polaarööd.

istun ja vahin lollaka näoga ekraani. jälle.
nagu teaks küll mida kirjutada, aga ei oska seda ilusati ja delikaatselt kirja panna.

naised on maod. ja ära räägi seda emotsioonide ülepaiskamise vabandust. it's below you. aga kui su viimne öeldud asi on su soov, ei jää mul muud üle, kui seda austada.

aga aitab halvadest asjadest.

reedel käisin gospelkoori kontserdil, täiesti omamoodi elamus. super. ühe laulu ajal endalgi tikkusid pisarad silma juba kohe, kui tundsin esimestest nootidest, mis looga on tegemist. imeilus moment. lihtsalt kogu see tänulikkus, mis minus on got the best of it. 
kohe tuli meelde,  et siiski nutta ei  tohi. meigi laialimineku kohta ma ei põdenud, läätsed siiski enam(tean,tean pole just väga romantiline lõpp) olgugi et õnnepisarid nagu ei maksaks häbeneda.
aitäh.
nii et ma kategooriliselt keeldun veel halli argipäeva naasmast.