paljupalju teed.

"fantastiline nelik" - liider ja järgijad, tegelt järgijad olid need, kes liidrist juhi tegid, ei taha ega vast saagi midagi halvasti öeldud, vaatame, kas nad sõnadest ka kaugemale jõuavad. eriti siis, kui kogu nende liit on suht mõttetu, arvestades üldse algset põhjust, aga seda ma võin teile öelda, mida iganes te ka ei oota või looda, seda ei juhtu. see ei saa lõppeda, sest see pole kunagi alanudki, vohh
   uue hobid ja juhuslik tomati uputamine valge veini sisse, nalja kui palju, inimestele on tore süüa teha, vaid endale pole teab kui lõbus. mulle ei meeldi isegi üksi süüa.

tegelikult ma hetk enne kirjutasin oma stoorit, aga jah ma aina leian segavaid vabandusi, mida vaja enne ära teha, noh siiski sain niimiskitki tehtud, et ok. ja nüüd tahan hoopis joonistada, tänks zai4ik. ei, kirjutamisest tänaseks siiski piisab, enda jaoks sai mõned asjad selgeks ja primitiivse kondikava tehtud. good job, well done! go get a cookie.

ok, nüüd ma aga loodan, et hommikul lastakse mul rahus magada. mhmh. justnii, nii et vaata ette. mhmh. eriti kui ma võin hommikuti suht tujukas olla ja siis on mul ka raskusi suupidamisega.

   

spider pig

daa sestronka, bereboršili na etot raz =D

pidin täna itta minema, tõsi küll ida poole, aga mitte nii kaugele.
hommik, heliseb telefon, mingi imega on telefon minu toas ?
õde helistab, et oh lähme seenele, no what the heck, miks mitte, lähme, lõbus oli, saime kukeseeni, isegi mustikaid, mets oli ka ilus, kuna veel rohelised riided seljas ka, keegi ei näinud mind.
pealegi tuli ilge tuju midagi kokkata, ok, asjad autosse, poodi ja koju süüa tegema, whii.
pealegi pärast sai pimedas köögis mustika mahlaga ema terroriseerida, karjudes verdhimustava tooniga "blood", must huumor, ta naeris, ma naersin ka. häppi end

aga nüüd teistel teemadel.
kustukas kätte? liiga palju jälgi, mida vaja hävitada. kaduda? hmm, puhkus ei teeks paha. käega lüüa ja edasi taluda? asjadel nagu piirid. aga samas kahju nagu ju. takistus? midaiganes, mõtlen sellele ehk homme.
       hmm, kardan, et on peaaegi tulemas see sügisene etapp, kus on vaja vanadest asjadest lahti saada, et uutele ruumi teha ja ma ei räägi mööblist hetkel. ometigi ma pole seda tüüpi inimene, kes peaks traditsioonidest ja tavadest lugu, siin pole spontaansusele ja impulsiivsusele üldse ruumi, kuigi ometigi, mind võluvad idamaised kultuurid, mis on enamasti tavadepeal üles ehitatud. njah november pole kunagi mu lemmik kuu olnud, paneks selle heameelega põlema.
eile imestati, et miks ma joon soya šokolaadi piima, lihtne vastus, maitseb ja tavalist piima ma ei joo (mitte allergia pärast, lihtsalt ei meeldi) aga tavalist soyapiima kah ei joo, et miks siis tavalist šokolaadi piima ei joo? ei maitse, ma ei joo piima ju =D
aw, isa tunneb muret, et äkki mul on igast pazatskid sõpradeks (tema väljend), naeran, tegelt on see isegi mingis iroonilises mõttes armas.

..into the sun

ootan sügist, mitmetel põhjustel.
naljakas lihtsalt, paar päeva juba nii, et olles niisama pikali voodil, vahin valget ekraani, mis on ainuke valguse allikas ruumis, kus vilkumas kriipsuke, oodates, et lõpuks miskit saab kirja pandud, sõrmed klaviatuuril trükkimisvalmis, mingi täiesti suvaline meloodia taustaks ja õuest on kosta vee piisade kohtumist trepikoja sissekäigu plekkkatusega. unega ega magama jäämisega enam probleeme pole nagu, aga siiski puudub tuju minna magama, ehk siis kribada blogi midagi, suht unarusse hakkab asi jääma, sunnin end kirjutama juba (nagu näha). ehk asi on minu jaoks hakanud ammenduma? kas lõpetada see? kuigi kunagi arvasin, et lõpetan siis, kui üks teatud etapp, mis tegelt polegi kunagi õietigi alanud, läbi saab. see oleks tiba kurb tegelt ju. aga jah point selles, et kuna mulle ei meeldi kuupäevad, sellepärast ongi vaid nädalapäevade sees, mis tähendab, et ma ise pärast segadusse ei satuks, peaks vähemalt kord nädalas blogima ja kuna homme ehk siis juba täna sõidan itta, siis ei jõua vahepeal blogida.

hakkasin üldse kahtlema selles, et kogu see tunnete maailm pole minu jaoks, isegi omal ajal kogetud "tõeline" armastus oli vaid egoismist ja naiivsusest(ohtlik kombo), armastasin, sest mind armastati, olin nagu kass, kes nurrus soojusest. isegi kui ma arvan, et suudan, ma pole võimeline panema teisi endast ettepoole (pealegi ma vihkan end alati, kui pühendun täiesti teistele, ma ei oska kompromisse teha, vaid alla anda) , tolstoi kord ütles, et armastus on anne, mida pole kõigile antud. ja nüüdseks see, mida sai kunagi armumiseks nimetatud, on surnud. eks sümpaatiad ja silmarõõmud on, isegi ehk  kiindumus vms ka vahele eksinud, mis oli suht ainuke asi üle pika aja, mis sarnanes liblikatele jne, kuigi seegi pole see mida rahvakeeli nimetatakse armumiseks, vaatamata kõigele muule.
tean küll, et mõned arvavad muudmoodi, aga ma vaatan, et paljud võtavad armastust kui iseenesest mõistetavat asja. aga kogu see mõttekäik pole mingi hetkeemotsioon, olen päris pikalt selle peale juba pead murdnud ja leidnud enda jaoks ja piisavalt seletusi ja tõendeid. või siis äkki alateadvus siin mängus? mitte et ma armastusse ei usuks, 
usun küll, aga seda on väga kerge segamini ajada altruistliku egoismi kirega

mul on siiski kohutav iseloom, ise naeran kõht kõveras, kui mõni elab minu elu ja käitub nagu oleks minu ema, aga mingil veidral põhjusel peale neid pikki aastaid pole ikkagi suutnud ära õppida kuidas mulle asju ette serveerida, ma ju teen kõike vastupidiselt, eks mingi osa jääb minus alati lapsikuks, et teen kiuste pärast, isegi jaapani keelt läksin kiusu pärast õppima.
aga jah mida teha, tuju siiski hea
pealegi ma vahest meelega mängin lolli ja käitun vägagi blondiinselt, sest endal on nii kergem positiivsust säilitada ja asju üle elada, pealegi vahest on see isegi kasulik, nagu trump tagataskus, sest alahinnatud olemisel on eeliseid ;)

den bõl uda4nõi, uvidila vseh ljudei kovo hotela uvidit  i kovo ne ozidala uvidit. nu bolze vsego ja rada 4to uvidila etot sgljad, konezno tam igraji linzõ bolzuju rol,  nu vsotoki eto bõlo milo, a spomnela tam bõl odin moment straha, no eto tolko na sekundu, ispugalas prosta, no jesli podumat ne magu skazat 4to net daverija, jest, i o4en glubokoe, mozet bõt i slepoe doverija, posmotrem, 4to talze budet(krt ma ei saa pehmendus märki nii kasutada, aga kuna hetkel mõtlen vene keeles, peab jätkama). mne vsorovno, jesli dumaeti 4to ja delaju nepravilno i 4to vcja maja zizn eto ozibka, dogda pust ja sama eto uvizu, eto moja zizn i ja nehotsu 4ilet vešei 4to ja ne delala, ludze zelet 4to ja zdelala hot vovseto ja ne verju v raskajanie, nekogda ne verila, i vratle 4to budu.
4to pazalusta daine mne vosmoznõst zit tak kak mne ludze kazetsa, tolko tak moja duša mozet bõt spokoina, tolko tak ja mogu pošustovat svobodu, to ja ostanus v temnote bez vozduha, bez teplotõ. mozetbõt ja budu sidet sredi paduzek 4tobõ ne potsorapatsa no odin den ja vstanu, i jesli upadu dogda o4en sovnevajus 4to magu snovo vstat.

ok, kuigi eelmine tekst oli tiba tõsisemas võtmes kirjutatud(kui mitte öelda, et melanhoolses, aga mulle tundub see hetkel pigem appikarjena, aga las Jumal olgu sellele tunnistajaks) on mul siiski jätkuvalt hea tuju, pole ammu nii head tuju olnud, kuigi mingi osa minust ei salli seda hetkel säravat positiivsust, aga las olla kuniks seda veel on, ainus asi, mis kurvastama paneb, et mõned on kohutavalt tropid ja ei näe oma ninast kaugemale ja on aheldatud eelarvamuste küüsi, pealegi arvavad, et teavad kõike, nägemata ja kogemata elukooli. nagu nuga selga.
aga tagasi heade asjade juurde, täna nägin, et mu ema võib olla täitsa fantastiline inimene - olgugi, et hea tuju ja veini tulemus, kuigi oma isa näiteks sellises olekus tavaliselt väldin, liiga sürriks läheb, 
mitte et ta paha inimene oleks, lihtsalt liiga sürriks läheb, ta kaotab oma asjalikkuse, samal ajal kui ema suudab selliseid tarkuseterasid ja head ja huvitava jutu mahapanna. peaks emaga tihemini veiniõhtuid korraldama.
üks küsimus mõnele - miks te tahate mu tuju rikkuda? tropid =)

see nädal olen paar korda proovinud midagi kirjutada, aga siis pool teksti on kirjas ja siis avastan ennast mõtlemast, et miks ma üldse seda siia kirjutan? njah, eks ma mõtlen liiga palju
aga jah, unenäod on siiski liiga veidrad ja kriipid asjad, et need saaks meeldida, noh viimati oli tiba lõbusam, sest teadsin, et näen und ja sain kaotada asju, mis mulle seal ei meeldinud, aga kõiki, keda seal kohtasin oma tuttavatest, saan vähemalt seda öelda, et ei taha kedagi muutma hakata, et tahtsin näha inimesi just sellistena nagu nad on, nii et kallid sõbrad ei taha ma teid muuta, isegi kui ebatäiuslikkus või selle kahtlus teid närib, ei taha ma midagi muuta. ehk ma polegi nii halb inimene, kui algselt arvasin
sain mängiga jumalat oma unenäos, hahaha, nii hakkan isegi mõistma, miks Jumal andis inimestele iseseisva mõtlemise, muidu oleks liiga igav ju, nagu vaataksid filmi ja tead kõiki liigutusi ja lõppu ette, ainult et siis poleks midagi huvitavat ja ei mingit actionit, lausa kujutsus tekib kuidas ta istub, popcorn süles ja vaatab kuidas inimeste elukäik läheb, eks talle meeldivad ka tragi-komöödiad, vaadake virukeskusesse ja mõelge, kas mitte Jumalal ole huumorimeelt? võibolla isegi istub kõrval saatan ja nad mõlevad kommenteerivad sündmusi, 
nutavad ja naeravad koos, eks vahel mõjutavad sündmusi, et oleks enam meelelahutust endale?
hmm, ise olles mingil määral kristlane ja ajan sellist juttu? oi kuidas need kirikulambad hakkaksid mind vihkama, noh kui hakkavad, siis järelikult neil pole midagi paremat teha, tunneme siis neile kaasa, et neil eksisteerib vaid piibel ja kirik.
kuigi vahel mõeldes usule, mitte kui religioonile, jõuab ka päris huvitavate mõtteteni välja, kuigi saatust ma usu, saab leitud loogikat ja seaduspärasusi, et seletada mõningate sündmuste põhjusi, kuigi samas võib alati kõik inimeseloomuse kaela ajada, ok, jäägu see teema sinnapaika, üksi pole nii lõbus asjade üle mõtiskleda, ja filosofeerimise all ma ei mõtle kui vaidlemist vaid teemade edasiarengut "hihi"

me ei oska häid asju hinnata, kui ainult need meid ümbritseks, inimeseloomus on ikkagi kuradima lollisti ülesehitatud, kas mitte? kahju, et nii nad muutuvad kui iseenesestmõistetavateks.
aga unenäod ei meeldi mulle ikkagi, voh.
koristamisega aga nüüd ühel pool, nii et jääb vaid üle ilusti see nädal järgmiseks saata ja vaadata, mis pöörde asjad võtavad, nu loodame parimat

"vabandust" kui teile mu väljendid ei meeldi, no seö juhl laske end või mind maha ja segadust on vahest täitsa lõbus tekitada, olgugi, et teema ei pruugi olla just eriti asjakohane, sorry, minu taktitunnetus on õhtuti tiba paigast ära

hetk tagasi tahtsin kilgata rõõmust, armastusest, õnnest, kõigest erilisest, mida oleks patt sõnadesse panna, aga nüüd ma ei suuda seda teha, et liiga läägeks läheks muidu, pealegi on üks asi, mis pole võõrastele silmadele mõeldud, aga ma ei suuda enam isegi rääkida tühistest asjadest nagu naabrite poolne ahistamine,  muredest vabastav padukasadu, teiste vingumine, lugematul määral kastid - nendel ja ka kõigel muul pole tähtsust, vaid seda, et mul on usku. las kallaku vihma, ma naeratan ja võibolla on selleks ka seekord põhjustki? we'll never know
ma ikka armastan padukaid..
noh tahate mu tuju ikka veel rikkuda? mitte täna igatahes ;)

bürokraatia leiutaja tuleks üles puua

eile sai siilis tapeeti maha kiskuda, hea ja pingeid maandav töö, kuigi tänane päev oleks võinud vabalt ka olemata olla, ma ei tea kui palju ma täna üles-alla trepist jooksin ja lisaks veel üks tiba häiriv uudis, aga oleme olukorrast üle ja naudime vaibavaba tsooni, tuba kohe tundub kuidagi avaram, see suvi parketiga ei jaksa jamada
   oma loole sain ideid juurde ja tekkis kohutav igatsus joonistamise järgi, tuleks nüüd see kõik ainult käsile võtta, ehk see nädal, kui mööblijamadega ühele poole saan? teeme nii

naljakas hetk, 48, kuid siiski.. i need no glory

ei tea, täiega nõme sentimentaalsus on peal, et on väga vähe, nagu tõesti vähe, puudu, et saaks ühe tohutu rumalusega hakkama ja seda ei andestaks ma endale eal..
vaatasin täna midagi, mis puudutas eriti südamelähedast teemat, kardan, et kaotan viimsed emotsioonid, eile öösel isegi tekkis selline olukord, kus olin täiesti tuim ja tundetu, ei hoolinud mitte millestki, nagu pole südant ollagi, nagu oleksin selle ära kaotanud ja seeläbi osaliselt ka surnud, aga vähemalt oli hea kuulda mõne kahetsust minevikus tehtud tegude eest, kuigi seal lendas ka muud prahti, mis polnud sugugi abiks, egas midagi, tuleb halva magada heaks, hommik siiski targem, kuigi üks teadmine tekitab hirmu, kuigi tean, et poleks nagu põhjust, aga see on üks nendest asjadest, mida ma tean ja seepärast on tiba kurb olla...
aga siiski lootust on, kui praegu pole palju puudu katki olemisest, ehk on ka lootust ja nii kaua kui on seda, nii kaua peate ka mind taluma ^^ vähemalt on miskit, mis jõudu annab
aga jah, ma olen väsinud siiski, vaatamata kõigele, segadust pole, asjad on selgemad, kui võiksid olla, aga kardan magama minna, sest siis saabub tänane päev, mis on minu jaoks veel homme, liiga kiiresti, kardan hullemat.
kuid siiski. seal oleks miskit positiivset, sorry, ma ei saa kõike välja öelda, sest ma ei tea kui paljut ma homme oleks võimeline tunnistama, mida hetkel, see võib olla vaid sentimentaalsusest põhjustatud hetkeemotsioon ja on liiga palju segavaid faktoreid, mille mõju ma ei suuda ega tahagi endale tunnistada. tõsiselt paljas ja kaitsetu tunne, ometigi olen pidanud kõik see aeg üksi vastuseisma kõigele sellele, mis siiani on juhtunud ja see ei anna ikka veel rahu, vaatamata mu lubadusest, ma pole kunagi suutnud endale antud lubadusi pidada ja vaevalt, et eal ka olen selleks suuteline, sorry. aga sulle antud lubadust ma pean, minust ei saa sulle kunagi koorem olema

ticket to heaven

njah, on hea tagasi olla, see rännakute aeg, et "kodu on seal, kus kott" on nüüdseks läbi. mingi sentimentaalsushetk tekkis, kui tallinnasse jõudsin, ei tea,
see on midagi vist mida ehk põlistallinnlane mõistaks?

tänavapilti vaadates tundus, nagu kõik kõnniksid, seal hulgas ka mina, silmad kinni seotud, et mida me näha või endale tunnistada ei taha, seda me ka ei näe, ehk küll tunnetama, aga blokeerime seda kõike. nagu kõnniks kitsal teerajal. olgem ausad, kõike arvesse võttes, me seda ka teeme.
juba kell viis hommikul kuulsin sellist jura, et propaganda blablabla, aga samal ajal astub veel suurema propaganda kaitseks, tõesti nagu hüpiknukk, noh mida parata.. ma ei jaksa idiootsuse vastu seista, eriti kui tegemist inimesega, kelle arvamust on liiga hilja muuta, ei saa ka tegelikult pahaks panna, kui meelde tuletada vanust, aga kell viis hommikul? no andke andeks, aga asjadel on piirid.

kuigi on üks asi, mis on mind terve elu jälitanud, ehk ka jääb, millest on juba suht kõrini, aaga mis seal ikka, noh peaks leppima või? vaatame, kuhu asjad välja jõuavad

mõtlesin mõningate segaste asjade seletusele. ehki asjad pole tegelikult nii keerulised, aga on häirivaid elemente, mis kohe ei saa olukorraga leppida ja peavad nii vastikult käituma. njaa ega kahe tulega mängimine ei tõota head. aga rääkides seletustest? asi on lihtne, sest see olukord pole nii etteöeldav, eks tundmatus on tiba põnevam, ma ei oska praegustel oludel järgmisi samme ette öelda, pealegi strateegia siinses olukorras loeb ka vähe. ootame? ma tean, kui peaksin valima, siis valiksin endale ebasobivama valiku. miks? miks mitte, muidu oleks täitsa igav ju. mulle ei meeldi asju teada. mulle ei meeldi ka mõelda. elu oleks palju kergem, kui oleksin mingi suvaline loll tibist blondiin. aga mis teha, tuleb elada sellega, mis antud =) või hoopis, et kui ma teab,et kui pole just häid uudiseid ootada, võtab mu alateadvus seda ainult kui takistust, et saaks näha rohkem vaeva ja halva kisendada heaks? ok see oli imelik väljend, but you got my point.

minevik. kahtluste padjaraamat

ok, esimene katse minna magama ebaõnnestus.
ma ei ole võimeline oma mõtteid välja lülitama,
tõesti tüütu, mõni ime, et ma nii vähe magada saan,
oeh, algselt niisama mõtlesin numeroloogiale, sealt läksid mõtted lapsepõlvele ja äkki tuli meelde, et siis olin ma täielik kontrolli friik, äkki oli see sellest tingitud, et ma olin kõige noorem peres ja see tõttu vajasin seda tunnet olla ise liider? kuigi samas mulle meeldis olla noorim, palju eeliseid, eriti siis kui sa oskasid õigetele nuppudele vajutada. üldiselt aga enamus mu lapsepõlvesõpru olid minust nooremad, neid oli kergem mõjutada?oot,oot,oot, hmm, ok, vaikin maha parem. ei tea. igatahes siis olin ma kuidagi elavam. ma vist tean küll millal need muutused hakkasid toimuma, 2 etappi, 2 inimest, mõlemate põhjuste tekitajatega saan praegustel aegadelgi hästi läbi. (kuigi olukord halvenes minu jaoks, kardan ma siiski mõelda teistsugusele olevikule) 2 aastat tagasi (mulle ei meeldi see number) oli ka olukord, kus ma tahtmatult sain inimese üle kontrolli ja seega sündmustiku üle, ma manipuleerisin temaga eneseteadmata, lasin arvata, et tema on nö olukorra jumal, aga siis ühel päeval jõudis talle tõde kohale. hämmastav tegelikult. äkki sellepärast ta kardabki mind nüüd? nagu tõsiselt mind karta? hmm, kuigi arvestades tema minevikku, mis loodetavasti lõppeb temaga. (krt mlle tegelikult üldse minevik ei meeldi, ei, ma ei varja midagi, lihtsalt kui mõistena) nagu elaksin iseenda loodud maailmas, kus ühel hetkel minu looming saab liiga teadlikuks olukorrast ja tõstab mässu, nagu see stoori, noh täpselt! ma vist sain veel ühe lõigu juurde. aaaga jah, on üks element, mis ei ole päris kooskõlas.
isegi väljamõeldud maailm pole täiuslik. rst
aga jah, kaks äärmust võivad kõrvuti eksisteerida, vahel nad neuraliseeruvad, aga harva, enamasti on lihtsalt mingi osa domineerivam, asjalood on kehvad siis, kui mõlevad on piisavalt jõudu kogunud, lõputu lahing? võibolla, aga 20 aastat juba? lasku edasi. 
oot mul mõttelõng kadus. tahtsin sellega kuhugi välja jõuda... ok jätame selle sinnapaika
kage ja egomaniakk. vastuolu? äkki hoopis hea maskeering?
pudru ja kapsad, aga jah, nüüd saate aru, miks mulle see närvidele käib, kui ma pole mitmeid päevi normaalselt magada saanud? midaiganes, peavalu ka ei tee asja kergemaks.

ja kuhu me õelusega õieti välja jõuda tahame?

pean ühe asja lõpetama, nimelt inimeste idealiseerimise, ok ma tean, et igal ühel on omad vead, aga millegipärast ma vaatan nendest üle, nagu need oleksid näitesti loomulikud asjad inimeste juures. vahel tundub, et need ongi asjad, mis eristab neid hallist massist ja muudab nad erilisteks, aga see pole põhjuseks, miks ma üldse sellest rääkima hakkasin

eile küsiti minult nõu, et miks on nii, et vaatamata valule, mida üks inimene sulle valmistab, pole sa võimeline temaga kõiki suhteid lõpetama. pakuksin, et see, kui inimene on võimeline sellisel tasemel sulle liiga tegema, siis järelikult seal on midagi, millele saab haiget teha ning teadmine, et mängus on tunded, siis ei taheta nendest lahti lasta, sest need on nii kalliks muutunud, et parem on taluda seda valu, kui loobuda osakesest endast? tegelikult ma ise ka ei tea, lihtsalt tuli siuke mõte korraks

täna oli vast ikka vihane päev, peavalu ka ei teinud asja kergemaks, olin vihane nii enda kui ka teiste peale, enda peale enamasti sellepeale, et ise olen vihane, aga jah selliste peale ei saa tegelikult vihane olla, peab kaasa tundma hoopis, aga õnneks olen ma piisavalt ükskõikne ja ei vaeguvi neid parandama, küll sellest välja kasvavad, loodetavasti

aitab juba

teate? mõelge, mida tahate, ma väsinud teile mõtlemast.
on valus avastada, lähedasi inimesi sarnaselt mõtlemast nagu ise, sest tead, et pole võimeline toeks olema, sest olukorrad on siiski erinevad ja sa ei oska tunnetada ega ka mõista seda valu, isegi mitte suurima tahtmise juures, paljud võivad küll öelda, et saa üle, aga mida nad ise teeksid sellistes olukordades, palju nad üldse teavad? mida nad teeksid, sellistes olukordades, kus viha ei lase sul magada, lein lämmatab emotsioonid ja kurbus muudab hingamise väljakannatamatuks?
kuidas ma vihkan seda üleolekut, kui nad muigavad ja naeravad teiste emotsioonide üle või niisama õelutsevad, mis nende arvates on asjatult ülespuhutud ja ei ole ka tõeliselt võetavad, et lihtsalt appi hüüde keskkonnale, et meelde tuletada oma eksistensist, ok, kui tõesti arvate, et asi on selles, kas mõtlete ka sellele, mis võis inimese nii kauegele viia? liigne enesearmastus? madal enesehinnang? palju te üldse sellest teate? ja kas tahategi teada? turvalisem oleks elada oma seebimulli sees ja kanda roosasid päikeseprille.
ja see, et ütled, et saa üle, öelge ausalt, kas see lohutaks teid? kas leiaksite sellest abi? või sellega vaid ainult alandate teisi, andes märku, et tema mõtted/tunded on mõttetud?

äkki vahest piisaks inimese hukka mõistmise asemel teda pisutki kuulata? lasta tal oma mõtteid valjult välja öelda, kellele ikka meeldib iseendaga rääkida...
ja kui inimene ei leia endast seda usaldust, mis oleks vajalik selle juures, siis ehk on ka sellel põhjus? ehk sa pole seda välja teeninud? ehk vaja astuda esimene samm ja see usaldus ära teenida?

ma ei ütle, et olen teistest targem ja parem, olgem ausad, mida minagi üldse asjadest tean, midagi ei tea,
meid ei mõisteta ja meie ise juba ammugi mitte, mul oli lihtsalt vaja end korra välja elada, vot, südametunnistus ei luba seda koormat ainult ühe inimese kaela ajada, pealegi väljateenimatult, nii et ründame massi, see on kõige lõbusam ju