unistused, unistused, unistused.. või hoopis eesmärgid?

eelmine sügis kord juhtusin sõnaenergia loengut kuulama. sealne õppejõud märkis, et tänapäeva kirjandus on nö mõtte/emotsiooni tühi, sest kõik kirjutatakse enamasti läbi klaviatuuri külmale arvuti ekraanile. aga ma ei suuda sellega leppida.
kasvõi see emotsioon millega sa kirjutad, see jääb, see on nagu energia, ei teki ja ei kao, lihtsalt muutub. sõnad on liiga võimsad, et nad või nende tähendus ja olemus saaksid niisama lihtsalt kaduda. 

väike kõrvale põige, aga üks väike näite sõnade mõjust. 2008 sügisel käisin lotmani kultuurisemiootika loengus, kus üks tüdruk hakkas keset loengut välja minema, aga kuna ta istus rea keskel, häiris ta sellega ka teisi, mille peale lotman ütles, et kes nüüd surema hakkab ja tüdruk kukkus just sellel hetkel kokku.

aga hetkel olen ma täis unistusi. imelik tegelikult, ma pole eriti unistaja tüüpi, kunagi oli üldse aeg, kus unistamine oli suur EI, sest tundus, et unistades võtan ma endalt selle võimaluse, et see tegelikult juhtub. praegu pigem on unistused eesmärgid. et ma olen täis eesmärke? uusaasta lubadusi ma ei andnud, pole ka kunagi andnud, aga mõtlesime, et võiks püstitada eesmärke. 

praegu on mul kõrvaklapid peas. üheks põhjuseks, et saan normaalsel valjususel muusikat kuulata ja ka teine, ma ei taha riskida sellega, et kuuleksin kuidas hiirelõks klõpsatab. olgugi, et hiired on kuidagi eemaletõukavad ja levitavad haigusid, on nad nii väikesed ja kaitsetud, et mul pole südant neile viga teha. ma pigem püüan nad purgi või potikaane alla kinni, kui hakkan neid uputama või, mis veel jubedam, peale astuma.