eile oli mingi lollakas tuju. naeruväärne, no tõesti. jumal tänatud, et suutsin siiski suud pidada. muidu oleks lihtsalt vihast sõnadeloopimine olnud ja kuigi mulle kindlasti tunduks, et suuremaks kannatajaks oleks mina(minu maailm, keerleb siiski minu ümber). eks mul on kalduvus ise oma asjade suhtes üle reageerida ja siis põen, et teised kannatavad jne. ma ei oska paremini seletada.
jälle hakkasin köhima, korra isegi selline bronhiidiköha. just siis, kui pole aega haige olla. see oleks irooniline, sest aasta tagasi oli mul umbes sellel ajal neerupõletik. organismi traditsioon olla kord aastas tõsiselt haige just sellel ajal? njaa.
nüüd otsustasin, et on aeg iseendale elama hakata ja egoismil õitsema lasta, lihtsalt sellemaha surumine ei too head kaasa, küll see ajaga ära kaob, püsivus pole üks minu iseloomuomadustest.
a seda, et eelmises postituses ma rääkisin nö Jumalaga, jah nagu Jumal Jumalaga(muidu ma poleks suurialgus tähti kasutanud, ei meeldi need eriti) ma teen seda vahest, kui vihane olen, iseendaga rääkida ja vaielda on kohutava meeleolu juures isegi suht lõbus. eks lihtsalt kui kuuled oma mõtteid valjult, siis saad ise kah parema ülevaate asjadest, muidu peas jookseb mitukümmend mõtet korraga ja segadus missugune.
mulle meeldivad otsekohesed inimesed.
ei viitsi enam muffinitega jamada.
hankisin endale lõpuks a2 formaadi jaoks mapi, veel mitut asja on vaja, aga sellega kiiret otseselt pole.
ja seda, et marion küsis,et kas mul pea valutab vms, et ma väsinud nägin välja vms ja just siis hakkas peavalu. haige olla pole üldsegi tore. sellest ma vist eile lolliks läksingi. muud põhjendust nagu ei leia.