looming on täies hoos. ja juba mitmendat päeva. lisaks veel lõputu mõtlemiseprotsess. mitmekordne, mitmetasemeline, paralleelne ja kõik see tuleb korraga. aga see pole see ülemõtlemine, niisama mõtete analüüsimine. arvan, et magamise see segavaks faktoriks ei tule seekord. kõigist nendest mõtetest pole mõtet eriti midagi kirjutada, ei midagi põnevat ja pole vajadust kõike ka maailmale kuulutada, lisaks tahan neid veidi analüüsida ja seedida kogu seda protsessi.

ma tunnen puudust molbertist, sellisest pisikesest ja kaasaskantavast. mu miniatuurne laud jääb kitsaks, isegi siis kui läpaka ja muu kõik eest koristan, vihkan põrandal joonistamist ja kapp on ka välistatud. köögis ma jääks lihtsalt ette ja ega seal ka just ruumiga hiilata pole, aga see pole see, mis mind kõige rohkem häiriks, nimelt kui ma joonsitan, ma eelistan üksi olla, siis pole nagu survet vms.

täna muusikateraapias, ok tekkis tahtmine on vale väljend, mõistsin? mm ei igatahes.  mul on vaja minna jaapanisse. i need to go there. miks? polegi kindlat põhjust. aga mul on sinna vaja. ma tegelikult nii igatsen keeleõpinguid. otsisin kõik vanad materjalid üles, eks vaikselt vaatan, sõnavara on kõige enam korrata vaja. eks sügisel tahaks keeltekooli minna, alternatiivina mõtlesin, et äkki uuesti proovida ülikooli jaapani keele kursust, aga sellest vist ei tule midagi välja.. oeh oeh oeh eraõpetaja oleks tiba liiga kallis.. eks vaatab. no ka kõik oleneb milline mu tunniplaan sügisel saab olema.päris jaapanis endas ma vist elama kui elama poleks väga valmis.kahju, et nii paljud kunstiteraapiasse nii skeptiliselt või isegi halvustavalt ja üleolevalt suhtuvad. eks ta ole noor ala, eriti siin eestis..  inimene alati kardab ja kritiseerib seda, mis on talle tundmatu ja mõistmatu. kurb.

seda lund on liiga kaua liiga palju. kui see kõik peaks korraga sulama... =P  igatsen kevadet. rasketest talveriietest, talvesaabastest, libedusest, elektrilistest juustest, sukkpükstest ja liigsest külmast on kõrini. olen isegi külma kevadega rahul, tahan tosse või ketse juba kanda ja õhemat jopet. pealegi siis ei peaks kartma igal sammul, et libisen ja kukun jälle, nagu aitab juba.

peaks midagi rõõmsat kah vast lõpetuseks lisama. mmm sünna varsti. see on nagu jõulud, pettumuste aeg :D kui aus olla, siis ega väga seda tähistada taha.. asi pole selles, et see a la "ma juba nii vana" või kulukaks läheb mitu korda tähistada, lihtsalt pole tuju ega tahtmist. ok see polnud just väga rõõmus. 

ma ei suuda otsustada, kes nendest idiootsemad on kas saientoloogid, mormoonid või jehoova tunnistajad. no eestis on praegu kõige pealetükkivamad viimased. 

isegi uudistes midagi positiivse sõnumiga ei jäänud silma. pff. mul isegi suht ok tuju, tahaks kuidagi paremini täna lõpetada, aga vist ei tule täna sellest midagi välja, kahju. aga täna oli tore päev.