oh jah.
mu aja organiseerimine ja ajataju üldne jätab soovida. algkoolis mäletan ma tegin alati kõik ette ja taha ära, et saaks hiljem muid asju teha, koolist tulles hakkasin kohe õppima, isegi reedeti, et nädalavahetusel saaks muude palju põnevamate asjadega tegeleda. kuid aga mida vanemaks ma sain, seda enam rakendus see mõtelmine, et aega on selle kiire asjaga. aga nüüdseks on kätte jõudnud aeg, mil edasilükkamised kuhjuvad ning jään ajahätta. nii et iga vaba minut on arvel.
5 suitsuvaba päeva, pole paha, pole isegi igatsust ega tahtmist. andsin kaks viimast suitsu marile ära, mitte, et ta ise suitsu teeks, eks ta vist kardab, et äkki tuleb mul mõni nõrkusehoog peale. olen otsustanud maha jätta. endale antud lubadusi pikun rikkuma, aga seda ma ei tee vaid enda pärast, on mimeid põhjusi.
nagu tolstoi ütles, et me elame tõeliselt endale ainult siis kui elame teistele. siin peab see isegi paika.
aga muidu pole nagu põhjust vinguda. otse vastupidi. kui ainult enda kallal. seda teen ma alati. enesekriitika on minu lahutamatu sõber, kelle üle ma enamasti naeran.
mul on tegelikult põhjust särada. särangi. mhmh. tavaliselt kui mul on põhjust õnnelik olla, siis ma seda pole, sest mingi alateadlik hirm või teadmine on olemas, et see on ajutine vms. kuid hetkel ma blokeerisin need kõik ära.
aga jah, aitab venitamisest, pean tubli ja asjalik olema. nii et poliitika filosoofiat lugema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar