sellest ajast, kui ma oma esimese anime tegelase peale tulin, on asjad üldiselt kuidagi rahulikuma ja positiivsema suuna võtnud. üks asi on ehk see, et ma rakendan oma mõtlemist millegi arendamisele ja seepärast ei mõtle ja ei näe tonte/probleeme  seal, kus neid pole ja puhu suureks ka olemas olevaid muresid. kuidagi rõõmsam olek. teine asi on ka see, et siiski lõpuks tean täpselt, mis on mu eesmärgid - ehk siis luua ja tegeleda animatsiooniga. on ehk küll ebastabiilne karjäärivalik, aga mis meil ikka kindel on selles ühiskonnas peale maksude ja surma? vähemalt on mul suund olemas. ja see teadmine kuidagi annab kindlustunde, et eesmärk on olemas, et tee on teada, olgugi, et seal võib ootamatuid käänakuid olla, aga kui sihtpunkt on teada, siis on kangekaelsust siiski lõpuni minna (väga klišee, kuid siiski, nendeski vahes peitub miskit)

a jaa, seda, et tuleb välja, et minu seda aeg ajalt esineva unetuse nimetus on katkendlik unetus. jehuu. aga mnjah, 
tuleks vist magneesiumi sööma hakata ja suitsetamise maha jätma. see pidavat aitama. kofeiiniga mul nagunii juba on juba suhted minimaalsed


helmile kalli