vahel tekib tunne, et maailmal on mingi salakaval plaan/tahmine mind muuta tundetuks külmavereliseks evil bitchiks, talle ikka meeldib mu jalge ette visata selliseid nõmedaid või alatuid asju, mis peale pettumust tekitavad lisaks pettumusele ja väheke viha, mis minu puhul on juba suur asi. ma tavaliselt olen ikka nö kõrgemal vihkamise elemendist, sest on alati tundunud mõttetu. lisaks selline asi nagu kättemaks on veel nõmedam asi, see vaid näitab, et sa ei suuda olukorrast üle olla, sulle läheb asi korda ja ütleme siis otse välja, sul pole millegi paremaga tegeleda ehk sul pole elu. lihtne. mul on liiga palju tegemisi ja mõtteid, mis vajavad tähelepanu, et ma raiskaksin oma väärtuslikku aega, millegi peale, mis lõppude lõpuks ei tee asja paremaks ja ma ei usu, et ma saaksin tunda rahuldust sellest, et kellelgi läheks halvast :/ selline ma kord juba olen. ja see ei häiri mind tegelikult. võin ilusti puhta südametunnistusega öelda, et ma ei vihka kedagi.

nii et, in your face!