lõpuks sain selle taustaga ühele poole, ei no tõesti. võttis lausa mõttes vanduma.
õekesele suur kalli.
tõsiselt kaua läks sellega, aga teadagi minu kangekaelsust allaandmise suhtes, korra panin ühe roosade lillekestega. see oli isegi päris koomiline. aga lõpuks sain, mis tahtsin.
täna pidin järjekodselt tõdema, et mul on veider perekond. tädil on näiteks kalduvus igakord kui mind näeb öelda, et olen alla võtnud, mida ma ei ole, kaalunumber on stabiilne olnud viimased kuud, ma ei tea, mis tal minu kaaluga on. teiseks veel vanaema. eile hakkas pärima kuidas mu enesetunne on. teades teda, ma tean küll mida ta mõtles. nojah, mida tahta, 86 on siiski soliidne vanus.
siianigi on mul värskelt meeles tema kahe aasta tagune temp.
muudest pere draamadest ma rääkima ei hakkagi.
blogi kurja kuulutava pealkirja mõte polegi tegelikult nii negatiivne midagi. ära sõnumiseks. jah ma usun sellistesse asjadesse, sest see on iroonia, mis on enamasti lahutamatu osa minu elust olnud. muidu ebausklik ei ole, eile näiteks jooksis must kiisu üle tee, ilus kiisu oli =)
naljakas, et mulle jäävad igast naljakad detailid meelde, mille järgi siis saab nendega seotud asju meelde tuletada. näiteks kuupäevi. seostada ma ikka oskan.
siis kui blogi tapeediga jamasin, oli küll palju mõtteid, mida mõtlesin, et kirjutan, kuid nüüd on mingi blokk ettetulnud, ning tulemus jääb suht lahjaks.
võibolla asi on ka selles, et olen oma positiivsete asjade suhtes veel tsiba kade ning ei taga neid nii kergelt jagada ^^ sorry
:*
ma peaks tegelikult magama praegu, ups.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar