piparkoogidpiparkoogidpiparkoogidpiparkoogid.
peavalud. jälle. mul saab ibu varsti otsa nii. mitte et see aitaks kah. päeval peavaluga mõtlesin, et magaks, et ehk see väsimusest vms, aga ei. ärgates pea ikka valutab.
ma süüdistan selles kesist söömist. peaks ikka vähemalt kord päevas sööma sooja toitu.
kuid samas ei saa öelda, et näljutaksin ennast, sest kui vähegi on nälga tunda, siis ikka söön. rohkem tahaks vältida sellist mõttetut ja igavlemisest tingitud söömist. ahjaa, seda pole sellepärast, et siiski kogu aeg on miskit teha vaja. muidu mulle meeldib süüa, ka süüa teha. leidsin paar uut retsepti kah, mida pole jõudnud veel katsetada.
tegelikult tuleb ka tunnistada seda, et ma ei suuda midagi kirjutada. blokk on ees. ehk häirib see, et mõtted on järjekordselt segamini, aga arvatavasti määravaks on ka see, et kui ma midagi ütlen, siis see jääb nö lõplikuks, sest mida rohkem inimesi teab, seda raskem on pärast teisi seisukohti selgeks teha. ja on ka asju, mida ma ei tahaks nii valjusti rääkida, asi pole selles, et ma poleks endas kindel, lihtsalt ma tean mida teha ja ma ei taha, et keegi hakkaks tänitama rääkides mulle asju, mida ma niigi juba tean ja teen. ma ei taha, et keegi muretseks või kurvastaks.
ma tean, et ma tahan võimatut - et kõik oleksid õnnelikud. aga ma siiralt soovin siiski seda. sest vaatamata selle maailma koledusele, leidub siin ka headust. see on kui valgus, aga iga valgusega tahest tahtmata kaasneb ka vari. et varje ei tekiks, tuleks kõik kõrvaldada, kuid siis valitseks tühjus ja poleks enam miskit, millele saaks valgus peale paista.
tegelikult headus pole see, mis on iseeneset siin ilmas meie ümber. headus on meis endis, mida me ei tohiks hoida vaid endile. tegelikult see oleks pisut hirmuäratav endale, sest siis võid olla kõige haavatavam, kuid samas see on kui armastus. kui sa jagad seda, saad seda mitmekordselt tagasi. nii et ma võtan endale vabaduse olla täna naiivitar ja öelda, et mul on veel usku sellesse maailma.
kahetsus. nu ma ei saa öelda, et oleks elanud nii eeskujulikku elu, et pole põhjust olnud midagi kahetsega. on küll, kuid kahetsemine oleks kui see, et parem kui seda poleks olnud, aga kui seda poleks olnud, oleks väga suur tõenäosus, et kui ei teinud seda siis, teed seda teine kord. üks asi mida ma kohe üldse ei mõista on see, kui keegi ütleb, et kahetseb miskit, aga jätkab asju samas vaimus edasi, siis see ei tundu just eriti siiras olev.
põhjus, miks ma ise midagi ei kahetse on lihtne. võtan kui õppetunde, sest lihtsal viisil asjadest ma õppust reeglina ei võta. eks kannatus ole see suurim õpetaja ja kangekaelsus edasi võitlemiseks parim treener.
üks väljend mida ma ei salli on "mis oleks kui oleks sedasi läinud" siis sa poleks see inimene, kes sa oled praegu.
the point of no return. ütleme, et mingis olukorras saaks öelda, et vigu on tehtud, aga juba suutelisus endale vigu tunnistada on miski. ja kui arvata, et kui näiteks oleks mingi asi mitte juhtunud saaksid sa olla parem inimene, ehk siis tuleks siis püüelda selle poole, et muutuda paremaks inimeseks. inimeste viga on see, et liialt kiputakse süüdistama elukooli või nö vooluga kaasaminekut. vinguda oskame me kõik. aga kas ka tegutseda? edasi võidelda? saada just selliseks inimeseks nagu sooviks?
seal juures tuleks aga siiski jääda iseendaks. aga ei tohiks niivõrd sõltuda teistest. tuginedes iseendale saab alles leida selle oma sisemisesära, mis inimesi ligitõmbab.
maailm ei muutu niisama lambist. tuleb alustada iseendast.
tean küll, et see eelnev jutt tundub üdini idealistlik ja liiga kerge. kuigi see pole seda. ma ei oska kõike edasi anda neid mõtteid, mida tahaks edasi öelda. aga suurim raskus selles juures on see, et mitte muutumine ise ole raske vaid mitt muutumine selleks, kes sa enne olid ja kes sa enam tegelikult olla ei tahaks. sest tahesttahtmata seda hakatakse igatsema, sest see oleks nö kergem tee, mida mööda kõndida.
ma ei tea palju sellest arusaadav on, aga vähemalt ma üritasin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar