kohati tundub, et elan lihtsalt ühe suure illusiooni mulli sees. ja kui ma ütlen "kohati", siis seda seekord "pehmelt" ilustades läbi sõrmede vaadatuna. kuigi vähemalt tean, et tunded mulle kallite ja lähedaste inimeste vastu on tõelised. aga miks illusioon? sest enamik vaatavad mind nii, nagu ma oleks miskit muud. osa on võibolla lihtsalt eitamisfaasis ja ei taha tunnistada endale asju nagu need on.

jõulud (meie ühiskonna mõistes, mitte religioonses) tegelikult iseenest on kurb aeg. enamjaolt just sellepärast, et loodad sellest, et äkki see aasta on teistmoodi, et see on siiski selline eriline aeg aastas, kuid lõppeb ikkagi nii nagu alati. see on üks vähestest päevadest aasta, mil ma tunnen end tõesti üksikuna. ma pole juba ammu jõululaupäeval rõõmu tundnud, ei mäletagi, millal viimati, võibolla kui 15 olin, siis sattus potter sel päeval kätte ja ma lihtsalt lugesin terve päeva, mõtlemata mis ümberringi toimub. kuigi see vist ei lähe arvesse. ehk see aasta tuleb võtta sama teooria praktikasse,  et teen kuhjaga  plaane, et poleks aega mõelda ja midagi tunda, olgugi, et see tähendab, et tuleb terve suur mõttetu hulk toitu, mida ei suuda üksi ära süüa.  noh vähemalt siis järgnevatel päevadel, mil vaja juba õppida ja kassiga tegelda, söök juba olemas, jei.

aga mis jõulude puhul eriti kurva meelt valmistab, et kui materiaalseks pühaks on see muutunud...

loodan, et teil, kes mu blogist ei tea midagi, on stockholmis lõbus, mul poleks, aga see on lihtsalt minu eelistus.

vihkan unenägusid.

ja vaatamata kõigele, olen ma alatu ja isekas ning see nimekiri võib minna lõpmatuseni...

keskkooli ajal ainuke asi mille pärast ma põdesin, olid füüsika kontrolltööd (nu eesti keelega olid nagunii lootusetud lood, et ma ei üritanudki üle oma varju(heh) hüpata). nu olgugi, et mul matega oli isegi parem kui korras, siis olen ikkagi humanitaarne inimene ning lisaks see, et kõik olenes pähe tuupimises (mida nimelt meie füüsika kontrolltööd endast kujutasid, ehk siis ainult mõistete teadmist). ma pole kunagi uskunud sellesse, aga tundub nüüd, et see on ainus asi, mida praegu nõutakse. mis iseenesest on nagu suurim idiootsus, nagunii järgmisel päeval kõik meelest. 
eks võimalik ikka, et on inimesi, kellele see sobib, aga olen rohkem teooriate kui faktide inimene. ma ei taha öelda sellega, et detailidel oleks midagi viga, aga ainult pähe tuupimisest on kasu vähe, sest see ei anna loomingulisele mõttele ruumi.
ma tõesti igatsen seda.
ma igatsen ennast. 
on nii palju asju, mida ma tõesti tahan teha, aga kõikidele ideedele tuleb blokk ette, mis ei lase mõtetel edasi areneda ja tuletab meelde, et on vaja praktiliselt mõelda. vihkan seda. nagu miski piirab mõtlemist ja käsib kuidas on mõelda vaja.

a mis ma üldse alustasin nendest füüsika kontrolltöödest, et alati peale veerandi viimast kontrolltööd või kui olid endale hea hinde ära kindlustanud, oli nii hea tunne, nagu suur raskus õlgadelt oleks langenud. sama tunnen ma jaanuari lõpus, kui sess on läbi ja juuni kuu on veel mägede taga.
aga enne tuleb jaanuari esimene nädal üle elada.
lisaks sellele liigsele magamisele tuleb lõpp teha.

eks on veel asju, mis on mul mõttes, aga ei räägi, sest osa on liiga isiklik, nii et kas see pole teiste asi või siis ma ei taha lähedamatele pettumist valmistada. 

mida te siin siis leida lootsite? nagu ka pealkiri "siit ei tule midagi head"