sellest ajast, kui ma oma esimese anime tegelase peale tulin, on asjad üldiselt kuidagi rahulikuma ja positiivsema suuna võtnud. üks asi on ehk see, et ma rakendan oma mõtlemist millegi arendamisele ja seepärast ei mõtle ja ei näe tonte/probleeme  seal, kus neid pole ja puhu suureks ka olemas olevaid muresid. kuidagi rõõmsam olek. teine asi on ka see, et siiski lõpuks tean täpselt, mis on mu eesmärgid - ehk siis luua ja tegeleda animatsiooniga. on ehk küll ebastabiilne karjäärivalik, aga mis meil ikka kindel on selles ühiskonnas peale maksude ja surma? vähemalt on mul suund olemas. ja see teadmine kuidagi annab kindlustunde, et eesmärk on olemas, et tee on teada, olgugi, et seal võib ootamatuid käänakuid olla, aga kui sihtpunkt on teada, siis on kangekaelsust siiski lõpuni minna (väga klišee, kuid siiski, nendeski vahes peitub miskit)

a jaa, seda, et tuleb välja, et minu seda aeg ajalt esineva unetuse nimetus on katkendlik unetus. jehuu. aga mnjah, 
tuleks vist magneesiumi sööma hakata ja suitsetamise maha jätma. see pidavat aitama. kofeiiniga mul nagunii juba on juba suhted minimaalsed


helmile kalli

a friend in need is a friend indeed
sõprus, mille ma arvasin kadunud olevat, oli alati olemas,
ikka rahustav on kuulda just seda, mida kuulda tahaksid, naerda ja teada, et on ka inimenesi, kes teevad maailma paremaks lihtsalt oma olemasoluga.

my iron lung; no ripcord

eks see on vist päris häiriv, et ma ei räägi asjadest otse vaid kergelt vihjates nendele. et kui oraakel, et räägin ja ei räägi ka, ei varja aga ei lao kõike lagedale ka. et kõik kuidagi vihjete toel. kedagi nagunii ei huvita,
teeme kohe katse.

on mitmeid põhjuseid kurvastamiseks, aga üldsiselt pole mu tujul viga, harjunud juba. vana asi =)
üheks asjast on suutmatus leppida enda väikse sipelga olekuga ja teada, et pole võimeline midagi muutma, sest pole mõtet ega kedagi, kes viitsiks reageerida või isegi märgata. üksi pole võimalik midagi teha, aga koostöö nagu ka ei suju, tekib nähtamatu tunne, et nagu ma ei eksisteerikski füüsilises maailmas. tean küll, et see üksindlus on tingitud minu kohutavast tähelepanu vajadusest ja ehk ka kõike liiga isiklikult võtta. 
ma tean, et maailm ei keerle minu ümber. aga samas võiksid lähedased võtta mind kui midagi enamat kui enesestmõistetavalt, sest mul on juba pikemalt selline tunne, et minu ja maailma vahel on selline sein, kust minu hääl teisteni ei jõuagi, aga maailm lihtsalt kurdistab mind oma müraga. jah just kurdistab. ja mõni imestab miks mul riiulikompleks on. et olen vaid kui ilus mänguasi riiulil, et kui hakkab igav, olen alati olemas, aga muidu võiks sama hästi ka mitte eksisteerida.
eks see rumal ole, et sõltun inimestest, kellest hoolin. ma panen neid alati endast ettepoole, et ise pärast tunda heameelt, et olen vajatud. ja nüüd haletsen iseend, et endal oleks pisut parem tunne, et kui hea inimene olen. olen tõeline ja läbinisti egoistlik. see on juba kõrgemale tasemele jõudnud. aga mis puutub sellesse sõltuvusse, siis vist muud teed pole kui kõik maha jätta. mitte, et mul selleks jõudu ja julgust oleks, et keerata uus lehekülg. osa minust kui meelega tasakesti muidu praegu lükkab inimesin eemale, sest nii on lihtsam kui nad ise ära kaovad. nagu teadmine, et minul oli õigus või, et ma tegin enne, eriti lohutaks. ma ei saa ise kah enam õieti aru, mis toimub.
leidsin eile vanast märkmiskust lause "ma pole üksi, mul on vari", kas varjul saab vari olla? või sulavad need ühte? no jah, ega midagi muud üle jää ja võtta kõike kui irooniat, nii ma oma tervet mõistust siiani olen suutnud alles hoida.
ma enam ei jaksa oma pead vaevata üritades mõistatada mida inimesed mõtlevad. pigem tean, mida nad ei mõtle, mis omakorda teeb asja minu jaoks lihtsamaks, eriti kui kõike arvesse võtta. lahe.
ma tegelikult pole üksi, vaatamata et siuke tunne ikka aegajalt külla tuleb. aga see on alati nii olnud.

peab tubliks ja asjalikuks hakkama, kaua ma ikka asju edasi lükkan. vähemalt oli täna üks positiivne asi, et suutsin endast täna üle olla, minnes kooli tagasi loengusse, vaatamata sellele, et olin väsinud ja unine. tore oli. mitte loeng ise küll, aga see on kohutavalt armas kuulda, et sind kuulatakse ja ütlejaks ei ole sina ise.

mu maja on shiny discoball/vabandust

hakkasin mõtlema seda, et ükskõik millise karjääri või elustiili ma endale ka ei valiks, tähendab see ainult ebastabiilsust ning seda igas mõttes. ma ei tea kas asi on selles, et ma ei kavatsegi rahule jääda pisikese sipelga olekuga. aga ma tean, et teen ise oma elu raskemaks, alati sedasi teinud. aga antud juhul pole stabiilsust oodata üheskis eluaspektis. või on see minu viis põgeneda probleemide ja vastutuse eest? kuid samas on see just see, mida inimesed minult tegelikult ootavad. see on neile enesestmõistetav. ma olen sellest "privileegist" üle astunud ja arvake, kes saab kõige rohkem haiget? mina loomulikult, sest siis pean ma mitmel rindel võitlema. ja see pole kunagi midagi head toonud. 
kui ma pean lisaks olemas olevatele asjadele veel uusi muresid "tekitama" siis head oodata küll pole.
kas veel saab siin süüdistada minu hirmu rutiini ees? aga samas kui ebakorrapärasus muutub elustiiliks, siis kas mitte see omamorda veel tekita rutiini? ah ma jälle mõtlen asju suuremaks ja pabistan ette. tüüpiline mina.

kurb on leida inimesi sarnases olukorras, mida ise pead oma üheks hulleimaks perioodiks, mida isegi oma vaenlasele(no eeldusel, et need eksisteerivad)ei sooviks, teades veel, et oled ise kaudselt vastutav(ok, see on liialdus juba). kallid, aga ma luban, kõik saab veel korda, minul sai ja ega siis sina minustki kehvem ole.

eile oli mingi lollakas tuju. naeruväärne, no tõesti. jumal tänatud, et suutsin siiski suud pidada. muidu oleks lihtsalt vihast sõnadeloopimine olnud ja kuigi mulle kindlasti tunduks, et suuremaks kannatajaks oleks mina(minu maailm, keerleb siiski minu ümber). eks mul on kalduvus ise oma asjade suhtes üle reageerida ja siis põen, et teised kannatavad jne. ma ei oska paremini seletada.
jälle hakkasin köhima, korra isegi selline bronhiidiköha. just siis, kui pole aega haige olla. see oleks irooniline, sest aasta tagasi oli mul umbes sellel ajal neerupõletik. organismi traditsioon olla kord aastas tõsiselt haige just sellel ajal? njaa.
nüüd otsustasin, et on aeg iseendale elama hakata ja egoismil õitsema lasta, lihtsalt sellemaha surumine ei too head kaasa, küll see ajaga ära kaob, püsivus pole üks minu iseloomuomadustest.
a seda, et eelmises postituses ma rääkisin nö Jumalaga, jah nagu Jumal Jumalaga(muidu ma poleks suurialgus tähti kasutanud, ei meeldi need eriti) ma teen seda vahest, kui vihane olen, iseendaga rääkida ja vaielda on kohutava meeleolu juures isegi suht lõbus. eks lihtsalt kui kuuled oma mõtteid valjult, siis saad ise kah parema ülevaate asjadest, muidu peas jookseb mitukümmend mõtet korraga ja segadus missugune.
mulle meeldivad otsekohesed inimesed.
ei viitsi enam muffinitega jamada.
hankisin endale lõpuks a2 formaadi jaoks mapi, veel mitut asja on vaja, aga sellega kiiret otseselt pole.
ja seda, et marion küsis,et kas mul pea valutab vms, et ma väsinud nägin välja vms ja just siis hakkas peavalu. haige olla pole üldsegi tore. sellest ma vist eile lolliks läksingi. muud põhjendust nagu ei leia.

konbanwa. bakemono desu.

uriseks nagu kass praegu, aga jah tähekombos see ei kõlaks üldse, kohutav peavalu, aga poole tunnijooksul teist ibu võtta oleks vast liig, niigi 400ne, noh lohutan end sellega, et suvel olid hullemad peavalud. see on kõik nohust. rõve asi tõesti. raev ja peavalu on väääga kohutav kooslus. oh ma kõlan hetkel nagu ülimalt piiratud sõnavaraga mingi a la virukeskuse tsikk, et paneks kõik põlema praegu. mitte et ma püromaaniat harrastaks. aga kui oled kohutavalt absurdsete asjade peale vihane, endalgi hakkab paha.
kohutavalt naeruväärne. öelge mulle tõesti, et kuidas nii ära harjuda saaks? krt liiga kaine vist, et taluda siukest asja.

ok, positiivsed mõtted, kõik halva kisendame heaks ja ei mõtle nendele. ei karda paanikahooge ja ei meenuta midagi nendega seoses.
et siis ma mõtlesin välja oma esimese anime tegelase. lammas uku. tegelikult joonistasin selle juba eelmisel nädalal, aga kogu stoori peale tulin täna. skänner tuleks hankida.
njah, ma siiski otsustasin, et kui juhtub siuke vähetõenäoline ime, et saan järgmisel aastal ekasse, siis lähen sinna, eks kõrvalt õpin jaapani keelt siiski edasi. aga jah, animatsiooniga tahan siiski oma elu siduda.
krt, tean jah, et vandumine paha jne, ise veel olles omamoodi kristlane jne
aga jah, tunne, et pea plahvatab. nägemiseni.
krt aga igav on kui mul õigus on, kohe kui loodad, et pole tegemist inimestega, kelle käitumist ei oska ette öelda, tuleb välja, et ikka oskad küll. rutiin.

ok, Said naerda, isegi mina sain (olgugi, et tugeva irooniaga). aga seda enam irooniaga ma suhtun nüüd Sinusse.  piisab ehk nüüd kildudest? Tead vägagi hästi kuidas ma rutiini jälestan. olgugi, et see on osa plaanist, aga ma vajan paar päeva puhkust 

oot kuhu mu positiivne mõtlemine kadus?
olukord on tõesti naeruväärne. noh vähemalt olen ma veel olukorras, et sedagi veel öelda saan.

ok, marion tahtis, et ma kirjutaksin ühe postituse, kus ütlen, et ta on nõme, et ta saaks pärast ise blogida ja öelda kui julm mina olen. kõlab nagu cat-fight. meespublik on nüüd ärevuses? ^^ aga bikiiinid ja muda jääb ära. eks mari on vist ka ise märganud seda, et tema käitumine on viimasel ajal pisut närve pingele ajav. mis pärast ma ei jaksa enam reageerida ja eelistan pigem jääda ükskõikseks. äkki tähelepanu puudusest, teebki ta vahel midagi vihale ajavat, et ma reageeriks? või äkki loodan mina oma ignorantsusega, et ta tüdineb minust? 
kuigi samas tuleb tõdeda, et sellist kaua aegset sõprust ei taha kaotada, pealegi ma hakkaks temast puudust tundma, näiteks ta ei pane pahaks kui ma vahel tahan tiba õel olla. ja teda mu otsekohesus reeglina ei üllata. ja muudki. aga mari, sa võiks vahelduseks ära tajuda millal teatud asjade juures suud pidada, on tüütu järjekordselt kuulda omavahelist juttu kolmanda isiku käest. nii et sorry, et ma ei saa sinuga arutada oma elu kõiki aspekte. ja palun ürita oma eelarvamustest lahti saada. ning see on ka tüütu, kui ma vahelduseks üritan sulle midagi tõsisemal teemal rääkida, sa kohe muudad teema rääkides oma pedeblogist.
no teeme mari pedeblogile reklaami ka siis
http://hgigiono.blogspot.com/

inimestele on alati minu emotsioonid naljanumbrid olnud. sellepärast ma ei näitagi neid reeglina välja. vahest tahaks küll olla tundetu, aga kui avastan end ükskõiksena olemas, siis on see tegelikult kohutav piinlemine. olen õppinud küll oma tundeid maha suruma, kuid pean tunnistama, et suunates oma tähelepanu sellele, et teised ei saaks midagi minu kohta teada, ei märka ma seda, mis toimub minu ümber, mida inimesed tunnevad, mida nad öelda tahavad. ma ei oska südamega kuulata, kui ma olen selle maailma eest ära peitnud. aga ma ei taha seda. eriti nüüd, kui mu süda on oma värvi muutnud (vihjeks nendele, kes aru ei saanud, et võti peitub "sugar sugar rune" animes, mis iseenesest on suht totter asi).