nii ütles antm 13. hooaja võtja. armas ütlus tegelikult. ja olgem ausad, meis kõigis on tegelikult peidus üks väike dork. väljendugu see mistahes milles. aga see ei takista meid elamast..
aga tegelikult pean vist tunnistama, et viimasel ajal on nagu kõik allamäge veerenud. kahjuks. kurvad sündmused, haigused, halvad ended, lõpmatu hulk pisaraid, draama, kah see majandus, töötus, peavalud, parasiitlus, see rida võiks veel edasi minna, aga ei hakka ennast veel rohkem masendama, kui see juba niivõinaa on. sitt aasta ütleks isegi. aga ometigi ma ei ütle seda. teine pool pigem, kuigi ega esimeseski probleeme puudu olnud.
ainsat lootust, mis mind pingutama motiveerib, nagu tõmmataks vaikselt ära. ilma, et sinna midagi parata saaks. aga seda ma ütlen, et mina hoian siiski sellest lootusest 10 küünega kinni, kartmata küüsi murda. nagu ühes muse'i laulus together we're invincible. aga just selle lootuse pärast ma ütlen, et jah see aasta pole just kergete hulgast, aga vaatamata sellele võiksid asjad alati hullemad olla ja ma ei kavatse veel alla anda. pealegi siiski tiba häid asju on kah olnud. aga varsti saab aasta läbi, saab ka see muu.
peptalk to myself :D
oskan veel midagi lisada? hetkel vist mitte. oma rääkimise oskamatusest pole kah midagi rääkida, no kui ei oska ühendust maailmaga otsida, siis ei oska, aga ehk tuleb see mõnel ilusal päeval tagasi. kooli vähesusest pole ka mõtet rääkida, sinna lihtsalt pole midagi teha. oeh, mis veel? midagi ju tahtsin veel öelda, tõsi ei mäleta küll enam. äkki jaapani keele kohta? ma tahaks seda edasi õppida. päriselt ka, aga olen arusaanud, et ülikool pole selleks õige koht. no mis õppimine see on, kui lihtsalt jooksed kõigest üle ja vaevu jõuad nuusutada, kui pead juba edasi jooksma, tagasivaatamata, mis enne oli. ma liiga aeglane inimene. aga samas iseõppija ma ka väga kõva just pole :S kahju, olen juba tiba kursuseid vaadanud, ehk järgmisel sügisel.. aga eks siis paistab.
aga jah, nüüd ma lähen raamatut edasi lugema...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar