin vastu, et miks mitte =P  asi pole veel otsustatud, aga oi see oleks efektne järjekordselt inimesi šokeerida =D

mis sa näed on tegelikult vaid illusioon..

..ära oleta, lihtsalt küsi, sest ma ise ei tule rääkima, ma vist isegi ei tuleks selle peale, et tulla ja rääkida niisama lambist =)

tegelikult need prioriteedid pole vist nii midagi paigas midagi, tolstoi ütles valesti, kui ütles et sa elad tõeliselt endale alles siis kui elad teistele, nii surud oma ego täiesti maha, ma seadsin pikalt teisi endast ette ja vaadake nüüd kus ma olen, ei ma ei süüdista teisi, ise olin loll, et lasin asjadel nii kaugele areneda, et olen endaga jännis ja kapsas ja maailmast maha jäänud... siin tekibki vastuolu kahe isiksuse vahel, ego ja muidu olek, kui rääkides prioriteetidest, siis ma esitasin endale täna ühe küsime, et kas ma elan selleks, et elada või selleks, et kunagi surra, alguses tuli, et loomulikult et elada, aga siis jäin kohe vait, sest teadsin, et see pole 100% tõsi, aga on raske asju paika panna, kui ma ei teagi mida ma üldse tahangi, nagu midagi ei taha, aga selles maailmas seda ei aksepteerita ning pikapeale ikka tekivad soovid jne kuigi ise asi kas nad suudavad end "hetkeajend" või "ajutine" staatusest välja rabeleda..

uued kättesaamatud unistused, niisama, kuna siin on kõik välistatud, siis võiks ju unistada pisut, terve päev sai kuulanud laulu, mis andis unelmatele inspiratsiooni, oeh.. kuigi seda ei saa nimetada armumiseks, niisama.. crush kah mitte..kiindumus?nääh, ninnunännu kah mitte, niisama meeldiv ja sümpaatne inimene, üks inimlikumaid tegelt...
see on tegelikult naljakas, sest esimest korda ma ei saa enam aru, et kas neid mõtteid söödab mulle mu mõistus või süda, my frenchboy..    .ohe*

kuidas ma tegelikult ootan, et see etapp saab läbi.. eks ma nüüd seda suppi tasakesti söön... eks paistab

manga esimese pildi visand on valmis "jei" millal järgmine? ;) wait and see

let the experiments begin

eks ikka räägitakse, et igas inimeses on miskit head, et keegi pole kunagi üdini halb, aga kuidas siis heast inimesest saab halb inimene? et see ühiskond muutab selliseks? kuigi on siiski narr mõelda, et käib sõrmenips ja inimene on halb, imelik kuidagi, elu pole siiski nagu lüliti, et lülitad tule välja ja oledki nö creature of the underworld, see on pigem siis nagu teekond vms, eks ikka ühiskond ja teised inimesed mõjutavad ning arvatavasti on see närvisüsteemile piisavalt suur pinge, et seda kõike taluda nö põrandamatina olles, eks see ole lihtsam olla külm, emotsioonitu ja egoistlik bitch, aga kas emotsioonide maha surumine ka närvidele hästi mõjub? loomulikult iseasi on see, et kui need nö ära kaovad ja sul on täiesti ükskõik, aga samas ei tohi unustada, et kui sinuga on nii, see ei tähenda, et kogu maailmaga on samamoodi

..ma või ka inglit mängida, aga kui mul tiivad seljast rebitakse, istun luua otsa

võin vabalt kolmel rindel "mängida" sest nagunii see kuhugi välja ei vii, aja raiskamine tegelikult... vaatame, kas olen targemaks saanud

ei no täitsa p*-s killer hommik, see polnud mitte isegi masekas, paanikahoog või  närvilus, lihtsalt tõdemus, õhtu enne seda ma vist esimest korda tõdesin selle maailma tühjust ja see pani mõtlema, et kas on ikka mõtet? mõtet polegi.. aga, kui juba kukkumiseks läheb, siis see tuleb täiega ja maailm sellega ühes....  
aga üks tassike teelusikatäis klosterfrau melisanaga ja siis võis päev enamvähem normaalses olekus jätkuda, soovitati keskonna muutust

kuigi olen tähelepannud, et kui ma tegutsen, jooksen mööda linna ringi, suhtlen inimestega, siis seda enam ma mõtlen oma probleemidele ja oma "olekule", nii mõnegi on öelnud, et olen kõndiv sasipundar.. eks see mõtlemine olegi minu suurimaks probleemiks, mis sünnitab neid suurimaid paranoiasid ja foobiaid
üks kahtlus teise järel, see teadmine, et pole sobivat kohta, aega ega tegevust, öelge jah et noor ja ilus inimene, et siukeste asjade peal vms, aga mis teha, issanda loomaaed on mitmekesine, hahahaaa iroonia missugune, et endal psühh kodus olemas, jeerait et me arutame sellistel teemadel, eriti võttes arvesse seda, et on kas üldse on inimesi, kellega ma suudaks ennast valjuhäälselt analüüsida..

ehk isegi on inimesi, kes mind mõistaks, aga kui asi on selles, et nad on isegi suuremas jamas, kui sa ise, siis see seab olukorra kahtluse alla, et kas tasub inimest vaevata enese probleemidega?

oeh jälle see mõte, et olen endale valinud vale teekonna..   keskkonna muutus kuluks vast tõesti ära, ehk saab stabiilsema mõtlemise peal

see mõte, et võtaks oma seitse asja ja paneks suvalises suunas tundub aina enam ja enam ahvatlev, et üüriks pisikese uberik kuskil kohas, kus ei liigu tuttavaid ringi, kui võimalik, siis mitte töötada, kuigi see oleks minu stabiilsusele tegelikult vajalik
aga oh seda laiskust, tahaks lihtsalt lõõgastuda, tutvuda uute inimestega, aga kahtlen, et mu majanduslik seis laseb seda sel suvel realiseerida..

peaks oma manga käsile võtma millagi nüüd, et joonistamist harjutada ja oma teemat edasi arendada... aga enne peaks mingi kondikava endale valmis tegema?

aga idiootsus peaks olema ikkagist surmanuhtlusega karistatav ^^

vaikus enne tormi?

asjad vist hakkavad laabuma, see ei tähenda, et kõik nüüd on ilus ja lilleline, on ikka asju, mis vajavad tähelepanu, aga nüüd vähemalt on üks asi vähem ja pealegi praeguseks ajaks olen leidnud endas mingi tugipunkti, isegi kui see on vaid ajutiseks, me ei või ju iial teada, aga praeguseks asi on konrolli all?


õelus on nagu väga inetu, ok ok teile ei meeldi mõni inimene, kõigil on nii, aga see, et plaanida mingit kättemaksu või niisama nõmetseda rohkem näitab selle, kes see õelutseja on, enda rumalust ja ka seda, et järelikult pole tal oma elu, mida elada, miks ta muidu peaks tegelema mingite mõttetute asjadega, mis on seotud tema arvates mõttetute inimeste või asjadega?
eriti viimasel ajal on inimesed eriti aktiivsed,et välja näidata oma rumalust, eriti kui asja on segatud massipropaganda, nad siis kohe näitavad välja, et nad pole oma arengupoolest lasteaiast edasi jõudnud, neil puudub täiesti iseseisvus...

midagi head pole tõesti oodata

ma peaks oma seda otsuse asja vist tsiba rangemaks tegema, sest isegi praegustel asjaoludel, kus tegelikult midagi ei olegi, suudan endale ikka haiget teha... ja mille pärast? et hetkeks tunnetada igatmoodi keelatud soojust ja mõni närvi ajada?

aga et hommikul siis tallinna poole? tundub nii jah

ärkan, panen teleka käima, midagi asjalikku ei tule, mingi mõttetu film, mida ei viitsi vaadata ja mingi teine mõttetu film, mis on juba nähtud, siis tuleb eelmine õhtu meelde, mõttetus, isegi pohmakat pole, kerge masekas, kõrvaklapid pähe ja teki alla tagasi, ei lastagi kaua olla, meelitatakse lõpuks teed jooma ja isegi ratsutama ja ülejäänud päev on suht mõttetu
a jaa korra vaatasin telekat, venelased kohe õhutavad oma väljamõeldistega seda, et eestlased on pahad ja rikuvad inimõigusi ja blablablaa, mul osa esivanemaid ka venemaalt, aga andke andeks, aga mina idiotismi ei kannata ja seda hurra patriotismi, kus arvatakse, et nendel on ainuõigus ja kõik on nende vastu, ma lausa põlastan, nii et kõik see asi on minu jaoks andestamatu...

krt mul on endalgi piisavalt palju muresid ja ma ikka mõtlen ja paranoiatsen asjade üle, kuigi ei saa öelda, et mul pole prioriteetid paigas, aga jah mõtlemises puudub süsteem, kuigi ma ei teagi kas mingi muu viis mulle hakkaks ka sobima, alati on olnud asjad nii, ma isegi rahul sellega

aga jah, nagu karta oligi, et mu närvid hakkavad väsima...


a tegelikult olen ma suht positiivne inimene ^^
vahel on ju ka vaja patareisid laadida ja hea tujuga pole ka erilistkirjutamise tuju ja pealegi siis pärast lugedes tundub see eriti edev ja mõttetu
inimesed on alati õnnelikud ühtemoodi, õnnetud aga tuhandeid moodi...

karin, mõistad sa ise ka, et mis jama sul peas toimub?
et kui madalale on vaja langeda? tehtud asjad näitavad ja sa ise tead ka, et kõik pole korras,
sa ise tunned, et oled katki minemas, asi pole ka enesehaletsemises,
sa lihtsalt ei oska teistmoodi käituda,
kõik mida sa teed, on lihtsalt sinu enda jaoks lõpuks kahjulikud,
asjad liiguvad kardetud suunas