mõtlesin küll, et proovin minna magama, aga mõtlesin, et pööran tähelepanu veide blogile, et end nii üksikuna ei tunneks
ma ei tea kas asi on lihtsalt hetkes vms, aga mul on tunne, nagu praegu hakkaks millegi uue algus. süüdistan oma head tuju hetkel. pole otsest muutust minus ega ka minu elustiilis. ikka sama. aga ikkagi. ehk on see nö mu patareid said lõpuks täis laetud.
kord juhtusin lugema oma vanemaid postitusi, kus tegelikult sulgesin enda maailma eest, kus ei uskunud endasse ja tingimusteta usaldus tundus võimatu. olin osa pimedusest, kuigi viibisin päikese käes. hommikud olid justkui lunastuseks, öös oli midagi kõhedat, kuid samas ka midagi vabastavat, just kui kõik piirangud oleksid kadunud. aga selles piirangutest vabas tsoonis oli oht äärmusesse kukkuda, polnud tuge, millele toetuda ega lahket ulatavat kätt.
mnjaa. või hoopis see, et mul on oma tegevustest veidike selgem vaade tulevikule. ja mis sealt paistab? et ühe bakaga ma vast rahule ei jää. tegelikult olen seda varem ka öelnud. eks paistab.
emm. kell on palju võitu juba, jätkan mõni teine kord. see ya
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar