hm imelik, nüüd kui on pisut rohkem vabaaega, siis ei oska kohe sellega midagi asjalikku peale hakata. pole harjunud nagu sellega.
voot aga täna sai siis veel ühel töövestlusel käidud. riigiarhiivis. vabagraafikuga, vähe tunde, ülikooli kõrvalt justkui täiuslik, ehk tiba rutiinne, kuid viimasel ajal polegi see nii hull tegelikult. kui mingis osas on stabiilsus, siis vabal ajal saab ikka end ilusti välja edala.
varsti suvi kah. täna oli juba täitsa soe, lõuna ajal sai juba pintsakuta käia. nyaa ^^ 
esimesed kevadpäevad alati tekitavad rõõmu ^^

hm homme tuleb tegus päev.

peaks nagu ka magama liikuma, aga miski nagu siiski kripeldab.
mari oma raamatus kasutas mind ühe tegelase prototüübina, suht tähtsusetu tegelane, aga ta ei meeldinud mulle, põhjus lihtne, ta oli õnnelik ja kuidagi tundus mõttetu, eks kontekstis ta oligi suht kasutu tegelane..
aga tekib küsimus, et kas tõesti inimesed näevadki mind kui mingit blondi ja mõttetut tšikki?

eks mul on ka oma tumedam pool, mida ma kiivalt päikesevalguse eest varjan.
miks varjan?
nii on mul endal lihtsam ja nii ma ei tekita endale liigseid probleeme. pealegi mind häirib kui mulle mitte lähedased inimesed muutuvad liiga uudishimulikuks. minu elu kuulub mulle.
kuid vaatamata kõigele ei saa me kuuluda vaid iseendale. suheldes inimestega, mida lähemaks nendega saada, seda enam loovutad sa endast midagi ja saad vastu osa ka teisteks, inimeste vahele tekivad kui nähtamatud niidid, mis neid seovad. kui miski juhtub sulle kalli inimesega, siis see teeb ikka haiget ja tekitab muret.
mäletan esimesel kursuse alguses jäin haigeks, kuna hindasin lihtsalt oma tervist üle, ei pööranud väikesele külmetusele suurt tähelepanu, pealiskaudselt ehk ka sain ravitud, aga asi läks tõsisemaks. minu peale karjuti seepeale, et ma ei hooli teistest mitte hoolides endast.
et hoolida teistest, tuleb enne endast hoolida. 
hmm.. kell on jah päris palju, ehk mõni teine kord jätkan siis..
head ööd

blogiks siis vahelduseks.

kevadväsimus. not cute, not at all.
täna oli pikk päev, aga see möödus lõunauinakuteta. kuigi samas olin kella neljani uimane. vot mida tähendab ülemagamine.

rulluisud on vaja talveunest äratada. täna loengutest koju minnes, vuhises minust üks jalgrattur mööda. 
tema kiirust vaadates, tuli kole tahtmine endale uisud alla saada. hommikul enne jaapani keelt 
läks ka jutt uisutamisele. 
ainult et laagri võti on kadunud. d'oh
 
pühapäeval tulevad rootsist külalised, pean neile mingi magustoidu valmistama, eelistades midagi kergemat. peaks tegelikult uurima palju neid tuleb. kus nad peatuvad üldse? ah noh. pole minu asi.

oeh. ülemõtlemine. hetkel on asi kontrolli all. eks uimase peaga on raske selgelt mõelda kah. analüüsimisvõime nagu niuhti kadunud, kuid alati eksisteerib mõni "aga" mis kahtlusi tekitab. eks paistab. praegu pole otsest põhjust muret tunda

homme sõitma ^^

unenäod on veidrad, mitte et nad kunagi üldse oleks normaalsed või tavalised olnud..
ma enam täpselt viimast ei mäleta, aga point oli selles, et mul oli kohutav peavalu ja veelgi kohutavamalt käis pea ringi, mistõttu ma ei suutnud korralikult püsti seista vaid kukkusin alatasa. tekivad vastikud külmavärinad, kui mõtlen millist aina suurenevat abitust ma tundsin, kui iga kord kui proovisin püsti seista, kukkudes uuesti maha. nu oli küll üks võimalus kuidas väheke kauem saaks kahele jalale toetuda, nimelt keerutades, aga see ajas pea veel enam valutama, mis tõttu kukkusin järjekordselt maha. aga pikemalt istuda ka ei saanud, sest siis just kui jalgades polnud enam luid, mis oleks nagu lahustunud.

või siis on see mu alateadvuse meeldetuletus, et ma ei suuda maailmaga järge pidada, see lihtsalt liigub minust mööda, aga ma ei suuda ikkagi sellega kuidagi toime tulla, ükskõik palju ma ka ei üritaks. kuid samas, keelab mul saatusele alistuda. praegu ehk veel pole päris minu aeg käes, aga ma pean valmis olema end viskama lolli järjekindlusega vastuseina, et ehk kunagi löön nii ka läbi?

aga oleme positiivsed, et kukkudes ma ei tundnud valu.

success, my crème brûlée is completed and it's it's alive.
noh ok, see oli nüüd liialdus ^^ aga see on täiuslik ^^ whiiiiiiiiiiii
tõsi küll teisel katsel, sest loll angeelika ise kah ei tea mida räägib. nojah mida blondiinist tahta.

ma ei tea, mul vist mingi kevadmasekas.
ma olen väsinud. pea kõigest, aga ma tean, et pean end kokku võtma. ma ei ole ega tohi olla enam see nõrguke, kes ma olin eelmine aasta. ei tohi lihtsalt nii.
ma ei kaota lootust. sest mul on siiski põhjust mitte alla anda.

aga täna on mul natuke sinine olemine (ei, ma ei lämbu)
lihtsalt melanhoolia kimbatuses, alati ei jaksa kah särada ja rõõmustada, see ei tähenda kohe, et miski katki või valesti oleks. patareid vajavad laadimist.
ja ei kurvasta selletõttu, et kuna pole vähemalt 170 cm pikk mistõttu ei saa juuksemodelliks, kuhu alguses kaasa kutsuti, haaaha, nagu see oleks asi millele tasuks üldse mõelda.
muudki pead vaevavad elemendid.

mida ma tahaks?
joonistada, see on mulle nagu vesi kala jaoks. just kui oleksin mõni mütoloogiline mereolend, keda vesi kutsub.
kuigi iseasi kui püsiv ma olen. kuigi ma olen joonistanud isegi kauem kui ma animet vaatan, nii et ei saa püsivuse puudumises süüdistada. ise asi palju ma järjest viitsin pliiatsiga mängida.
aga sellel on üldse tulevikku?
või eksisteerib üldse mõni võimalus sellele?

aitab vingumisest selleks korraks. 

ja nii ma mõtlen paar korda nädalas, kui mul meelde tuleb, et mul üldse blog eksisteerib
tegelikult ma peaksin vist mingi kalender märkmiku kasutusele võtma või siis telefoni igast märkmetega koormama hakata, sest ma ei suuda lihtsalt asju meeles pidada,
lisaks veel peab usinasti proseminari tööd kirjutama hakkama
aarh..
kus ma nüüd olingi? headest asjadest blogimiseks olen liiga kade, midagi märkimisväärset pole kah juhtnud, same old, same old,
kuna päeval magasin päris pikalt, olen vist pool ööd unetu kah.. noh oleme positiivsed ja lohutan end mõttega, et homme saab päeval loengute vahel veidi magada kah.
mnjaa...
eks paistab, mis saama hakkab.

armastan kevadet, eks põhjuseid on palju, mitte ainult see kližee et loodus tärkab vms (kuigi eile nägin märtsikellukesi ^^ kawaiii) aga põhjus on veel lihtsam, pole külm ega ka palav. mu tagi on kapist välja võetud, uued saapad ka, kuigi teadagi see meie kliima kevad on salakaval, ei saa veel need nüüdseks ära tüüdanud talveriided päris kapi sügavustesse peita.. zannen desu neee...

ja ma armastan oma uusi päikes prille. gsus. milline edevuselaat.
eile sain lõpuks endale soetatud uue mp3 pleieri, pisike ja nunnu, otsustasin siiski musta kasuks. nii pisike, et mahub pihku hihih. pealegi ma saan pleieri menüü panna jaapani keelseks ^^

radissoni inimesed võiksid kardinaid kasutada, ma ei julge nii pimedaga aknast väja vaadata.

ja ma pean hakkama asju üleskirjutama vms, ma ei suuda midagi meeles pidada. juba kuu aega lähen ma optikasse uusi läätseid ostma..
ja lisaks ma ikka veendun selles, et ma vihkan ühistransporti. ja kui veel trügivad ja häirivad kahtlased inimesed veel, no andke andeks, aga laske endale kuul pähe.

baaaah.... ma olen tegelikult üldse kohutavalt arg inimene. kardaksin vist isegi oma varju. vahel kardan enda vastu aus olla. ümbritsevast maailmast ma rääkima ei hakkagi..
asi pole alati ka just päris hirmus endas. vahel on asjaolud segavad, näiteks on miski ebamugavust või probleeme tekitav.
aga arvatavasti on enamus nendest minu rumala pea ülemõtlemise tulemus. vot.

aga tagasi kevade juurde. ootan nüüd pikkisilmi millal tänavatelt need talve jäägid, kruus jne eemaldatakse, siis saab rulluisutamas käia ^^

aasta tagasi. naljakas mõelda tegelikult. nii mõndagi asja poleks osanud siis arvata. nojah ega ma suurem asi ettemõtleja kah ole. heh.
ega muud huvitavat või üldse midagi rääkida tegelikult polegi..

aga eilne päev oli ilus.
:*