nuh? igatsesite ka?

Vaatasin just uuelt telekanalilt Amelie'd. armas film, olen seda varemgi mitu korda näinud, tõsi küll aastaid tagasi (kõlaks nagu oleksin väga vana, haha), kuid siiski on see film mõnusalt soe ja siiras, mis tekitab tahtmise seda ikka uuesti vaadata. see sisemine soojus tekitab hea tunde, tulevad meelde hetked, mil varemgi sai sarnase tunnetuse osaliseks. 

tulevad meelde terve lugematuid pisikesi ja erilisi hetki, igaüks on omamoodi eriline ja unustamatu. aitäh :*

filmi vaadates veel tekkis tahtmine reisida. tahaks näiteks uuesti Pariisi minna.. Nu loomulikult tahaksin ka tõusva päikese maale kah minna. aina tahan ja tahan  .. noh unistada ju võib, kuigi ma pole eriti just unistaja tüüpi inimene.. aga eks vaatab. mõni päev tulevikus kindlasti lähme.

ma ei taha endale ipod'i, mulle pole vaja mõttetult palju mäluruumi pisikesse jublakasse, et a la vaadata filme vms, miks ma peaks tahtma midagi nii pisikeselt ekraanilt vaadata tahtma? nii et tavaline mp3 pleier on täitsa ok, sain vist uue kah välja valitud. selline armas ja pisike ning valge.

homme või kui kella vaadata siis täna, lähen proovipäevale. kuigi hetkel ma küll sügavalt kahtlen, kas tahan üldse sinna minna.. aga eks paistab mida aeg toob..

..ja see proseminari asi. sellele ma lihtsalt kategooriliselt keeldun mõtlemast.

ilm on ilus tegelikult,
välja vaadata ja näha seda paksu lumevaipa, täitsa rõõmusvaatepilt tegelikult.
mäletan kui veel see mu majakõrval olev parkla ehitati, siis peale suurt lumetormi sugulastega ronisime kõige kõrgemale tasandile ja sealt, kahe korruse vahepealt hüppasime alla lumme. siis ma kõrgust ei kartnud. polnud erilist põhjust. gravitatsioon oli just kui olematu, seda lihtsalt ei tajunud, ei tajunud ka ennast. tähelepanu oli üldse muul. ei tea kas see kartus kui üldse oli olematu sellepärast, et noor ja loll? noh tegelikult ma praegugi noor ja loll ^_^

eile tegin väikese tähelepaneku, et jagan üks manga/anime tegelasega, kellega ma väidetavalt sarnanen, samu initsiaale, mina K.N aga tema N.K 
kuigi seda vaid ladina tähestiku järgi. 
alguses see tegelane mulle ei meeldinud, meenutas kohati liiga palju mind ennast, pigem tekitas vastikust, et loll tibi vms, aga tema seiklusi edasi lugedes/vaadates ikkagi sai temast südamelähedane persoon. kuigi me tõesti kohati võime olla sarnased nii välimuses, kui ka iseloomult, olen mina siiski mina, ma tean, kes ma olen ja olen sellega rahul

kas eestis on animatsiionilt tulevikku? kahtlen, aga kes ka teab, nagu öeldakse never say never

ja mul on koolis animetibi maine, hahahahaaa
ma igatsen oma animesoengut ja ma tahaks roosat salku, aga ei, olen oma igava määratlemata soenguga (kui seda saab nii nimetada) ja kasvatan neid ja hoolitsen nende eest, et nad oleksid säravad tugevad kohevad vms.
olen paras juuksefriik ^_^

how do you describe a feeling?

seintele joonistada on täitsa lõbus, noh ehk ka nii ema saab oma kaua igatsetud remondi ^_~

hetkel hakkasin mõtlema, et võiks ehk natuke mööblit liigutada oma toas, AGA mõningad asjad on ees. IKKA!
no tere hommikust, need on siin juba vara sügisest saati..
annoyed*

Kuid on ka miskit head, nimelt sain täna lõpuks David Sylvian'i loo "For the love of  life"
pea aasta olen seda endale tahtnud/otsinud ^_^
"they may tear us down but we'll go down fighting"

emotsioonid. ma millegi pärast leian nendes miskit võluvat, just sellised, mis on täiesti puhtad ja tulevad ilma igasuguse motiivita ja kasvõi hetke ajendil. eks äärmused võivad olla ohtlikud, nagu ka sõnad..
vahel eks vahel tunded võivad olla liigne luksuks, aga seda vaid olukorra sunnil.
ma ei mõista inimesi, kes strateegiliselt elavad oma igapäeva elu. nagu robotid.
eks filosoofid on läbi aegade maha teinud inimeste tundeid ja emotsioone, et jõuda kõrgemale tasandile. kuid kui seda võtta kui äärmust ja muutuda robotiks, teha inimestest listi, et sellega enam ei suhtle ja sellega kohe kindlasti mitte, on sellest abi?
nii kuidagi vimm nende vastu vaid suureneb ja pidevalt mõtled sellele. nii võivad juba igast luulud tekkida ja näha reetmist igal pool. tean ühte elavat näidet. minul konkreetselt pole temaga konflikte olnud, aga ma näen kuidas mu lähedased sellepärast kannatavad.
lihtsalt tema kui minu sugulane ja mina, meil pole mitte midagi ühist ega sarnast peale pruunide silmade.
kuigi ma ei saa teda just hukka mõista. ma siiski tean tema tausta ja see ehk aitab seletada nii mõndagi, näiteks lootuse kadumist..
kuigi ehk mida ma ka tean.

ah jaa, ma olevat veel pooleldi naljaga võttes perekonna must lammas ja reetur kah ^^

..olgu õnnelikud, et ma üldse suhteliselt võimatu asjaga hakkama sain.
sest mina olen ^^

noh ootame siis keerdkäike.

tänu taevale, et sünnipäev on vaid kord aastas..

kogu see asi lihtsalt väsitab mind
üldse inimesed väsitavad mind, seetõttu ma ei salligi väikseid ruume, mis on paksult rahvast täis.

paar päeva tagasi tuli pisike, tahtmatu vihje, et ma võiks välja kolida.
eks jah tõsi see on, et eelmisel aastal kus käisin tööl, nad mind ei näinudki eriti.
olin kas tööl, koolis, väljas või magasin.
endalgi tekib tasakesti tunne, et olen koormaks.
kuid samas tean väga hästi, et selle erialaga naljalt veel lisaks tööd teha ei saa..
kui just ei taha oma nii füüsilist kui ka vaimset tervist proovile panna..
njah eelmine aasta oli siiski karmiks õppetunniks.
kuid tahest tahtmata tunnen end vahetevahel koormana ning üleliigsena.

kuigi samas teades ema, siis ta pigem näeks mind kodus istuvana ja alati tema silma all..
mul on vaja natuke oma ruumi ka.
suve alguses oli mul pisike põgenemise unelm, et võtaks vaid kõige vajalikumad asjad ning leiaks mingi kohakese, kus saaks teistest eemal elada. see oleks kujutanud endast pisikese iseenda otsingu. oleks mul veidi rohkem ressursse olnud, ehk oleksin ka selle ära teinud.

lisaks sellele, et peaks või võiks magama minna, pole absoluutselt mingit tuju..

jaapani keel ja joonistamine - need on asjad millega ma tahaks ikkagi tegeleda.
igapäevaga olen aina kindlam ^^

kallis :*
head paranemist :*