arvasin, et ehk ongi parem, et olen rahul ja suudan olukorrast üle olla, alguses oligi kõik täitsa aksepteeritav, et ainult kehita õlgu ja neuralitse, kuid nüüd on asjaolud muutumas, loomulikult kõige valematel põhjustel, mis üldse olla saaks, aga olgem ausad, sellistes olukordades pole ma kunagi hiilganud, see ongi minu nõrk koht, alati olnud ja ma kunagi ei õpi, sest siin pole midagi õppida, äike ei taba ühte punkti kaks korda, need olukorrad on kõik liigselt erinevad eelmistest, miu
kaua ma veel olen suuteline endale valetama?
ok, on vast mõned asjad, millega ma liialdan, aga kui sinna põhjuste hulka on ka segatud massihüpnoos, siis tiba paneb kukalt kratsima, et milleks? pealegi riskida veel? ok see on vaid minu olukorras, kuid siiski, eriti teades minu "vedamise" kommet. muie
peaks musta silmapliiatsi hankima, jah, teema vahetused on lõbusad ^^
pole und ega tuju, jälle, aga pole midagi, ongi hea, tegemist küll, a miks ma aega kulutan, siis blogile? miks mitte :)
see  neetud teooria, siiani peab paika, ei meeldi see mulle ja mitte üks põrm