positiivselt meelestatud märksõna : AWESOME

mul oli päeval üks mõte, millest mõtlesin blogida, aga enam kahjuks ei mäleta :/ ei pidanud vajalikuks seda üles kirjutada, aga päeval blogima ka ei hakanud (päevasest blomisest kunagi ei tule midagi head). aga jah nüüd see läinud meelest. järgmine kord kirjutan siis üles (eeldusel, et mul on meeles, et ma selle üldse üles kirjutasin)

mis oleks kui maakera pöörleks idast läände asemel näiteks põhjast lõunasse? no jah põhja ja lõuna poolustel poleks enam polaarpäeva ja -ööd, sulaksid liustikud. tekiksid uued liustikud itta ja läände, näiteks usa'sse ja hiinasse :D 

kohati (õnneks harva) leian end mõtlemast väiksele lootusele leida ebainimlikes inimestes inimlikkust. aga samas annaks see mulle midagi? isiklikus vaates või ülemaailmses? ega vist mitte. isiklikus? ega vist mitte, mis oli, see oli ja vaid kaks vastusevarianti, ning kumbki ei oma tegelikult enam tähtsust. mis oli, see oli ja need otsad ei narmenda. ja ülemaaimses? noup. sest üks inimene ei ole võimeline andma ega kandma oma õlul kogu inimkonna lootustusest olevat vastutust. mitte et see tähendaks, et mul pole lootust ega usku inimkonna headusesse, olgugi, et nii mõnigi teeb selle siiski raskeks.

tihti vaadates maale/kunstiteosed või kuulates muusikat, siis märkad, et seal on peidus kurbus, masendus, depressioon vms, aga samas tegelikult nende teoste autor ei pruugi selline üldse ollagi. huvitav. mul on vastupidi, no mitte et ma pigevalt masetseksin, aga melanhoolseid hteki vahel ikka juhtub, aga need pole kunagi olnud domineerivad ja vahest iseendaga olles mõte rändab lihtsalt kurvematele asjadele. aga mu joonistused on tavaliselt siiski rõõmsad. 
no üldse tegelikult inimeste seltkonnas pole ma tavaliselt üldse mingis kindlas meeleolus, et kas rõõmus või kurb vms, kuidagi tuleb see neutraalsuse staatus peale vms nagu oleks mingi jälgija vms eks jah mulle meeldib tegelikult inimesi vaadelda, kusjuures mõtlemata isegi sinna juurde mida nad mõtelda võiksid või mis nende tööks/hobideks on. lihtsalt vaadelda. ma ei räägi muidu tänavainimestest. 
tänavatel on üldse raske midagi kindlat jälgida, pealegi kogu see helisaaste ja kiire tempo ka ei tule plussiks, lihtsam on oma kõrvaklapid pähe panna ja liikuda punktist a punkti b. eriti kui arvestada, et liigun enamasti jalgsi (+ mu kiire kõnnak), lisaks kõrvaklapid annavad vabaduse keskenduda oma mõtele. lisaks miks ma tavaliselt tänavatel inimesi tähele ei pane on see, et ma ei kanna tavaliselt tänavatel ka prille, ebamugav, mistõttu ma ei näe kaugelt mulle vastutulevaid inimesi ning sellepärast ma neid ka ei jälgi. eks läätsed oleksid hea variant ka sel puhul, et ei pea siis prille alati kaasas kandma, aga neid iga kuu tagant osta (ok tean, need pole just väga kallid, on ka pooleaastased läätsed, aga need pole silmadele just väga kasulikud), aga kui stabiilset sissetulekut pole, siis 200 kr kuus on siiski väljakäik, mille arvelt tuleb säästa. nii et vahet pole, on kallis või mitte, aga kui raha pole, siis lihtsalt ei saa seda endale lubada ^^

uu muide, väike vihje kingiotsijale, stabilo viltpliiatsid stabilo pen 68 on alati teretulnud. kaasaskantav molber, jäätisemasin, riisikeetja või valguskast on vist tiba liiga suur request =P

veider on see, et kui kell hakkab pool kaksteist saama, hakkan ma köhima ja massiliselt, päeval ma enam nii palju isegi ei köhi :/

ja tänaseks lõpetuseks...
 suurimad õpetajad (seda elulises mõttes) on need, keda sa armastad. ei ütleks küll, et armastus ise oleks see õppetund, seda on võimatu õppida, üks vene kirjanikest (sorri, ei mäleta enam kahjuks, äkki tolstoi?) ütles, et armastus on anne ja seda pole kõigile antud. pigem siis abivahend? õppevahend? sest õppetunniks jääb siiski elu ise.