kui kord terveks saan, lähen juuksurisse

ma pole kunagi nutma puhkenud sellepärast, et ma köhin. tõsi, mul pole kunagi varem kopsupõletikku ka olnud.
..seni on mul õnnestunud alati haigeks jääda vahenädalal, aga nüüd mul on kool täies hoos ja ma olen 38 palavikuga ja selle valuliku ja rebiva köhaga voodis? kui peaks hoopis koolis olema? i miss school. :(

ja mul pole tuju rohkemat midagi kirjutada..

unistused, unistused, unistused.. või hoopis eesmärgid?

eelmine sügis kord juhtusin sõnaenergia loengut kuulama. sealne õppejõud märkis, et tänapäeva kirjandus on nö mõtte/emotsiooni tühi, sest kõik kirjutatakse enamasti läbi klaviatuuri külmale arvuti ekraanile. aga ma ei suuda sellega leppida.
kasvõi see emotsioon millega sa kirjutad, see jääb, see on nagu energia, ei teki ja ei kao, lihtsalt muutub. sõnad on liiga võimsad, et nad või nende tähendus ja olemus saaksid niisama lihtsalt kaduda. 

väike kõrvale põige, aga üks väike näite sõnade mõjust. 2008 sügisel käisin lotmani kultuurisemiootika loengus, kus üks tüdruk hakkas keset loengut välja minema, aga kuna ta istus rea keskel, häiris ta sellega ka teisi, mille peale lotman ütles, et kes nüüd surema hakkab ja tüdruk kukkus just sellel hetkel kokku.

aga hetkel olen ma täis unistusi. imelik tegelikult, ma pole eriti unistaja tüüpi, kunagi oli üldse aeg, kus unistamine oli suur EI, sest tundus, et unistades võtan ma endalt selle võimaluse, et see tegelikult juhtub. praegu pigem on unistused eesmärgid. et ma olen täis eesmärke? uusaasta lubadusi ma ei andnud, pole ka kunagi andnud, aga mõtlesime, et võiks püstitada eesmärke. 

praegu on mul kõrvaklapid peas. üheks põhjuseks, et saan normaalsel valjususel muusikat kuulata ja ka teine, ma ei taha riskida sellega, et kuuleksin kuidas hiirelõks klõpsatab. olgugi, et hiired on kuidagi eemaletõukavad ja levitavad haigusid, on nad nii väikesed ja kaitsetud, et mul pole südant neile viga teha. ma pigem püüan nad purgi või potikaane alla kinni, kui hakkan neid uputama või, mis veel jubedam, peale astuma. 

looming on täies hoos. ja juba mitmendat päeva. lisaks veel lõputu mõtlemiseprotsess. mitmekordne, mitmetasemeline, paralleelne ja kõik see tuleb korraga. aga see pole see ülemõtlemine, niisama mõtete analüüsimine. arvan, et magamise see segavaks faktoriks ei tule seekord. kõigist nendest mõtetest pole mõtet eriti midagi kirjutada, ei midagi põnevat ja pole vajadust kõike ka maailmale kuulutada, lisaks tahan neid veidi analüüsida ja seedida kogu seda protsessi.

ma tunnen puudust molbertist, sellisest pisikesest ja kaasaskantavast. mu miniatuurne laud jääb kitsaks, isegi siis kui läpaka ja muu kõik eest koristan, vihkan põrandal joonistamist ja kapp on ka välistatud. köögis ma jääks lihtsalt ette ja ega seal ka just ruumiga hiilata pole, aga see pole see, mis mind kõige rohkem häiriks, nimelt kui ma joonsitan, ma eelistan üksi olla, siis pole nagu survet vms.

täna muusikateraapias, ok tekkis tahtmine on vale väljend, mõistsin? mm ei igatahes.  mul on vaja minna jaapanisse. i need to go there. miks? polegi kindlat põhjust. aga mul on sinna vaja. ma tegelikult nii igatsen keeleõpinguid. otsisin kõik vanad materjalid üles, eks vaikselt vaatan, sõnavara on kõige enam korrata vaja. eks sügisel tahaks keeltekooli minna, alternatiivina mõtlesin, et äkki uuesti proovida ülikooli jaapani keele kursust, aga sellest vist ei tule midagi välja.. oeh oeh oeh eraõpetaja oleks tiba liiga kallis.. eks vaatab. no ka kõik oleneb milline mu tunniplaan sügisel saab olema.päris jaapanis endas ma vist elama kui elama poleks väga valmis.kahju, et nii paljud kunstiteraapiasse nii skeptiliselt või isegi halvustavalt ja üleolevalt suhtuvad. eks ta ole noor ala, eriti siin eestis..  inimene alati kardab ja kritiseerib seda, mis on talle tundmatu ja mõistmatu. kurb.

seda lund on liiga kaua liiga palju. kui see kõik peaks korraga sulama... =P  igatsen kevadet. rasketest talveriietest, talvesaabastest, libedusest, elektrilistest juustest, sukkpükstest ja liigsest külmast on kõrini. olen isegi külma kevadega rahul, tahan tosse või ketse juba kanda ja õhemat jopet. pealegi siis ei peaks kartma igal sammul, et libisen ja kukun jälle, nagu aitab juba.

peaks midagi rõõmsat kah vast lõpetuseks lisama. mmm sünna varsti. see on nagu jõulud, pettumuste aeg :D kui aus olla, siis ega väga seda tähistada taha.. asi pole selles, et see a la "ma juba nii vana" või kulukaks läheb mitu korda tähistada, lihtsalt pole tuju ega tahtmist. ok see polnud just väga rõõmus. 

ma ei suuda otsustada, kes nendest idiootsemad on kas saientoloogid, mormoonid või jehoova tunnistajad. no eestis on praegu kõige pealetükkivamad viimased. 

isegi uudistes midagi positiivse sõnumiga ei jäänud silma. pff. mul isegi suht ok tuju, tahaks kuidagi paremini täna lõpetada, aga vist ei tule täna sellest midagi välja, kahju. aga täna oli tore päev.

parematki teha ^^

saatsin ülemõtlemise puhkusele.
miks? otsustasin asju vabamalt võtta, ülemõtlemine ja ülemuretsemine läks pausi peale ja pealegi on ka parematki teha ^^

äkki tegelen endaga liiga intensiivselt? note to myself: võta vabamalt.

nii et ma praeguseks võtan aja maha ja ei hakka tõmblema, küll kõik ise kord paika loksub. deklaratsioon üritas eile kõik metsa keerata. 

täna pidime visuaalteraapiate loengus kujutama nelja emotsiooni: viha, mure/hirm, rõõm ja armastus.
mõistsin kui võõras emotsioon mulle viha kui viha tegelikult on (eks ikka solvumised, ärritumised võivad juhtuda, aga viha mitte). see nüüd ei tähendaks, et mul ei ole põhjuseid olnud. hah. aga ma ei kuluta sellele aega. see ei tähenda, et see mu sisse jääks. no paljud asjad lihtsalt ei saa sisse (olen äkki liiga ükskõikne?) ja teised, enamasti kui miski ei meeldi, siis ma ütlen seda. ei mingeid pingeid. pealegi vihapursetest tekib ainult probleeme. 

vihkamine on mulle veel suurem tundmatus. võibolla ma ei suudagi vihata, aga ma leian, et inimesed pole seda siiski väärt. andestada on palju lihtsam. andestad ja asi läheb meelest, aga kui vihkad, siis see keerleb sul peas oioi kui kaua, kumb paistab siis kasulikumana? parematki teha ^^

nii on mul midagi asjalikku ka öelda? koolinädalad on päris tihedad. äkki isegi hea, et mul tööd praegu pole? 

positiivselt meelestatud märksõna : AWESOME

mul oli päeval üks mõte, millest mõtlesin blogida, aga enam kahjuks ei mäleta :/ ei pidanud vajalikuks seda üles kirjutada, aga päeval blogima ka ei hakanud (päevasest blomisest kunagi ei tule midagi head). aga jah nüüd see läinud meelest. järgmine kord kirjutan siis üles (eeldusel, et mul on meeles, et ma selle üldse üles kirjutasin)

mis oleks kui maakera pöörleks idast läände asemel näiteks põhjast lõunasse? no jah põhja ja lõuna poolustel poleks enam polaarpäeva ja -ööd, sulaksid liustikud. tekiksid uued liustikud itta ja läände, näiteks usa'sse ja hiinasse :D 

kohati (õnneks harva) leian end mõtlemast väiksele lootusele leida ebainimlikes inimestes inimlikkust. aga samas annaks see mulle midagi? isiklikus vaates või ülemaailmses? ega vist mitte. isiklikus? ega vist mitte, mis oli, see oli ja vaid kaks vastusevarianti, ning kumbki ei oma tegelikult enam tähtsust. mis oli, see oli ja need otsad ei narmenda. ja ülemaaimses? noup. sest üks inimene ei ole võimeline andma ega kandma oma õlul kogu inimkonna lootustusest olevat vastutust. mitte et see tähendaks, et mul pole lootust ega usku inimkonna headusesse, olgugi, et nii mõnigi teeb selle siiski raskeks.

tihti vaadates maale/kunstiteosed või kuulates muusikat, siis märkad, et seal on peidus kurbus, masendus, depressioon vms, aga samas tegelikult nende teoste autor ei pruugi selline üldse ollagi. huvitav. mul on vastupidi, no mitte et ma pigevalt masetseksin, aga melanhoolseid hteki vahel ikka juhtub, aga need pole kunagi olnud domineerivad ja vahest iseendaga olles mõte rändab lihtsalt kurvematele asjadele. aga mu joonistused on tavaliselt siiski rõõmsad. 
no üldse tegelikult inimeste seltkonnas pole ma tavaliselt üldse mingis kindlas meeleolus, et kas rõõmus või kurb vms, kuidagi tuleb see neutraalsuse staatus peale vms nagu oleks mingi jälgija vms eks jah mulle meeldib tegelikult inimesi vaadelda, kusjuures mõtlemata isegi sinna juurde mida nad mõtelda võiksid või mis nende tööks/hobideks on. lihtsalt vaadelda. ma ei räägi muidu tänavainimestest. 
tänavatel on üldse raske midagi kindlat jälgida, pealegi kogu see helisaaste ja kiire tempo ka ei tule plussiks, lihtsam on oma kõrvaklapid pähe panna ja liikuda punktist a punkti b. eriti kui arvestada, et liigun enamasti jalgsi (+ mu kiire kõnnak), lisaks kõrvaklapid annavad vabaduse keskenduda oma mõtele. lisaks miks ma tavaliselt tänavatel inimesi tähele ei pane on see, et ma ei kanna tavaliselt tänavatel ka prille, ebamugav, mistõttu ma ei näe kaugelt mulle vastutulevaid inimesi ning sellepärast ma neid ka ei jälgi. eks läätsed oleksid hea variant ka sel puhul, et ei pea siis prille alati kaasas kandma, aga neid iga kuu tagant osta (ok tean, need pole just väga kallid, on ka pooleaastased läätsed, aga need pole silmadele just väga kasulikud), aga kui stabiilset sissetulekut pole, siis 200 kr kuus on siiski väljakäik, mille arvelt tuleb säästa. nii et vahet pole, on kallis või mitte, aga kui raha pole, siis lihtsalt ei saa seda endale lubada ^^

uu muide, väike vihje kingiotsijale, stabilo viltpliiatsid stabilo pen 68 on alati teretulnud. kaasaskantav molber, jäätisemasin, riisikeetja või valguskast on vist tiba liiga suur request =P

veider on see, et kui kell hakkab pool kaksteist saama, hakkan ma köhima ja massiliselt, päeval ma enam nii palju isegi ei köhi :/

ja tänaseks lõpetuseks...
 suurimad õpetajad (seda elulises mõttes) on need, keda sa armastad. ei ütleks küll, et armastus ise oleks see õppetund, seda on võimatu õppida, üks vene kirjanikest (sorri, ei mäleta enam kahjuks, äkki tolstoi?) ütles, et armastus on anne ja seda pole kõigile antud. pigem siis abivahend? õppevahend? sest õppetunniks jääb siiski elu ise.

tahaks ka alguspunkti. nr 2, mööda!

olla pere noorim, nimelt oma põlvkonna noorim, pole just mee lakkumine.
sinu kanda jääb enamus vanemate ja sugulaste poolt mõeldud unistused, mida sinu vanemad õed-vennad vms ei suutnud välja kanda. sa oled nii öelda viimane lootus ja seega paratamatult ka pettumus, et ei sina ega su elu pole selline nagu nad soovisid. teine võimalus on, et muutud nö teenriks või ka halvemal juhul orjaks. uu ja veel on ka kolmas, jääd saatuse hoolde, sest sina oled viimane (mitte surma mõttes) ja seega ei jää miskit sinule.
eks igal perel omad mured. ja ma vajan sellest kõigest puhkust. ja võimalikult kaugel.

tervis halveneb. jälle. 

vaatasin täna lõpuks notebooki ära, armas film.

tegelikult on mul uni (juba paar tundi) aga ma keeldun veel magama minemast. kurk on imelik ja pea kah, nagu võtaks hoogu, et valutama hakata (öm see kõlab nagu peavalu oleks mingi hüppe moodi vms). eile näiteks läksin magama peavaluga. 
aga sellist luksust, nagu haige olemine, ei saa ma endale lubada nüüd kus uus semester peale hakkas.
eks vist eelmine aasta jättis oma jälje, jään palju kergemini haigeks (no ok, külmakraadid ka just plussiks pole) aga siiski thumbs down

olen juba mitu päeva mõelnud, et ma pean lõpetama selle mõtlemise, et elu on üks seebiooper/lõputu draama. ok ma tean, et draamast just väljapääsu ei ole AGA see ei takista komöödiat. igas komöödias on draamat. really.
nii et minu elu on komöödia.

ahjaa ja veel üks asi. H rääkis, et ta tahab, et ta tahaks olla juhhuu, mina aga ütlen, et võiks olla hoopis KYAA seda ma tavaliselt häälitsen (ei saa seda ütlemiseks nimetada), kui näen midagi eriti armsat, nii armsat, mõni ütleks isegi, et nö aww'i jaapani variant, aga mulle tundub, et aww jääb isegi tiba lahjaks, see on miskit, mis on kohe eriti südant soojendav ja rõõmustav.

mida vähem rääkida, seda enam inimesed hakkavad huvi tundma, aga mida igavam sa oled, seda vähem nad tahavad teada. that's a way to keep of those nosy bastards.

ja kohati kummitab tunne, et kodu polegi nii kodu.

igatsen jaapani keelt
日本語 が懐かしい...
日本へ行きたい!