my iron lung; no ripcord

eks see on vist päris häiriv, et ma ei räägi asjadest otse vaid kergelt vihjates nendele. et kui oraakel, et räägin ja ei räägi ka, ei varja aga ei lao kõike lagedale ka. et kõik kuidagi vihjete toel. kedagi nagunii ei huvita,
teeme kohe katse.

on mitmeid põhjuseid kurvastamiseks, aga üldsiselt pole mu tujul viga, harjunud juba. vana asi =)
üheks asjast on suutmatus leppida enda väikse sipelga olekuga ja teada, et pole võimeline midagi muutma, sest pole mõtet ega kedagi, kes viitsiks reageerida või isegi märgata. üksi pole võimalik midagi teha, aga koostöö nagu ka ei suju, tekib nähtamatu tunne, et nagu ma ei eksisteerikski füüsilises maailmas. tean küll, et see üksindlus on tingitud minu kohutavast tähelepanu vajadusest ja ehk ka kõike liiga isiklikult võtta. 
ma tean, et maailm ei keerle minu ümber. aga samas võiksid lähedased võtta mind kui midagi enamat kui enesestmõistetavalt, sest mul on juba pikemalt selline tunne, et minu ja maailma vahel on selline sein, kust minu hääl teisteni ei jõuagi, aga maailm lihtsalt kurdistab mind oma müraga. jah just kurdistab. ja mõni imestab miks mul riiulikompleks on. et olen vaid kui ilus mänguasi riiulil, et kui hakkab igav, olen alati olemas, aga muidu võiks sama hästi ka mitte eksisteerida.
eks see rumal ole, et sõltun inimestest, kellest hoolin. ma panen neid alati endast ettepoole, et ise pärast tunda heameelt, et olen vajatud. ja nüüd haletsen iseend, et endal oleks pisut parem tunne, et kui hea inimene olen. olen tõeline ja läbinisti egoistlik. see on juba kõrgemale tasemele jõudnud. aga mis puutub sellesse sõltuvusse, siis vist muud teed pole kui kõik maha jätta. mitte, et mul selleks jõudu ja julgust oleks, et keerata uus lehekülg. osa minust kui meelega tasakesti muidu praegu lükkab inimesin eemale, sest nii on lihtsam kui nad ise ära kaovad. nagu teadmine, et minul oli õigus või, et ma tegin enne, eriti lohutaks. ma ei saa ise kah enam õieti aru, mis toimub.
leidsin eile vanast märkmiskust lause "ma pole üksi, mul on vari", kas varjul saab vari olla? või sulavad need ühte? no jah, ega midagi muud üle jää ja võtta kõike kui irooniat, nii ma oma tervet mõistust siiani olen suutnud alles hoida.
ma enam ei jaksa oma pead vaevata üritades mõistatada mida inimesed mõtlevad. pigem tean, mida nad ei mõtle, mis omakorda teeb asja minu jaoks lihtsamaks, eriti kui kõike arvesse võtta. lahe.
ma tegelikult pole üksi, vaatamata et siuke tunne ikka aegajalt külla tuleb. aga see on alati nii olnud.

peab tubliks ja asjalikuks hakkama, kaua ma ikka asju edasi lükkan. vähemalt oli täna üks positiivne asi, et suutsin endast täna üle olla, minnes kooli tagasi loengusse, vaatamata sellele, et olin väsinud ja unine. tore oli. mitte loeng ise küll, aga see on kohutavalt armas kuulda, et sind kuulatakse ja ütlejaks ei ole sina ise.