mulle jõudis lõpuks kohale, miks kõik pühad, sünnipäevad jne mulle nii depressiivselt mõjuvad, vastus on tegelikult väga lihtne. lihtsalt mul on kurb, et pere tuleb kokku jne (mis nagu peaks olema hea asi) ja mis nad teevad? vaatavad telekat loomulikult. nagu seda kodus üksi teha ei saaks. lisaks veel selliseid asju ka, mida no kohe üldse vaadata ei tahaks. nii et järgmine kord lihtsalt võtan näiteks läpaka (või raamatu, telefoni, paberi ja pastakata, mida iganes) kätte ja vaatab kuidas nad siis reageerivad. või tegelikult üldse ei lähe kohalegi. nii järgmine nö kogunemine on minu sünnipäeval. las tulevad kohale, mina aga lasen jalga. vaadaku telekat. üksteise tegemised nagunii kedagi ei huvita, nii et ma ei leia, et oleks vajadus minu näilisele kohalolekule.

unenäod lähevad aina imelikumaks, täna nägin, et üks kuulus näitleja tahtis mu ära tappa, aga mina enesekaitseks tapsin hoopis tema kirvega ära. nunnu, ma ei saanud 4 tundi peale seda magama jääda. mitte et unenägu oleks väga korda läinud, lihtsalt ei saanud magama jääda. lõpuks otsustasin tõusta, lugesin natuke, muutusin uimaseks ja heitsin pikali. aga see-eest nägin koidiku selget ja sinist taevast. üks ilusamaid sinisevarjundeid üldse.

a see, mis mind hetkel kõige rohkem vaevab, jätan ehk mõneks teiseks korraks.