hakkasin mõtlema seda, et ükskõik millise karjääri või elustiili ma endale ka ei valiks, tähendab see ainult ebastabiilsust ning seda igas mõttes. ma ei tea kas asi on selles, et ma ei kavatsegi rahule jääda pisikese sipelga olekuga. aga ma tean, et teen ise oma elu raskemaks, alati sedasi teinud. aga antud juhul pole stabiilsust oodata üheskis eluaspektis. või on see minu viis põgeneda probleemide ja vastutuse eest? kuid samas on see just see, mida inimesed minult tegelikult ootavad. see on neile enesestmõistetav. ma olen sellest "privileegist" üle astunud ja arvake, kes saab kõige rohkem haiget? mina loomulikult, sest siis pean ma mitmel rindel võitlema. ja see pole kunagi midagi head toonud.
kui ma pean lisaks olemas olevatele asjadele veel uusi muresid "tekitama" siis head oodata küll pole.
kas veel saab siin süüdistada minu hirmu rutiini ees? aga samas kui ebakorrapärasus muutub elustiiliks, siis kas mitte see omamorda veel tekita rutiini? ah ma jälle mõtlen asju suuremaks ja pabistan ette. tüüpiline mina.
kurb on leida inimesi sarnases olukorras, mida ise pead oma üheks hulleimaks perioodiks, mida isegi oma vaenlasele(no eeldusel, et need eksisteerivad)ei sooviks, teades veel, et oled ise kaudselt vastutav(ok, see on liialdus juba). kallid, aga ma luban, kõik saab veel korda, minul sai ja ega siis sina minustki kehvem ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar