järjekordselt selline olukord, kus ma olen sunnitud suud pidama ja mitte sõnagi iitsatama sellest, mis on mind juba hommikust saati vaevanud. ok vaevanud on vale sõna. aga jah. ehk annab sellega poolteist nädalat oodata ja loodetavasti on see asi möödas ka selleks ajaks. ma räägiks isegi ehk kui see puudutaks vaid mind, aga antud juhul on liiga palju kaalul ning on ka muid ohumärke. pealegi mul on veel üks lubadus pidada. keegi polegi kunagi väitnud, et see saab lihtne olema, aga sellegi poolest see võiks ka nii vahelduseks olla. nii et peab valvel olema, et mitte mingil nõrkusehetkel kokkuvariseda.