et siis viimane tunnike 21 aastasena. noh tegelikult ei teki mul ausalt öeldes mingeid erilisi emotsioone ei selle numbriga ega ka tulevase numbriga. olen jälle aasta vanem, ei ütleks et targem, pigem kas vastupidi või siis imelikum :D
nu tegelikult mari ütles, et ma võiks blogida vms, ega ei tasu siit midagi asjalikku tegelikult oodata. tagasivaade 21. eluaastale? nu peaks ikka ütlema, et oli ikka rohkem head kui halba, nu kuigi viimasel ajal on veidi imelik, aga olgu pealegi, ei saa 24/7 positiivsuse patakad laetud olla, eriti kui pead otsima oma suunda. eks ma otsin seda nö oma kohta. ma ikka tahaks kõigele vaatamata vastuvoolu ujuma hakata. ma tean, et ma pean seda tegema ja tegelikult ma tahaks ka, aga ma pean end kokku võtma ja mitte muretsema end haigeks (seda ma oskan).

õe kiisu on mul praegu nädal aega kodus elanud. homme läheb ära. kurb, eks ta paras röövel on, aga nii ikkagi vahva. isegi siis, kui ma just olen õudukast ärkanud ja ehmatan, et selja taga miskit liigub, kui tegelikult on see kõigest pisike kiisu, kes tahab teki alla pugeda. ma hakkan meie lõunauinakuid küll igatsema.

mida siis veel lisada? ega see eriti sisukas postitus ole, aga mis siis ikka. öm. õnne marile 3. koha puhul.

nii et, kes mind olete nii kaua taluma pidanud. taluge palun mind rõõmuga edasi, kuigi ma armastan teid isegi kui lihtsalt mind talute :D yoroshiku

aga et siis hetkeks kõik.