alati kui mõtlen midagi uut siia lisada, korra pean vaatama ega mul pole mingeid eelmisi poolikuid tekste, mida pole lõpuni viitsinud/suutnud kirjutada. enamasti neid pole. aga ma ei usalda oma mälu. kuigi võin mäletada näiteks mõne supi eelistusi. väga selektiivne mälu.
ja jälle sama olukord nagu kaks aastat tagasi. kõhedust tekitav tegelikult, ongi pea kaks aastat sellest möödas. loodame, et sellest ei kujune nüüd mingi muster välja. tõesti sellele on mul blogi pealkiri "siit ei tule midagi head" kohane. eitamine, kauplemine, viha ja leppimine kõik samal ajal.
ja viimati olid mul silmad nii paistes, kui mul aasta tagasi silmapõletik oli.
ütleks, et kurb lugu, kuid tegelikult asi on hullem. pole ainus, kes niimoodi tunneb. eks meist keegi ei näita seda enam välja.. aga kerge pole kellelgi. kõik teevad vaprat nägu, et püsida tugevana, nii enda ja teiste pärast. et toetada neid, kelle jaoks on see olnud kõige raskem ja kõige kurvem on see, et me ise üldse ei kujutadagi nende läbielamusi, kuigi just enam üritavad kanda kõige suuremat vapruse maski. nende nimel peamegi ise tugevad olema. ka nemad peavad, lausa on kohustatud tegelikult, nüüd olema tugevad.
pole mõtet otsida mõtet/tähendust vms, mis seletaks ära miks just nii minema pidi, vaatamata meie kõikide lootusele, soovidele, palvetele. pole just kerge leppida nagu pole ka kerge mitte vihata igat võimalikku eksisteerivat usku/süsteemi/maailma jõudu vms
..aga olgugi mis oli, aga on üks pisike siplev silmasära, kes igatseb armastust ja hoolitsust. tema pärast me peamegi end kokku võtma ja vaatama helgema pilguga tulevikku.
vaatamata kõigele elu on ime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar