laupäev, september 8

dadaa franz. olid hea sõber.

rakvere on täitsa armas linnake, kahju, et polnud kauem aega seal olla, aga pole midagi, nüüd aasta aega saab seal loenguid kuulamas käia ja hehee saan tervelt 2 AP-d selle eest ka. kuigi arvan, et ilma nendeta hakkaksin seal käima. vedas sellega, et nad otsustasid täna filmi kaks tundi varem ära näidata, nii jõudsin ka varasema bussi peale. kuigi olgem ausad, bussisõidud on tüütud. aga tundub, et seal linnas on tõesti raske ära eksida.
ei salli neid olukordi, kus hakkad magama jääma, aga pähe kargavavad igast mõtted ja toimuvad igast mõtteahelad, mis sunnivad end edasi arendama ja head aega uni, samal ajal teades, et hommikul pead vara end üles saama, aga ärkasin pool tundi enne äratuskella isegi, et anname see kord andeks.
meimei. ii desu ka? wakaranai.
ma ei tea, mis lollakas asi see on, et komistan alatasa siukeste egomaniakkide otsa, et heal juhul hoolitsakse vaid iseendast, aga mida parata, ise olen samasugune vast. mitte küll meelega. ma ei oska vist muud moodi, kuid minu puhul on pigem vist see, et ma lihtsalt ei oska oma hoolivust välja näidata. sorry. 
eks selle kohta on mul oma teooria, aga jäägu siis sellega nagu see on, pole mõtet ümber jutustama hakata, sest osa on seda, mida ma lubasin endale, et vabatahtlikult ise rääkima ei hakka ja ei taha kedagi süüditama kah hakata. mis oli, see oli ning see ei oma enam tähtsust. nii et las kogu see tsirkus jätkaku. ei saa väita, et igav oleks. vähemalt üks mure vähem.

Kommentaare ei ole: