ja kuhu me õelusega õieti välja jõuda tahame?

pean ühe asja lõpetama, nimelt inimeste idealiseerimise, ok ma tean, et igal ühel on omad vead, aga millegipärast ma vaatan nendest üle, nagu need oleksid näitesti loomulikud asjad inimeste juures. vahel tundub, et need ongi asjad, mis eristab neid hallist massist ja muudab nad erilisteks, aga see pole põhjuseks, miks ma üldse sellest rääkima hakkasin

eile küsiti minult nõu, et miks on nii, et vaatamata valule, mida üks inimene sulle valmistab, pole sa võimeline temaga kõiki suhteid lõpetama. pakuksin, et see, kui inimene on võimeline sellisel tasemel sulle liiga tegema, siis järelikult seal on midagi, millele saab haiget teha ning teadmine, et mängus on tunded, siis ei taheta nendest lahti lasta, sest need on nii kalliks muutunud, et parem on taluda seda valu, kui loobuda osakesest endast? tegelikult ma ise ka ei tea, lihtsalt tuli siuke mõte korraks

täna oli vast ikka vihane päev, peavalu ka ei teinud asja kergemaks, olin vihane nii enda kui ka teiste peale, enda peale enamasti sellepeale, et ise olen vihane, aga jah selliste peale ei saa tegelikult vihane olla, peab kaasa tundma hoopis, aga õnneks olen ma piisavalt ükskõikne ja ei vaeguvi neid parandama, küll sellest välja kasvavad, loodetavasti