..into the sun

ootan sügist, mitmetel põhjustel.
naljakas lihtsalt, paar päeva juba nii, et olles niisama pikali voodil, vahin valget ekraani, mis on ainuke valguse allikas ruumis, kus vilkumas kriipsuke, oodates, et lõpuks miskit saab kirja pandud, sõrmed klaviatuuril trükkimisvalmis, mingi täiesti suvaline meloodia taustaks ja õuest on kosta vee piisade kohtumist trepikoja sissekäigu plekkkatusega. unega ega magama jäämisega enam probleeme pole nagu, aga siiski puudub tuju minna magama, ehk siis kribada blogi midagi, suht unarusse hakkab asi jääma, sunnin end kirjutama juba (nagu näha). ehk asi on minu jaoks hakanud ammenduma? kas lõpetada see? kuigi kunagi arvasin, et lõpetan siis, kui üks teatud etapp, mis tegelt polegi kunagi õietigi alanud, läbi saab. see oleks tiba kurb tegelt ju. aga jah point selles, et kuna mulle ei meeldi kuupäevad, sellepärast ongi vaid nädalapäevade sees, mis tähendab, et ma ise pärast segadusse ei satuks, peaks vähemalt kord nädalas blogima ja kuna homme ehk siis juba täna sõidan itta, siis ei jõua vahepeal blogida.

hakkasin üldse kahtlema selles, et kogu see tunnete maailm pole minu jaoks, isegi omal ajal kogetud "tõeline" armastus oli vaid egoismist ja naiivsusest(ohtlik kombo), armastasin, sest mind armastati, olin nagu kass, kes nurrus soojusest. isegi kui ma arvan, et suudan, ma pole võimeline panema teisi endast ettepoole (pealegi ma vihkan end alati, kui pühendun täiesti teistele, ma ei oska kompromisse teha, vaid alla anda) , tolstoi kord ütles, et armastus on anne, mida pole kõigile antud. ja nüüdseks see, mida sai kunagi armumiseks nimetatud, on surnud. eks sümpaatiad ja silmarõõmud on, isegi ehk  kiindumus vms ka vahele eksinud, mis oli suht ainuke asi üle pika aja, mis sarnanes liblikatele jne, kuigi seegi pole see mida rahvakeeli nimetatakse armumiseks, vaatamata kõigele muule.
tean küll, et mõned arvavad muudmoodi, aga ma vaatan, et paljud võtavad armastust kui iseenesest mõistetavat asja. aga kogu see mõttekäik pole mingi hetkeemotsioon, olen päris pikalt selle peale juba pead murdnud ja leidnud enda jaoks ja piisavalt seletusi ja tõendeid. või siis äkki alateadvus siin mängus? mitte et ma armastusse ei usuks, 
usun küll, aga seda on väga kerge segamini ajada altruistliku egoismi kirega

mul on siiski kohutav iseloom, ise naeran kõht kõveras, kui mõni elab minu elu ja käitub nagu oleks minu ema, aga mingil veidral põhjusel peale neid pikki aastaid pole ikkagi suutnud ära õppida kuidas mulle asju ette serveerida, ma ju teen kõike vastupidiselt, eks mingi osa jääb minus alati lapsikuks, et teen kiuste pärast, isegi jaapani keelt läksin kiusu pärast õppima.
aga jah mida teha, tuju siiski hea
pealegi ma vahest meelega mängin lolli ja käitun vägagi blondiinselt, sest endal on nii kergem positiivsust säilitada ja asju üle elada, pealegi vahest on see isegi kasulik, nagu trump tagataskus, sest alahinnatud olemisel on eeliseid ;)

den bõl uda4nõi, uvidila vseh ljudei kovo hotela uvidit  i kovo ne ozidala uvidit. nu bolze vsego ja rada 4to uvidila etot sgljad, konezno tam igraji linzõ bolzuju rol,  nu vsotoki eto bõlo milo, a spomnela tam bõl odin moment straha, no eto tolko na sekundu, ispugalas prosta, no jesli podumat ne magu skazat 4to net daverija, jest, i o4en glubokoe, mozet bõt i slepoe doverija, posmotrem, 4to talze budet(krt ma ei saa pehmendus märki nii kasutada, aga kuna hetkel mõtlen vene keeles, peab jätkama). mne vsorovno, jesli dumaeti 4to ja delaju nepravilno i 4to vcja maja zizn eto ozibka, dogda pust ja sama eto uvizu, eto moja zizn i ja nehotsu 4ilet vešei 4to ja ne delala, ludze zelet 4to ja zdelala hot vovseto ja ne verju v raskajanie, nekogda ne verila, i vratle 4to budu.
4to pazalusta daine mne vosmoznõst zit tak kak mne ludze kazetsa, tolko tak moja duša mozet bõt spokoina, tolko tak ja mogu pošustovat svobodu, to ja ostanus v temnote bez vozduha, bez teplotõ. mozetbõt ja budu sidet sredi paduzek 4tobõ ne potsorapatsa no odin den ja vstanu, i jesli upadu dogda o4en sovnevajus 4to magu snovo vstat.

ok, kuigi eelmine tekst oli tiba tõsisemas võtmes kirjutatud(kui mitte öelda, et melanhoolses, aga mulle tundub see hetkel pigem appikarjena, aga las Jumal olgu sellele tunnistajaks) on mul siiski jätkuvalt hea tuju, pole ammu nii head tuju olnud, kuigi mingi osa minust ei salli seda hetkel säravat positiivsust, aga las olla kuniks seda veel on, ainus asi, mis kurvastama paneb, et mõned on kohutavalt tropid ja ei näe oma ninast kaugemale ja on aheldatud eelarvamuste küüsi, pealegi arvavad, et teavad kõike, nägemata ja kogemata elukooli. nagu nuga selga.
aga tagasi heade asjade juurde, täna nägin, et mu ema võib olla täitsa fantastiline inimene - olgugi, et hea tuju ja veini tulemus, kuigi oma isa näiteks sellises olekus tavaliselt väldin, liiga sürriks läheb, 
mitte et ta paha inimene oleks, lihtsalt liiga sürriks läheb, ta kaotab oma asjalikkuse, samal ajal kui ema suudab selliseid tarkuseterasid ja head ja huvitava jutu mahapanna. peaks emaga tihemini veiniõhtuid korraldama.
üks küsimus mõnele - miks te tahate mu tuju rikkuda? tropid =)