olen praegu sama rahulik kui aerodünaamika

the sweetest scent of them all...

ma pole kunagi ilusamat ja magusamalt lõhnanud roosi näinud/haistnud. see lõhnab nagu unistused, õrnalt ja soojalt ja õie lehed nii õrnad, nagu põsele pai.  ehk räägiksin ka rohkem, aga olen kade. vot. no ok, tegelikult tahan midagi endale kah hoida. 

eile küpsetasin eluparima lasanje (ei kiirga just tagasihoidlikusest) ja täna sibulapiruka, mis kadus laualt silmapilkselt. magustoiduks pakkusin maasikaid šokolaadis, mis on ühed mu lemmikud, neid ma lihtsalt võiksin sööma jäädagi. 
äkki homme teeks näiteks ühe tomatipiruka? hm. eks paistab kas peale tööd viitsin/jaksan.

suvi on varsti möödas, iseasi, kas seda saab suveks nimetada, sest nii häbiväärselt vähe on suviseid ilmu olnud. lisaks sellele veel tööl kah käinud ja nüüd kui kool jälle hakkab, puhkust nagu pole olnudki. noh eks ise süüdi, et tööl passin, aga olgem ausad, palk on vaja välja teenida.

üks asi, mis närib hinge (sorri, merku), aga ma ei mõista taimetoitlasi (ok, ma pole teab mis lihasöödik), aga vegan'eid ma ei mõista no kohe üldse, ma ei suudaks ei öelda kõigidele piimatoodetele ja munadele. liha kõrval veel eksisteerivad mereannid ka ju. ma naudin hästi ja maitsvalt valmistatud toidu, mis on valmistatud südamest. ühed lemmikud on näiteks mozzarella juust, päiksekuivatatud tomatit, erinevad ürdid ja vürtsid, kreembrülee, küpsetatud vahukommid, šokolaad, hapukoor jne jne, munata ma üldse ei kujutaks elu ette.
ma teen hea meelega süüa, ainult endale on muidugi igav, aga näiteks kuskil restos kokana ka ei tahaks olla. olen liiga kade, et võõrastele süüa pakkuda ja pealegi kogu aeg ühte ja sama valmistada oleks tüütu. rutiinil pole köögis ruumi. haaah, tuli meelde kuidas üks töökaaslane minu kandiku aegadelt ütles, et tema ei lase ühtegi naist kööki. loll mees. noh tegelikult oli ka, üldises mõttes ka, aga mis ikka sellest jahuda.

aga nagu näete jäin ma tarkusehamba ilmajäämisest ellu. krt värdjas küll. õudne oli, hullem kui kartsin. lisaks et peale seda ei saanud päevi eriti midagi süüagi, sest mitte ainult toidu närimine oli võimatu, aga neelatagi oli valus ja mul siiani on sinikas lõual, olgugi, et nädal möödas. aga vähemalt ei pea ma enam ravimeid ega valuvaigisteid võtma ja saan normaalselt korralikku ja tõelist toitu süüa. 

hm. maailma poliitikat ja probleeme arutama ma siin ei hakka, kuigi jah hullumaja on siis sündimas. peab tõdema, et väike hirm närib endagi südant, lisaks mis kuulukad siin vaikselt ringi liiguvad. ohumärke on liiga palju.

pole ammu joonistanud. hm. mnjah. eks seda viga tuleb parandada. hm kordaks jaapani keelt kah siis vahelduseks.

nagu eelmise aasta suvelgi, istun pimedas, ainsaks valgusallikaks siin toas on läpaka valgus..

selline tunne aga rändaks üksi pimedas ja külmas kõrbes, kus ümbritsevad illusioonid. kordki, kui leian endale mingi suuna või tee, mille poole liikuda, siis see osutub järjekordseks miraažiks..

aga mis siis ikka, olen liiga kangekaelne, et lihtsalt kukkuda maapinnale ja alla anda, eks need järgmised kreisid ideed tulevad üsna pea, need ei saa veel nii pea otsa.

enne, kui ma kirjutama hakkasin, olin päris kurb, aga kirjutades saab teise vaate asjadele, nii et kõik on tegelikult korras. või siis alateadlikult ma ei taha midagi kirjutada, sest ma ei taha teistele muret valmistada.

aga jah, homme 1/4 tarkusega hüvasti :'( ja kes ütles, et tarkus on hea asi. muide jutt tarkusehambast. vingun ja kardan omaette edasi, häälitsusi ja piiksatusi ei hakka siia kirjutama. hehehe, äkki sinna minnes eksin ära ja ei jõuagi kohale? kahtlen, pigem kas sealt tulema saan. noh loodan, et vast jään ellu. noh ega muud valikut ole ka, natuke hale oleks muidu.

:( aga võtan endale vabaduse siiski natuke kurb olla. aga vaid natukene. :)

saan üle, mitte sellepätast, et laul väidab, et suured tüdrukud ei nuta.

b*******

kuigi jah olen 21 ja siiski tunnen end vahest lapsikuna. i guess it's ok once in a while, sest kuidas üldse saaks eristada, mis on lapsik ja mis mitte