awkward

ja "sada aastat üksildust" on läbi loetud.
hea raamat tegelikult. soovituseks kui keegi hakkab seda lugema kirjutage ilusti tegelaste nimed ja kes nad olid üles, neid on palju ja nimed korduvad ka, et vähegi midagi aru saada.

nu ma ei tea, ei oska hetkel midagi kirjutada nagu, enne oli küll siuke mõte, et vot sellest võiks kirjutada, aga mis see oli või millega seoses see oli, seda ei mäleta.

üks asi ülikooli juures on see kuidas aeg lendab. juba esmaspäeval võib mõelda, et varsti on reede, nagu praegu võib mõelda, et varsti on kevad käes. lihtsalt see mõte, et tead, et aeg kulub kiiresti, tähendab seda, et sul on palju tegemist, mis on mõistlikes piirides täitsa vahva. kehvad lood ainult siis kui laiskuse pisik nakatab, siis on sellest raske lahti saada või siis kui tegemisi on niivõrd palju, et ei jõua isegi need ära tehtud, rääkimata siis eraelust jne. aga praegu õnneks jätkub aega enamvähem kõigele/kõigile, isegi endale. kui see semester olen tubli võin endale pisut kergema tunniplaani järgmiseks semestriks plaana. kuigi peab ette vaatama, et see liiga lebo poleks, sest kui on vähe kohustusi, võib laiskusest haigus saada. ja see vähenegi, mida teha on vaja, jääb tegemata. eks öeldakse, et mida rohkem sa teed, seda rohkem sa ka jõuad.

mõeldes kevadele, jäin mõtlema, et pisut igatsen juba uisutamist. aga nagu öeldud, pole see enam nii kaugel =)
jõulud on varsti =S
see on jube tegelikult, et kohe peale halloweeni on poodides jõuluehted ja muu siuke pudipadi müügil =S eriti veel kui arvesse võtta selle aasta jõulumoe värvi.
ei no mis jõulud on täiesti külmades toonides? külm rohekas-sinine, külmavärinaid tekitav lilla jne. nagu misasja?
või see tahab mõnitada jõulude olekut? et kui jõulud, mis peaksid idee poolest olema soojad ja rõõmsad pühad, mida veeta pereliikmete ja armastatud inimeste keskel. kuigi kui ausalt tunnistada, siis eelnevatel jõuludel nagu ka sünnipäevadel olen leidnud end mõtlemas, et miks ma seda nii väga ootasin, kui ma tunnen end üksikumana kui kunagi varem. et mõtled päeva nii eriliseks ette ja siis pead pettuma, et tunne on nagu igal teisel päeval, lihtsalt rohkem toimetamist ja isegi kinkide saamiserõõm polegi nii ahvatlev. aga samas peab möönma seda, et huviga siiski jälgin inimeste ilmeid kui nad omi kinki lahtipakivad.
ma vist järjekordselt mõtlen liiga palju.

oeh. ok, tagasi lugema, peaks vist alustama siis järgmise raamatuga?
kiirlugemine oleks üks tohutult mugav ja kasulik oskus antud juhul.
njah.
ma nüüd ei oska valida mida lugeda. phähh. ma olen kohutav otsustaja.