aeg. paber. pliiats. must tintekas. vesivärvid.

nädala pärast tuleb kutsesobivustest ja see on määrav.
no tegelikult mitte nii määrav, sest tee on juba välja vaadatud, aga lihtsalt asi on ajas. aga mida varem, seda parem ja ma tõesti ei oskaks öelda, mida ma aasta otsa tegema peaksin.
aga jah, see on tähtis, 15nda õhtuks ehk korraks saan rahulikult hingata, siis hakkab närvitsemine pihta. oh. järgmine kord kui närveerima hakkan, siis mõtlen, et küll pärast jõuan muretseda. jup.

aga ma olen valmis. vist. moraalselt vähemalt. praegu. kuigi esmaspäeva hommikul olen nagunii närvis, see poleks mina, kui ma poleks. kuigi samas, kes teab, äkki asi on paremaks läinud ja "eks jõuab hiljem ka" tuleb kasu?

aga hea uudis on see, et mu pea pole juba mitu päeva valutanud.
aga valgusetundlikkus suht sama veel ja kiirenduse talumatus on tekkinud. numps.

aga peaks mainima, et ma olen iseendaga ja oma otsuste/valikutega rahul. ning enamus nõustuvad minuga, kui mitte arvestada üksikuid inimesi, aga praegu nad on vähemuses. nujah, eks ma pole enamikule täpsemalt rääkinud ka, mida edasi peale hakata kavatsen. eks see ole tegelikult aja küsimus. hea juhul kuulevad nad sellest juba kuu lõpus.
mina isiklikult eelistaksin/tahan/ootan suurepäraseid uudiseid.
nii et ma olen hetkel positiivses meeleolus ja usun, et kõik loksub ilusti paika. kuidagigi.

igatsen :*
..rohkem.

kas sa tead, et su silmad räägivad hoopis muudel teemadel ja palju rohkematki, kui samal ajal dialoogis puudutav?