ka mul on omad põhjused jätkamiseks

mõtlesin küll, et proovin minna magama, aga mõtlesin, et pööran tähelepanu veide blogile, et end nii üksikuna ei tunneks

ma ei tea kas asi on lihtsalt hetkes vms, aga mul on tunne, nagu praegu hakkaks millegi uue algus. süüdistan oma head tuju hetkel. pole otsest muutust minus ega ka minu elustiilis. ikka sama. aga ikkagi. ehk on see nö mu patareid said lõpuks täis laetud. 
kord juhtusin lugema oma vanemaid postitusi, kus tegelikult sulgesin enda maailma eest, kus ei uskunud endasse ja tingimusteta usaldus tundus võimatu. olin osa pimedusest, kuigi viibisin päikese käes. hommikud olid justkui lunastuseks, öös oli midagi kõhedat, kuid samas ka midagi vabastavat, just kui kõik piirangud oleksid kadunud. aga selles piirangutest vabas tsoonis oli oht äärmusesse kukkuda, polnud tuge, millele toetuda ega lahket ulatavat kätt. 

mnjaa. või hoopis see, et mul on oma tegevustest veidike selgem vaade tulevikule. ja mis sealt paistab? et ühe bakaga ma vast rahule ei jää. tegelikult olen seda varem ka öelnud. eks paistab.

emm. kell on palju võitu juba, jätkan mõni teine kord. see ya

unemati on mu kontaktandmed jäädavalt ära kaotanud

angiin pole kunagi oodatud külaline, eriti sessi ajal. mul on ikka õnne küll, kaks aastat tagasi jäin ka sessi ajal haigeks. käisin isegi tol korral kõrge palavikuga eksamit kirjutamas, mis see kord küll ära jäi, lihtsalt ei jaksanud ennast kohale vedada. kahju tegelikult. muutis asjad keerulisemaks.

ma pole seda tüüpi inimene, kes viitsiks ennast haletseda, aga lihtsalt hetkel olen ma realist(mis antud asjade seisu pärast on võrdne pessimismiga mõne arvates). ometigi võin ma vägagi positiivase suhtumisega olla, aga hetkel on ka minul raskusi midagi head näha/leida. kuigi ma tean, et tegelikult pole nii halb midagi, et ma lihtsalt mõtlen üle, aga siis lööb mu perfektsionism välja ja ütleb, et samas pole midagi korras ka. lisaks see kõik tekitab suure pinge, nagu pea oleks nõelu täis. isegi nüüd, kui kõige närvesöövam eksam on läbi, ei saa ma ikka rahu. 

prooviks küll magama minna, aga hetkel on tuju ka selline imelik. nagu mingi osa minust tahab end karistada ja piinata sellega, et ei lase magama minna. aga samas ei taha välja näidata, et tal midagi iga oleks. otseselt ei olegi tegelikult. lihtsalt alati pole tuju. võibolla imepisike osa tahaks, et seda märgataks, kuigi teadlikult ma seda avalikult ei tunnista. osa minust on harjunud nö oma koopas istuma ja on valmis maailmale selga pöörama.

ja tartu ülikool sakib täiega, et saab rohkem pakkumisi jaapanisse minekuks, vaatamata et nad ei paku vastavat eriala. kuigi ma ei kahetse, et ma sinna ei läinud.

ja mul on aega esmaspäevani otsustada kas ma tahan kirjutada riigikirjandit see aasta uuesti või mitte. enda pärast. see aasta ma ei hakka vast kuhugi kandideerima, lõpuni pole palju enam jäänud.

tahaks küll lõpuks midagi rõõmsamat öelda, aga hetkel tuleb meelde vaid ütlus, et pilvede taga paistab alati päike. loodame, et see, et ma hetkel pikemas perspektiivis midagi rõõmsat ei näe, on vaid üks nõme faas, mis läheb mööda ja ei jäta ka endast mingit jälge.

lammaste lugemine pigem peletab und minema

emm... kell on praegu hakkab neli saama. kell kaksteist ma hakkan jaapani keele eksamit kirjutama. nagu peaks magama? õppima? närvitsema? aga mina tuima näoga ootan juba kella ühest unematit. poolteist tundi voodis lamamisest polnud kasu, nii et tulin siia teda otsima. 
musi, palun ära ole kuri. teised ka.

tsipa igatsen seda aega, mil igapäev joonistasin enda kalendermärkmikusse vähemalt 1 pildi. see oli mugav, sest igal kuupäeal oli oma kuupäev, seega hea motivatsioon joonistada, kolm kuud pidasin vastu. järjepidevus pole just minu kõige tugevam omadus. kahjuks. aga siiski see oli tore aeg. sealt kujunes välja mu joonistamise stiil, aga nüüd kui enam nii tihti ei jõua joonistada, siis tundub nagu see tasakesti hakkaks tuhmuma. 
kuigi samas on nüüd veel üks põhjus veel rohkem joonistada. ma armastan oma wacommi ^^

sirvisin netis ringi ja komistasin ühe 13-15 aastase joonistatud pildi otsa. krt kadedaks ikka võttis. autoportreed pole ma kunagi osanud joonistada. eks jah ta joonistas fotolt maha (kui ta just Hugh Laurie't isiklikult ei kohanud ja palunud tal tükk aega rahus istuda, heh), aga ikkagi, minu kritseldused pole selle juures võrreldavadki, olugigi, et see pole isegi see stiil ega ka valdkond, mida ma joonistan.

täna tuli mul meelde üks pisike skript, mida ma eelmine kevad alustasin. 10-11 lk kirjutasin tookord ja rohkem polegi. peaks ka kunagi ettevõtma. peaks nimekirja koostama, et mis asju ma tahan tulevikus teha (ja võibolla ka mis vanuseks need võiks juba tehtud olla näiteks?). 

aga nüüd ma proovin tagasi magama minna. tsau

mulle jõudis lõpuks kohale, miks kõik pühad, sünnipäevad jne mulle nii depressiivselt mõjuvad, vastus on tegelikult väga lihtne. lihtsalt mul on kurb, et pere tuleb kokku jne (mis nagu peaks olema hea asi) ja mis nad teevad? vaatavad telekat loomulikult. nagu seda kodus üksi teha ei saaks. lisaks veel selliseid asju ka, mida no kohe üldse vaadata ei tahaks. nii et järgmine kord lihtsalt võtan näiteks läpaka (või raamatu, telefoni, paberi ja pastakata, mida iganes) kätte ja vaatab kuidas nad siis reageerivad. või tegelikult üldse ei lähe kohalegi. nii järgmine nö kogunemine on minu sünnipäeval. las tulevad kohale, mina aga lasen jalga. vaadaku telekat. üksteise tegemised nagunii kedagi ei huvita, nii et ma ei leia, et oleks vajadus minu näilisele kohalolekule.

unenäod lähevad aina imelikumaks, täna nägin, et üks kuulus näitleja tahtis mu ära tappa, aga mina enesekaitseks tapsin hoopis tema kirvega ära. nunnu, ma ei saanud 4 tundi peale seda magama jääda. mitte et unenägu oleks väga korda läinud, lihtsalt ei saanud magama jääda. lõpuks otsustasin tõusta, lugesin natuke, muutusin uimaseks ja heitsin pikali. aga see-eest nägin koidiku selget ja sinist taevast. üks ilusamaid sinisevarjundeid üldse.

a see, mis mind hetkel kõige rohkem vaevab, jätan ehk mõneks teiseks korraks.