tegelikult on mul uni (juba paar tundi) aga ma keeldun veel magama minemast. kurk on imelik ja pea kah, nagu võtaks hoogu, et valutama hakata (öm see kõlab nagu peavalu oleks mingi hüppe moodi vms). eile näiteks läksin magama peavaluga. 
aga sellist luksust, nagu haige olemine, ei saa ma endale lubada nüüd kus uus semester peale hakkas.
eks vist eelmine aasta jättis oma jälje, jään palju kergemini haigeks (no ok, külmakraadid ka just plussiks pole) aga siiski thumbs down

olen juba mitu päeva mõelnud, et ma pean lõpetama selle mõtlemise, et elu on üks seebiooper/lõputu draama. ok ma tean, et draamast just väljapääsu ei ole AGA see ei takista komöödiat. igas komöödias on draamat. really.
nii et minu elu on komöödia.

ahjaa ja veel üks asi. H rääkis, et ta tahab, et ta tahaks olla juhhuu, mina aga ütlen, et võiks olla hoopis KYAA seda ma tavaliselt häälitsen (ei saa seda ütlemiseks nimetada), kui näen midagi eriti armsat, nii armsat, mõni ütleks isegi, et nö aww'i jaapani variant, aga mulle tundub, et aww jääb isegi tiba lahjaks, see on miskit, mis on kohe eriti südant soojendav ja rõõmustav.

mida vähem rääkida, seda enam inimesed hakkavad huvi tundma, aga mida igavam sa oled, seda vähem nad tahavad teada. that's a way to keep of those nosy bastards.

ja kohati kummitab tunne, et kodu polegi nii kodu.

igatsen jaapani keelt
日本語 が懐かしい...
日本へ行きたい!