aitab juba

teate? mõelge, mida tahate, ma väsinud teile mõtlemast.
on valus avastada, lähedasi inimesi sarnaselt mõtlemast nagu ise, sest tead, et pole võimeline toeks olema, sest olukorrad on siiski erinevad ja sa ei oska tunnetada ega ka mõista seda valu, isegi mitte suurima tahtmise juures, paljud võivad küll öelda, et saa üle, aga mida nad ise teeksid sellistes olukordades, palju nad üldse teavad? mida nad teeksid, sellistes olukordades, kus viha ei lase sul magada, lein lämmatab emotsioonid ja kurbus muudab hingamise väljakannatamatuks?
kuidas ma vihkan seda üleolekut, kui nad muigavad ja naeravad teiste emotsioonide üle või niisama õelutsevad, mis nende arvates on asjatult ülespuhutud ja ei ole ka tõeliselt võetavad, et lihtsalt appi hüüde keskkonnale, et meelde tuletada oma eksistensist, ok, kui tõesti arvate, et asi on selles, kas mõtlete ka sellele, mis võis inimese nii kauegele viia? liigne enesearmastus? madal enesehinnang? palju te üldse sellest teate? ja kas tahategi teada? turvalisem oleks elada oma seebimulli sees ja kanda roosasid päikeseprille.
ja see, et ütled, et saa üle, öelge ausalt, kas see lohutaks teid? kas leiaksite sellest abi? või sellega vaid ainult alandate teisi, andes märku, et tema mõtted/tunded on mõttetud?

äkki vahest piisaks inimese hukka mõistmise asemel teda pisutki kuulata? lasta tal oma mõtteid valjult välja öelda, kellele ikka meeldib iseendaga rääkida...
ja kui inimene ei leia endast seda usaldust, mis oleks vajalik selle juures, siis ehk on ka sellel põhjus? ehk sa pole seda välja teeninud? ehk vaja astuda esimene samm ja see usaldus ära teenida?

ma ei ütle, et olen teistest targem ja parem, olgem ausad, mida minagi üldse asjadest tean, midagi ei tea,
meid ei mõisteta ja meie ise juba ammugi mitte, mul oli lihtsalt vaja end korra välja elada, vot, südametunnistus ei luba seda koormat ainult ühe inimese kaela ajada, pealegi väljateenimatult, nii et ründame massi, see on kõige lõbusam ju