ok, marion tahtis, et ma kirjutaksin ühe postituse, kus ütlen, et ta on nõme, et ta saaks pärast ise blogida ja öelda kui julm mina olen. kõlab nagu cat-fight. meespublik on nüüd ärevuses? ^^ aga bikiiinid ja muda jääb ära. eks mari on vist ka ise märganud seda, et tema käitumine on viimasel ajal pisut närve pingele ajav. mis pärast ma ei jaksa enam reageerida ja eelistan pigem jääda ükskõikseks. äkki tähelepanu puudusest, teebki ta vahel midagi vihale ajavat, et ma reageeriks? või äkki loodan mina oma ignorantsusega, et ta tüdineb minust? 
kuigi samas tuleb tõdeda, et sellist kaua aegset sõprust ei taha kaotada, pealegi ma hakkaks temast puudust tundma, näiteks ta ei pane pahaks kui ma vahel tahan tiba õel olla. ja teda mu otsekohesus reeglina ei üllata. ja muudki. aga mari, sa võiks vahelduseks ära tajuda millal teatud asjade juures suud pidada, on tüütu järjekordselt kuulda omavahelist juttu kolmanda isiku käest. nii et sorry, et ma ei saa sinuga arutada oma elu kõiki aspekte. ja palun ürita oma eelarvamustest lahti saada. ning see on ka tüütu, kui ma vahelduseks üritan sulle midagi tõsisemal teemal rääkida, sa kohe muudad teema rääkides oma pedeblogist.
no teeme mari pedeblogile reklaami ka siis
http://hgigiono.blogspot.com/

inimestele on alati minu emotsioonid naljanumbrid olnud. sellepärast ma ei näitagi neid reeglina välja. vahest tahaks küll olla tundetu, aga kui avastan end ükskõiksena olemas, siis on see tegelikult kohutav piinlemine. olen õppinud küll oma tundeid maha suruma, kuid pean tunnistama, et suunates oma tähelepanu sellele, et teised ei saaks midagi minu kohta teada, ei märka ma seda, mis toimub minu ümber, mida inimesed tunnevad, mida nad öelda tahavad. ma ei oska südamega kuulata, kui ma olen selle maailma eest ära peitnud. aga ma ei taha seda. eriti nüüd, kui mu süda on oma värvi muutnud (vihjeks nendele, kes aru ei saanud, et võti peitub "sugar sugar rune" animes, mis iseenesest on suht totter asi).