nii... on üks küsimus, mida ma ei salli eriti, eriti just nüüd. et kuidas ma olen või kuidas mul läheb.
nu kui omad küsivad seda tavaolukorras, siis las küsivad, aga praegu ma eelistaks seda vältida.
a kui võõrad küsivad, siis nad küsivad seda rohkem kas viisakusest või jutu jätkuks.
a miks ma seda praegu eelistaks vastata, sest ma ei oska sellele mitte kuidagi vastata.
no viisakas vastus võiks olla, et alati võiks paremini, aga mis siis aus vastus oleks? et sitasti, aga positiivselt meelestatud? no jah on küll halb aeg ja nii, aga on ka halvemaid aegu olnud. tõesti. nagu ma ka ei oska vastata küsimusele "kuidas matused olid/läksid?" mis moodi need saavad mööda ikka minna? ma saan aru küll, et heast tahtest küsitakse, et uuritakse kuidas ma olen jne nojah, olen küll aegajalt nõrk jne, aga hetkel ma väga isegi ei ole. uus aasta tuleb uue algusega, hetkel näeb see praegu päris heas valguses välja. loodan vaid, et ülikoolis see periood loengute asi tühistatakse, idiootne asi.

kahtlased unenäod viimasel ajal. näiteks, et tahan hakata süüa tegema ja külmkapp oli toorest liha ja hakkliha täis. see pidavat halb enne olema, et haigusi on oodata vms. vanaemal vähemalt nii oli. 

lisaks veel üks teine veel kummalisem unenägu, mille lõppu olen vähemalt juba kaks korda kindlasti varem näinud.  on üks maja, kus elab noor naine oma lapsega, nende magamistuppa, mis asub teisel korrusel, viib heledast puidust trepp, mis lõppeb valge uksega, millel on klaasist ruudud peal. ja see naine tihti heidab ennast ukse ette trepiastmetele kõhuli ja vaatab mitte midagi ütleva pilguga tühjusesse ja kui on täiskuu, siis tema laps (poiss tumedate juustega) teeb täpselt seda sama. ja kui sinna tuppa täiskuu ajal minna, oli aken alati millegi pärast lahti, ilma, et keegi oleks selle lahti teinud ja ruumis oli jääkülm õhk ning tunne, et keegi peale sinu on ka seal ja alati selle koha peal ma ärkan. ja ärgates on küll vastik kõhe tunne...
ma pole just väga osav jutustaja, aga midagi sellist oli.

lisaks kummitab mind tunne, et varsti juhtub midagi. aga vähemalt uueks aastaks peaks kõik korda saama. aga loodetavasti on see vale häire.

pole seda juba väga ammu juhtunud, et ühes päevas tuleb mitu postitust. oeh.. ja täna on mu blogi pealkiri eriti asjakohane...

ennast kõige halvemaks on alati raske ettevalmistada, isegi kui tead, et see on varsti tulemas, aga kui see juhtub, siis ikkagi oled nagu puuga pähe saanud. aga võibolla on siin ka eitamine sissesegatud.

oeh. kõik sakib. ainus asi, mis lohutab, et üks kord see peab läbi saama. ja enne jõule ma vaevalt saan ennast paremini tunda (mitte jõulude enda pärast)..

ootan.

Career Inventory Test Results  Extroversion ||||||||||||||| 43% Emotional Stability |||||||||||||||||||||||| 76% Orderliness ||||||||||||||| 50% Altruism |||||||||||||||||||||||| 80% Inquisitiveness ||||||||||||||| 46% You are a Guardian, possible professions include - counseling, ministry, library work, nursing , secretarial, curators, bookkeepers, dental hygienists, computer operator, personnel administrator, paralegal, real estate agent, artist, interior decorator, retail owner, musician, elementary school teacher, physical therapist, nurse, social worker, personnel counselor, alcohol/drug counselor.

Take Free Career Test
personality tests by similarminds.com

näib, et mu praegu kunstiteraapiline suund on mulle ikka õige ^^ tore on kinnitust saada ^^

"i'm a dork and i'm america's next top model"

nii ütles antm 13. hooaja võtja. armas ütlus tegelikult. ja olgem ausad, meis kõigis on tegelikult peidus üks väike dork. väljendugu see mistahes milles. aga see ei takista meid elamast..

aga tegelikult pean vist tunnistama, et viimasel ajal on nagu kõik allamäge veerenud. kahjuks. kurvad sündmused, haigused, halvad ended, lõpmatu hulk pisaraid, draama, kah see majandus, töötus, peavalud, parasiitlus, see rida võiks veel edasi minna, aga ei hakka ennast veel rohkem masendama, kui see juba niivõinaa on. sitt aasta ütleks isegi. aga ometigi ma ei ütle seda. teine pool pigem, kuigi ega esimeseski probleeme puudu olnud. 
ainsat lootust, mis mind pingutama motiveerib, nagu tõmmataks vaikselt ära. ilma, et sinna midagi parata saaks. aga seda ma ütlen, et mina hoian siiski sellest lootusest 10 küünega kinni, kartmata küüsi murda. nagu ühes muse'i laulus together we're invincible. aga just selle lootuse pärast ma ütlen, et jah see aasta pole just kergete hulgast, aga vaatamata sellele võiksid asjad alati hullemad olla ja ma ei kavatse veel alla anda. pealegi siiski tiba häid asju on kah olnud. aga varsti saab aasta läbi, saab ka see muu. 

peptalk to myself :D

oskan veel midagi lisada? hetkel vist mitte. oma rääkimise oskamatusest pole kah midagi rääkida, no kui ei oska ühendust maailmaga otsida, siis ei oska, aga ehk tuleb see mõnel ilusal päeval tagasi. kooli vähesusest pole ka mõtet rääkida, sinna lihtsalt pole midagi teha. oeh, mis veel? midagi ju tahtsin veel öelda, tõsi ei mäleta küll enam. äkki jaapani keele kohta? ma tahaks seda edasi õppida. päriselt ka, aga olen arusaanud, et ülikool pole selleks õige koht. no mis õppimine see on, kui lihtsalt jooksed kõigest üle ja vaevu jõuad nuusutada, kui pead juba edasi jooksma, tagasivaatamata, mis enne oli. ma liiga aeglane inimene. aga samas iseõppija ma ka väga kõva just pole :S kahju, olen juba tiba kursuseid vaadanud, ehk järgmisel sügisel.. aga eks siis paistab.

aga jah, nüüd ma lähen raamatut edasi lugema...

pain-in-the-ass. that's me - või hoopis peegel?

ma olen vist liiga konkreetne. oli aeg kus lasin kõigel minna nö vooluga kaasa, kuid nüüd ei, ajan kõiki täpsusi näpuga taga.
nüüd aga tundub, et saan selle eest pähe. teen ühte moodi, saan pähe, teen teistmoodi, saan ikka pähe. minu saatus on vastu pead saada?aga hetkel on bürokraatia minu poolel (kes oleks arvanud, et ma kunagi bürokraatialt tuge hakkan otsima..)

ma pole ideaalne, pole kunagi olnud. vanemate jaoks oleks ma olnud ideaalne siis, kui oleksin peale keskkooli tartusse meditsiini õppima läinud. aga ei. kui ma oleks seda teinud, pole juhtunud minuga seda, mida ma pean kõige olulisemaks oma elus. 
see, et keegi suudab mind näha just sellisena nagu ma olen ja tahtmata selle juures midagi muuta. kelle kõrval mina saan olla vabana. keda saan pidada parimaks sõbraks ja kaaslaseks enda kõrval, keda armastan nii palju ja kui hakata nimetama põhjusid miks, jõuaks jalgsi maakerale ringi peale teha. äkki siis polegi nii paha olla mitte ideaalne?

olen küll kuulnud taolist ütlemist, et suheldes teistegga, annad sa neile nö kingituse, lastel neil sinuga suhelda. aga millegi pärast see oskus on minust kaarega ümber läinud. ma küll mõistan inimeste tundeid, emotsioone, olekuid väga hästi, aga ma ei oska nendega ennast siduda. asi pole isegi algatuses. ma ei tea... või ma lihtsalt olen nii igav inimene, kellega pole mõtet suhelda? ei imestaks. või äkki olen nagu mingi kameelion? et oskan nö oma värvi muuta ja suhelda samal tasemel, nagu oleksin liiga sõbralik? ehmatan na nii ära? või olen nagu peegel, et nad millegipärast näevad minus ennast ja kes endaga ikak tahab suhelda.. inimene kardab ju enda sisse vaadata.. reeglina vähemalt küll.
kodus oleksin ka sama hästi kui üksi.

ja nii ma end aegajalt tunnen - peeglina. natuke eemal, aga alati olemas. ütleme näiteks, sul on vannitoas peegel. aga sa kunagi ei vaata peeglit, sa vaatad oma peegelpilti. suudan inimestes nartsissismi ja egoismi tekitada? või olen liiga altruistlik, sellepärast enamus tunduvad nii isekad? 

kuid kõige loogilisem seletus on see, et see kõik on vaid minu peas. jep just nii. aga vähemalt on mul nädalavahetused, millest saab rõõu tunda.

..ja mida ikka lisada

alati kui mõtlen midagi uut siia lisada, korra pean vaatama ega mul pole mingeid eelmisi poolikuid tekste, mida pole lõpuni viitsinud/suutnud kirjutada. enamasti neid pole. aga ma ei usalda oma mälu. kuigi võin mäletada näiteks mõne supi eelistusi. väga selektiivne mälu.

ja jälle sama olukord nagu kaks aastat tagasi. kõhedust tekitav tegelikult, ongi pea kaks aastat sellest möödas. loodame, et sellest ei kujune nüüd mingi muster välja. tõesti sellele on mul blogi pealkiri "siit ei tule midagi head" kohane. eitamine, kauplemine, viha ja leppimine kõik samal ajal. 
ja viimati olid mul silmad nii paistes, kui mul aasta tagasi silmapõletik oli. 

ütleks, et kurb lugu, kuid tegelikult asi on hullem. pole ainus, kes niimoodi tunneb. eks meist keegi ei näita seda enam välja.. aga kerge pole kellelgi. kõik teevad vaprat nägu, et püsida tugevana, nii enda ja teiste pärast. et toetada neid, kelle jaoks on see olnud kõige raskem ja kõige kurvem on see, et me ise üldse ei kujutadagi nende läbielamusi, kuigi just enam üritavad kanda kõige suuremat vapruse maski. nende nimel peamegi ise tugevad olema. ka nemad peavad, lausa on kohustatud tegelikult, nüüd olema tugevad. 

pole mõtet otsida mõtet/tähendust vms, mis seletaks ära miks just nii minema pidi, vaatamata meie kõikide lootusele, soovidele, palvetele. pole just kerge leppida nagu pole ka kerge mitte vihata igat võimalikku eksisteerivat usku/süsteemi/maailma jõudu vms

..aga olgugi mis oli, aga on üks pisike siplev silmasära, kes igatseb armastust ja hoolitsust. tema pärast me peamegi end kokku võtma ja vaatama helgema pilguga tulevikku.
vaatamata kõigele elu on ime.

4 tassi teed...

pole kahetsusväärselt kaua siia midagi kribanud...

nu esimese kooli nädala kohta võin seda öelda, et ma armastan oma uut eriala. võin ikka täitsa kindlalt öelda, et kunstiteraapiad on minu valdkond. valdkond, milles ma sooviksin olla tasemel ja milles näen ennast ka tulevikus ja isegi karjääri tegemas. how cool is that?
võiks lausa rõõmust tantsida.

aga rohkemat ma kirjutama praegu ei hakka. ei tea ka millal järgmine mul tuleb selle blogi olemasolu meelde. olen ikka tuulepea. 
but i'm not complaining and neither are you :P
really, think about it.


ootan :*

kes oleks arvanud, et minus lööb terapeudi kutsumus välja..

räägiks siis täna veidike aktuaalsematel teemadel nagu näiteks raha.

hakkasin mõtlema seda, et see, et mul palk alati läheb pangaarvele, mille tulemusel tegelikult reaalselt raha ei näegi. Raha on  muutunud minu jaoks vaid numbriks, mis vahendab toimetusi ja seega ma alati mõtlen ja tean, mis seis mul kontol on, see on nagu reaalne seis. Aga millegipärast on sularaha moondunud minu jaoks ebareaalseks, mis ongi mõeldud, et sellest vabaneda. kummaline. vähemalt minu enda jaoks.

tegelikult ma üldse sularaha väga ei armasta. kuidagi ebahügieeniline. lisaks see, et ma näen ja tegelen sellega igapäevaselt tööl. ma ei võta sularaha tõsiselt. 

oleks huvitav tegelikult kunagi tulevikus näha, kus raha ongi vaid ühikute näol.

nii, olen kunstiteraapias nüüd ametlikut sees. jei. veidi küll kurb vanast erialast, aga mida teha, kui see pole päris see, mida tahaks ja pealegi pole ka kutsumust. keelt küll armastan, aga eriala mitte. lihtne. 
mis siis ikka. veider on see, et just sõbrad toetavad ja usuvad minusse juba algusest peale, aga pere jaoks olen must lammas. kurb, aga pole midagi parata. see ei muuda mu otsust. asi isegi pole selles, et mu otsus oleks kangekaelsusest mõjutatud lihtsalt, olen mõistnud, et tahan saada terapeudiks, eks kutsumus on tegelikult alati olnud, aga lihtsalt ei osanud seda endale täpselt siis sõnastada, seletada.

varsti tasuks juba oma elamise peale mõelda... ja autokooli peale ka.

~ 5 km linnulennult

et siis...
kuigi öeldi, et tulemused on alles järgmise nädala kolmapäeval, aga need olid JUBA üleval. ma igaksjuhuks ootan kolmapäeva ära, enne kui midagi kinnitama hakkan. ma ei tea, kuidagi kahtlane on. need pole nö ametlikud tulemused veel, nagu meile eile öeldi. 
aga paistab, et ma olen sees. jei. peaks nagu entusiastlikum olema, aga mul nagu pole veel kohale jõudnud!
nagu alati, ma ikka kardan, et miski läheb valesti, a la kellegi näpukas vms ja rikub kõik ära. pidin ma ikka oma postkasti vaatama? oleks praegu toredas ja pingevabas teadmatuses. aga tegelikult olgem ausad, praegune seis on ju vaatamata kõigele väga hea! nii et olen sammukene lähemal!

see siis oli hea uudis. aga halb uudis on see, et paistab, et mu unetus on tagasi tulnud, eks loomulikult praegu on veel vist isegi varane kella aeg, aga ma ei räägigi sellest toetudes ainult tänasele päevale. eks jah, pingeid on kogunenud, aga nüüdseks peaks nagu ju kõik möödas olema. kuigi samas, ei saa ka ootada, et kõik nüüd paari päevaga laabub.

mul on ajataju nii mööda praegu. selline tunne, et sellest viimasest kolmapäevast on möödas tohutult hulk päevi, nagu oleks see olnud nii ammu. kogu see ümberlülitumine on olnud nii totaalne. kõik tundub kuidagi nii ebareaalne. ehk selle saab praegu panna väsimuse arvele. 

tuleks rutem pühapäev.
igatsen.

aeg. paber. pliiats. must tintekas. vesivärvid.

nädala pärast tuleb kutsesobivustest ja see on määrav.
no tegelikult mitte nii määrav, sest tee on juba välja vaadatud, aga lihtsalt asi on ajas. aga mida varem, seda parem ja ma tõesti ei oskaks öelda, mida ma aasta otsa tegema peaksin.
aga jah, see on tähtis, 15nda õhtuks ehk korraks saan rahulikult hingata, siis hakkab närvitsemine pihta. oh. järgmine kord kui närveerima hakkan, siis mõtlen, et küll pärast jõuan muretseda. jup.

aga ma olen valmis. vist. moraalselt vähemalt. praegu. kuigi esmaspäeva hommikul olen nagunii närvis, see poleks mina, kui ma poleks. kuigi samas, kes teab, äkki asi on paremaks läinud ja "eks jõuab hiljem ka" tuleb kasu?

aga hea uudis on see, et mu pea pole juba mitu päeva valutanud.
aga valgusetundlikkus suht sama veel ja kiirenduse talumatus on tekkinud. numps.

aga peaks mainima, et ma olen iseendaga ja oma otsuste/valikutega rahul. ning enamus nõustuvad minuga, kui mitte arvestada üksikuid inimesi, aga praegu nad on vähemuses. nujah, eks ma pole enamikule täpsemalt rääkinud ka, mida edasi peale hakata kavatsen. eks see ole tegelikult aja küsimus. hea juhul kuulevad nad sellest juba kuu lõpus.
mina isiklikult eelistaksin/tahan/ootan suurepäraseid uudiseid.
nii et ma olen hetkel positiivses meeleolus ja usun, et kõik loksub ilusti paika. kuidagigi.

igatsen :*
..rohkem.

kas sa tead, et su silmad räägivad hoopis muudel teemadel ja palju rohkematki, kui samal ajal dialoogis puudutav?

ma tahan siit ära.
kasvõi päevaks. (kuigi pikem periood oleks teretulnum)
mitte ainult sellest linnast, vaid kogust riigist ja mida kaugemale, seda parem.
aga ei.
ega paraku ei saa kah.
selle asemel, ma passin siin ja tunnen kuidas närvid üksteise järel pingule tõmbuvad, ei tea kaua nad veel vastu peavad.
isegi näen unes, kuidas ma lõpuks snap'in (see kõlab inglise keeles paremini, kui "endast välja minemine", "ära pööramine" vms, no ei saa seda õigesti väljendatud). kuigi siis unes süüdistati selles, minu slaavi temperamenti. olin paras bitch ja mulle see ei meeldinud, aga ma ei saanud siis midagi sinna parata. right, nagu mul selline asi tegelikult olemas oleks. no ei ole temperamenti või kui on, siis on see väga masohistlik ja introvertne.

ma ei tea mis mul viga on, aga ma olen juba peavaludest väsinud.
tahaks jälle normaalne olla.

(ma ei mäletagi millal ma viimati päeval postitanud oleksin)

sangviinik ja melanhoolik korraga

vanu kahe aasta taguseid postitusi lugedes ikka rändavad mõtted igasse ilmakaarde.

veider mõelda tegelikult, et paljud sõbrad ja tuttavad, kellega ühel ajal ülikooli astusid, juba lõpetavad, kui ise veel tunneli lõpust valgust isegi ei aima. kergelt masendav tegelikult. peab end kokku võtma.

imelik tegelikult, et ma saan meessoost tuttavatega paremini läbi kui naissoost. on sellel mingit seost, et lapsepõlves olin alati poistekarjas ja esimene sõbranna, oli alles esimeses klassis? tõsi küll sõbranna on jäänud ja sugulased, kuhu nemad ei tea kaovad? :P eks naistesse peab ettevaaltlikumalt suhtuma, ei või kunagi tea mis uss seal pesitseb, aga siiski pean möönma, et parimad sõbrad, kes on, on enamasti tüdrukud. eks väljateenitud usaldus jääb ikka kestma pikemaks.
aga niisama rääkimiseks on lihtsam vist tõesti meestega rääkida, nad ei otsi mingit konteksti peidetud salasõnumit ja mis peamine sa tead, mida oodata. nende loomust on kergem haarata. ma ei saa öelda vist ühegi sõbranna kohta, et ma tunnen nende loomust läbi ja lõhki, ma võin aimata, aga mitte teada. aga see ei tähenda, et inimloomus ei muutu. aeg siiski läheb edasi ja inimesed enamasti muutuvad ka, eks on ka elemente, mis ei muutu, neid ei pruugu igapäeva elus olemas olla, aga need löövad aegajalt välja.
eks vist lihtsalt naistega rääkides ma tunnen end veidi ebakindlalt, kui olen teadmatuses. aga samas on ka inimesed erinevad. avatud inimestega on ikka lihtsam suhelda. a ma olen selline, et ma avanen alles siis, kui avatakse mulle. nagu peegel mingis mõttes.

on üks küsimus, mis mind alati häirib, kohati käib isegi närvidele. mulle ei meeldi valetada, aga ma ei näe vajadust asjatu paanika tekitamiseks. praegu on lihtsam teemat vältida, pealegi see on selline poolpeale surutud viisakusformaadi küsimus, et lühike ebamäärane vastus rahuldab enamuse uudishimu.
sooviks vaid, et tervis oleks parem. peaasi, et ei korduks kahe aastatagune asi.

kevad on ikka salakaval. loomade kohta öeldakse ka, et nad on kavalad/targad, aga enamasti see tuleb sellest kontekstist, et need loomad, kes on targad, on võimelised inimestele materjaalset kahju tekitama.

head ööd

you set my soul alight

kõik negatiivne on praeguseks musta aukku pistetud, lisaks amööbid kah. vaatame kui hästi see valgust neelav asi oma tööülesandega hakkama saab. äkki muidu motivatsioon ei julge uksele koputama tulla
..mulje on küll selline vähemalt jäänud.

täna vahetasin telefonis helina ära, paras aeg kah tegelikult, pea kaks aastat juba. mitte et duran duran oleks ära tüüdanud, lihtsalt anname muse'ile ka võimaluse särada.
peaasi, et ma ei unustaks seda, kui telefon peaks juhuslikult helisema. mälu peale ei saa alati lootma jääda.

eks tuleb tunnistada, et endal ka veidi häbi, et olen blogi niimodi unarusse jätnud. mida ikka kirjutada. praegugi tegelikult pole midagi erilist lisada.
aga peab lisama, et hetkel on küll mingi veider positiivne vaade peal, et kõik hakkab lõpuks laabuma vms.
täiesti alusetult. no vaatab. eks ka paras aeg kah tegelikult.

et siis mida veel lisada? eks kuidagi sisutühi postitus. need, kes seda loevad teavad nagunii, et ma elus olen. oeh. see blog ajab unele. ausalt. haigutan siin juba. kuigi naljakaks, et kõige ärkvem aeg on mul umbes kaks-kolm tundi enne magamaminemist. heh simona tuleb meelde oma turbokiirendusjooksuga. ainuke vahe, et ma olen passiivselt aktiivne (jaja, mõttetöö nõuab ka energiat vms), ainult et täna ma siiski raiskasin selle aja niisama olles ja muusikat kuulates. oli küll tahtmine joonistada, aga hetkel üks joonistusidee ei taha kuidagi lõplikult väljaareneda ja nagu ikka kangekaelsusest (või siis loodame, et see pole mingi kompulsiivne häire alge). noh jah nüüd kui kaubamaja toiduosakond ümberpaigutamisi tegi, ega sinna vabatahtlikult ei tahagi minna. no ei meeldi (või äkki ma keeldun harjuma uute asjadega?). ah ma ei hakka midagi hullemaks mõtlema. nagu ma juba enne ütlesin, et kõik negatiivne on musta aukku topitud.

peaks lõpetuseks midagi positiivset lisama nagu. hmm. homme teen kreembrüleed. mulle maitseb minu kreembrülee rohkem kui näiteks imre kose oma. rääkisime üks päev veidi lühidalt stokis.

hm. tean küll kuidas lõpetada päev. kõige vahvamad kiisudest õekesed. ma mitte kuidagi ei väsi seda pilti vaatamast.

head ööd.

hetkel on mul suht hea tuju ja mõtlesin, et kasutan selle hetke (enamasti ma ei viitsi, sellepärast ei kirjutagi igapäevaselt) aga praegu mõtlesin, et kirjutaks midagi rõõmsamates toonides, et kes igapäevaselt ei viitsi suhelda, siis vähemalt loeb, et kõik on tegelikult korras :P

reedel ründas mind see minu vasaku-kõrvaklapi-needus. kõrvaklappidel murdus vasak klapp ära =S täiesti veidralt kah, panin pähe, vaatan, et kuidagi viltu ja ebamugav, tahan hakata sättima ja koksti kukkus maha. nojah, nii palju siis kõrvaklappidest, 5 kuud ei pidanudki vastu. AGA!! mul oli ostutšekk alles, läksin poodi ja sain uued! nii et in your face vasaku-kõrvaklapi-needus! kuigi too päev oli imelik, lisaks sellele läks mul kaelakett kah katki, aga õnneks juhtus see kodus ja vahetasin katkise keti teise vastu ära.

täna tegin suurpuhastuse oma toas. kõik mittevajalikud asjad sain nii ära pandud, et need mul ees ei tolgendaks ja mul on nüüd lõpuks laual veidigi ruumi.

jaapanisse tahaks... aga enne vist tuleks töö leida =P

mida siis veel? hmm. täna käisin sugulase sünnipäeval. ja teate mida? see oli täitsa tore! telekas EI mänginud. ma enne igaks juhuks panin jaapani keele märkide materjalid kotti, et kui mul igav seal hakkab, siis vähemalt saab õppida vms. noh õppida see kord küll ei saanud, mõnes mõttes küll kahju, aga see-eest sai siiski toredalt aega veedetud ^^
nii et ma nüüd vaatan veel paar asja üle ja siis hakkan kolmapäevaks õppima märke.

manic monday või siis "asjatult raisatud elu" see pidavat olema kalade iseloomustus

veidi sinine tunne on peal.
eelmine nädal mingi hetk tundus (jusiis sünnipäeva faasis, kuigi see vist kestis vaid kokku kaks päeva), et olen oma positiivsuse tagasi saanud. aga ei.
eks mind ikka häirib, et ma pole oma kohta leidnud vms. soovitati küll teha vision board'i teha, aga probleem on selles, et ma ei tea mida ma tahan ja mul pole isegi prioriteedid paigas. nii et ma lihtsalt raiskan oma eksistentsi ja see teeb mind kurvaks ja sellises olekus olen ma suht võimatu midagi asjalikku tegema, mis tekitab veel halvema tunde, ütleks küll nõia ring, aga pigem tundub langusega. noh vähemalt pole vast vaja karta, et lõpetan nagu kafka protsessis. mnjaa, praegu olen allavoolu ujuv (pigem hõljuv) kala, aga lohutan end sellega, et kõige pimedam aega on ikka enne koitu. hm millegi pärast tuli meelde ka lause alles piisavas pimeduses näed tähti. nice. aga täiesti väljaspool konteksti.

ok. teine kord ehk jätkan.

et siis viimane tunnike 21 aastasena. noh tegelikult ei teki mul ausalt öeldes mingeid erilisi emotsioone ei selle numbriga ega ka tulevase numbriga. olen jälle aasta vanem, ei ütleks et targem, pigem kas vastupidi või siis imelikum :D
nu tegelikult mari ütles, et ma võiks blogida vms, ega ei tasu siit midagi asjalikku tegelikult oodata. tagasivaade 21. eluaastale? nu peaks ikka ütlema, et oli ikka rohkem head kui halba, nu kuigi viimasel ajal on veidi imelik, aga olgu pealegi, ei saa 24/7 positiivsuse patakad laetud olla, eriti kui pead otsima oma suunda. eks ma otsin seda nö oma kohta. ma ikka tahaks kõigele vaatamata vastuvoolu ujuma hakata. ma tean, et ma pean seda tegema ja tegelikult ma tahaks ka, aga ma pean end kokku võtma ja mitte muretsema end haigeks (seda ma oskan).

õe kiisu on mul praegu nädal aega kodus elanud. homme läheb ära. kurb, eks ta paras röövel on, aga nii ikkagi vahva. isegi siis, kui ma just olen õudukast ärkanud ja ehmatan, et selja taga miskit liigub, kui tegelikult on see kõigest pisike kiisu, kes tahab teki alla pugeda. ma hakkan meie lõunauinakuid küll igatsema.

mida siis veel lisada? ega see eriti sisukas postitus ole, aga mis siis ikka. öm. õnne marile 3. koha puhul.

nii et, kes mind olete nii kaua taluma pidanud. taluge palun mind rõõmuga edasi, kuigi ma armastan teid isegi kui lihtsalt mind talute :D yoroshiku

aga et siis hetkeks kõik.

vahel tekib tunne, et maailmal on mingi salakaval plaan/tahmine mind muuta tundetuks külmavereliseks evil bitchiks, talle ikka meeldib mu jalge ette visata selliseid nõmedaid või alatuid asju, mis peale pettumust tekitavad lisaks pettumusele ja väheke viha, mis minu puhul on juba suur asi. ma tavaliselt olen ikka nö kõrgemal vihkamise elemendist, sest on alati tundunud mõttetu. lisaks selline asi nagu kättemaks on veel nõmedam asi, see vaid näitab, et sa ei suuda olukorrast üle olla, sulle läheb asi korda ja ütleme siis otse välja, sul pole millegi paremaga tegeleda ehk sul pole elu. lihtne. mul on liiga palju tegemisi ja mõtteid, mis vajavad tähelepanu, et ma raiskaksin oma väärtuslikku aega, millegi peale, mis lõppude lõpuks ei tee asja paremaks ja ma ei usu, et ma saaksin tunda rahuldust sellest, et kellelgi läheks halvast :/ selline ma kord juba olen. ja see ei häiri mind tegelikult. võin ilusti puhta südametunnistusega öelda, et ma ei vihka kedagi.

nii et, in your face!

ka mul on omad põhjused jätkamiseks

mõtlesin küll, et proovin minna magama, aga mõtlesin, et pööran tähelepanu veide blogile, et end nii üksikuna ei tunneks

ma ei tea kas asi on lihtsalt hetkes vms, aga mul on tunne, nagu praegu hakkaks millegi uue algus. süüdistan oma head tuju hetkel. pole otsest muutust minus ega ka minu elustiilis. ikka sama. aga ikkagi. ehk on see nö mu patareid said lõpuks täis laetud. 
kord juhtusin lugema oma vanemaid postitusi, kus tegelikult sulgesin enda maailma eest, kus ei uskunud endasse ja tingimusteta usaldus tundus võimatu. olin osa pimedusest, kuigi viibisin päikese käes. hommikud olid justkui lunastuseks, öös oli midagi kõhedat, kuid samas ka midagi vabastavat, just kui kõik piirangud oleksid kadunud. aga selles piirangutest vabas tsoonis oli oht äärmusesse kukkuda, polnud tuge, millele toetuda ega lahket ulatavat kätt. 

mnjaa. või hoopis see, et mul on oma tegevustest veidike selgem vaade tulevikule. ja mis sealt paistab? et ühe bakaga ma vast rahule ei jää. tegelikult olen seda varem ka öelnud. eks paistab.

emm. kell on palju võitu juba, jätkan mõni teine kord. see ya

unemati on mu kontaktandmed jäädavalt ära kaotanud

angiin pole kunagi oodatud külaline, eriti sessi ajal. mul on ikka õnne küll, kaks aastat tagasi jäin ka sessi ajal haigeks. käisin isegi tol korral kõrge palavikuga eksamit kirjutamas, mis see kord küll ära jäi, lihtsalt ei jaksanud ennast kohale vedada. kahju tegelikult. muutis asjad keerulisemaks.

ma pole seda tüüpi inimene, kes viitsiks ennast haletseda, aga lihtsalt hetkel olen ma realist(mis antud asjade seisu pärast on võrdne pessimismiga mõne arvates). ometigi võin ma vägagi positiivase suhtumisega olla, aga hetkel on ka minul raskusi midagi head näha/leida. kuigi ma tean, et tegelikult pole nii halb midagi, et ma lihtsalt mõtlen üle, aga siis lööb mu perfektsionism välja ja ütleb, et samas pole midagi korras ka. lisaks see kõik tekitab suure pinge, nagu pea oleks nõelu täis. isegi nüüd, kui kõige närvesöövam eksam on läbi, ei saa ma ikka rahu. 

prooviks küll magama minna, aga hetkel on tuju ka selline imelik. nagu mingi osa minust tahab end karistada ja piinata sellega, et ei lase magama minna. aga samas ei taha välja näidata, et tal midagi iga oleks. otseselt ei olegi tegelikult. lihtsalt alati pole tuju. võibolla imepisike osa tahaks, et seda märgataks, kuigi teadlikult ma seda avalikult ei tunnista. osa minust on harjunud nö oma koopas istuma ja on valmis maailmale selga pöörama.

ja tartu ülikool sakib täiega, et saab rohkem pakkumisi jaapanisse minekuks, vaatamata et nad ei paku vastavat eriala. kuigi ma ei kahetse, et ma sinna ei läinud.

ja mul on aega esmaspäevani otsustada kas ma tahan kirjutada riigikirjandit see aasta uuesti või mitte. enda pärast. see aasta ma ei hakka vast kuhugi kandideerima, lõpuni pole palju enam jäänud.

tahaks küll lõpuks midagi rõõmsamat öelda, aga hetkel tuleb meelde vaid ütlus, et pilvede taga paistab alati päike. loodame, et see, et ma hetkel pikemas perspektiivis midagi rõõmsat ei näe, on vaid üks nõme faas, mis läheb mööda ja ei jäta ka endast mingit jälge.

lammaste lugemine pigem peletab und minema

emm... kell on praegu hakkab neli saama. kell kaksteist ma hakkan jaapani keele eksamit kirjutama. nagu peaks magama? õppima? närvitsema? aga mina tuima näoga ootan juba kella ühest unematit. poolteist tundi voodis lamamisest polnud kasu, nii et tulin siia teda otsima. 
musi, palun ära ole kuri. teised ka.

tsipa igatsen seda aega, mil igapäev joonistasin enda kalendermärkmikusse vähemalt 1 pildi. see oli mugav, sest igal kuupäeal oli oma kuupäev, seega hea motivatsioon joonistada, kolm kuud pidasin vastu. järjepidevus pole just minu kõige tugevam omadus. kahjuks. aga siiski see oli tore aeg. sealt kujunes välja mu joonistamise stiil, aga nüüd kui enam nii tihti ei jõua joonistada, siis tundub nagu see tasakesti hakkaks tuhmuma. 
kuigi samas on nüüd veel üks põhjus veel rohkem joonistada. ma armastan oma wacommi ^^

sirvisin netis ringi ja komistasin ühe 13-15 aastase joonistatud pildi otsa. krt kadedaks ikka võttis. autoportreed pole ma kunagi osanud joonistada. eks jah ta joonistas fotolt maha (kui ta just Hugh Laurie't isiklikult ei kohanud ja palunud tal tükk aega rahus istuda, heh), aga ikkagi, minu kritseldused pole selle juures võrreldavadki, olugigi, et see pole isegi see stiil ega ka valdkond, mida ma joonistan.

täna tuli mul meelde üks pisike skript, mida ma eelmine kevad alustasin. 10-11 lk kirjutasin tookord ja rohkem polegi. peaks ka kunagi ettevõtma. peaks nimekirja koostama, et mis asju ma tahan tulevikus teha (ja võibolla ka mis vanuseks need võiks juba tehtud olla näiteks?). 

aga nüüd ma proovin tagasi magama minna. tsau

mulle jõudis lõpuks kohale, miks kõik pühad, sünnipäevad jne mulle nii depressiivselt mõjuvad, vastus on tegelikult väga lihtne. lihtsalt mul on kurb, et pere tuleb kokku jne (mis nagu peaks olema hea asi) ja mis nad teevad? vaatavad telekat loomulikult. nagu seda kodus üksi teha ei saaks. lisaks veel selliseid asju ka, mida no kohe üldse vaadata ei tahaks. nii et järgmine kord lihtsalt võtan näiteks läpaka (või raamatu, telefoni, paberi ja pastakata, mida iganes) kätte ja vaatab kuidas nad siis reageerivad. või tegelikult üldse ei lähe kohalegi. nii järgmine nö kogunemine on minu sünnipäeval. las tulevad kohale, mina aga lasen jalga. vaadaku telekat. üksteise tegemised nagunii kedagi ei huvita, nii et ma ei leia, et oleks vajadus minu näilisele kohalolekule.

unenäod lähevad aina imelikumaks, täna nägin, et üks kuulus näitleja tahtis mu ära tappa, aga mina enesekaitseks tapsin hoopis tema kirvega ära. nunnu, ma ei saanud 4 tundi peale seda magama jääda. mitte et unenägu oleks väga korda läinud, lihtsalt ei saanud magama jääda. lõpuks otsustasin tõusta, lugesin natuke, muutusin uimaseks ja heitsin pikali. aga see-eest nägin koidiku selget ja sinist taevast. üks ilusamaid sinisevarjundeid üldse.

a see, mis mind hetkel kõige rohkem vaevab, jätan ehk mõneks teiseks korraks.