ei tea, täiega nõme sentimentaalsus on peal, et on väga vähe, nagu tõesti vähe, puudu, et saaks ühe tohutu rumalusega hakkama ja seda ei andestaks ma endale eal..
vaatasin täna midagi, mis puudutas eriti südamelähedast teemat, kardan, et kaotan viimsed emotsioonid, eile öösel isegi tekkis selline olukord, kus olin täiesti tuim ja tundetu, ei hoolinud mitte millestki, nagu pole südant ollagi, nagu oleksin selle ära kaotanud ja seeläbi osaliselt ka surnud, aga vähemalt oli hea kuulda mõne kahetsust minevikus tehtud tegude eest, kuigi seal lendas ka muud prahti, mis polnud sugugi abiks, egas midagi, tuleb halva magada heaks, hommik siiski targem, kuigi üks teadmine tekitab hirmu, kuigi tean, et poleks nagu põhjust, aga see on üks nendest asjadest, mida ma tean ja seepärast on tiba kurb olla...
aga siiski lootust on, kui praegu pole palju puudu katki olemisest, ehk on ka lootust ja nii kaua kui on seda, nii kaua peate ka mind taluma ^^ vähemalt on miskit, mis jõudu annab
aga jah, ma olen väsinud siiski, vaatamata kõigele, segadust pole, asjad on selgemad, kui võiksid olla, aga kardan magama minna, sest siis saabub tänane päev, mis on minu jaoks veel homme, liiga kiiresti, kardan hullemat.
kuid siiski. seal oleks miskit positiivset, sorry, ma ei saa kõike välja öelda, sest ma ei tea kui paljut ma homme oleks võimeline tunnistama, mida hetkel, see võib olla vaid sentimentaalsusest põhjustatud hetkeemotsioon ja on liiga palju segavaid faktoreid, mille mõju ma ei suuda ega tahagi endale tunnistada. tõsiselt paljas ja kaitsetu tunne, ometigi olen pidanud kõik see aeg üksi vastuseisma kõigele sellele, mis siiani on juhtunud ja see ei anna ikka veel rahu, vaatamata mu lubadusest, ma pole kunagi suutnud endale antud lubadusi pidada ja vaevalt, et eal ka olen selleks suuteline, sorry. aga sulle antud lubadust ma pean, minust ei saa sulle kunagi koorem olema
1 kommentaar:
ära tee rumalusi mida ei andesta ;)
Postita kommentaar