parematki teha ^^

saatsin ülemõtlemise puhkusele.
miks? otsustasin asju vabamalt võtta, ülemõtlemine ja ülemuretsemine läks pausi peale ja pealegi on ka parematki teha ^^

äkki tegelen endaga liiga intensiivselt? note to myself: võta vabamalt.

nii et ma praeguseks võtan aja maha ja ei hakka tõmblema, küll kõik ise kord paika loksub. deklaratsioon üritas eile kõik metsa keerata. 

täna pidime visuaalteraapiate loengus kujutama nelja emotsiooni: viha, mure/hirm, rõõm ja armastus.
mõistsin kui võõras emotsioon mulle viha kui viha tegelikult on (eks ikka solvumised, ärritumised võivad juhtuda, aga viha mitte). see nüüd ei tähendaks, et mul ei ole põhjuseid olnud. hah. aga ma ei kuluta sellele aega. see ei tähenda, et see mu sisse jääks. no paljud asjad lihtsalt ei saa sisse (olen äkki liiga ükskõikne?) ja teised, enamasti kui miski ei meeldi, siis ma ütlen seda. ei mingeid pingeid. pealegi vihapursetest tekib ainult probleeme. 

vihkamine on mulle veel suurem tundmatus. võibolla ma ei suudagi vihata, aga ma leian, et inimesed pole seda siiski väärt. andestada on palju lihtsam. andestad ja asi läheb meelest, aga kui vihkad, siis see keerleb sul peas oioi kui kaua, kumb paistab siis kasulikumana? parematki teha ^^

nii on mul midagi asjalikku ka öelda? koolinädalad on päris tihedad. äkki isegi hea, et mul tööd praegu pole? 

positiivselt meelestatud märksõna : AWESOME

mul oli päeval üks mõte, millest mõtlesin blogida, aga enam kahjuks ei mäleta :/ ei pidanud vajalikuks seda üles kirjutada, aga päeval blogima ka ei hakanud (päevasest blomisest kunagi ei tule midagi head). aga jah nüüd see läinud meelest. järgmine kord kirjutan siis üles (eeldusel, et mul on meeles, et ma selle üldse üles kirjutasin)

mis oleks kui maakera pöörleks idast läände asemel näiteks põhjast lõunasse? no jah põhja ja lõuna poolustel poleks enam polaarpäeva ja -ööd, sulaksid liustikud. tekiksid uued liustikud itta ja läände, näiteks usa'sse ja hiinasse :D 

kohati (õnneks harva) leian end mõtlemast väiksele lootusele leida ebainimlikes inimestes inimlikkust. aga samas annaks see mulle midagi? isiklikus vaates või ülemaailmses? ega vist mitte. isiklikus? ega vist mitte, mis oli, see oli ja vaid kaks vastusevarianti, ning kumbki ei oma tegelikult enam tähtsust. mis oli, see oli ja need otsad ei narmenda. ja ülemaaimses? noup. sest üks inimene ei ole võimeline andma ega kandma oma õlul kogu inimkonna lootustusest olevat vastutust. mitte et see tähendaks, et mul pole lootust ega usku inimkonna headusesse, olgugi, et nii mõnigi teeb selle siiski raskeks.

tihti vaadates maale/kunstiteosed või kuulates muusikat, siis märkad, et seal on peidus kurbus, masendus, depressioon vms, aga samas tegelikult nende teoste autor ei pruugi selline üldse ollagi. huvitav. mul on vastupidi, no mitte et ma pigevalt masetseksin, aga melanhoolseid hteki vahel ikka juhtub, aga need pole kunagi olnud domineerivad ja vahest iseendaga olles mõte rändab lihtsalt kurvematele asjadele. aga mu joonistused on tavaliselt siiski rõõmsad. 
no üldse tegelikult inimeste seltkonnas pole ma tavaliselt üldse mingis kindlas meeleolus, et kas rõõmus või kurb vms, kuidagi tuleb see neutraalsuse staatus peale vms nagu oleks mingi jälgija vms eks jah mulle meeldib tegelikult inimesi vaadelda, kusjuures mõtlemata isegi sinna juurde mida nad mõtelda võiksid või mis nende tööks/hobideks on. lihtsalt vaadelda. ma ei räägi muidu tänavainimestest. 
tänavatel on üldse raske midagi kindlat jälgida, pealegi kogu see helisaaste ja kiire tempo ka ei tule plussiks, lihtsam on oma kõrvaklapid pähe panna ja liikuda punktist a punkti b. eriti kui arvestada, et liigun enamasti jalgsi (+ mu kiire kõnnak), lisaks kõrvaklapid annavad vabaduse keskenduda oma mõtele. lisaks miks ma tavaliselt tänavatel inimesi tähele ei pane on see, et ma ei kanna tavaliselt tänavatel ka prille, ebamugav, mistõttu ma ei näe kaugelt mulle vastutulevaid inimesi ning sellepärast ma neid ka ei jälgi. eks läätsed oleksid hea variant ka sel puhul, et ei pea siis prille alati kaasas kandma, aga neid iga kuu tagant osta (ok tean, need pole just väga kallid, on ka pooleaastased läätsed, aga need pole silmadele just väga kasulikud), aga kui stabiilset sissetulekut pole, siis 200 kr kuus on siiski väljakäik, mille arvelt tuleb säästa. nii et vahet pole, on kallis või mitte, aga kui raha pole, siis lihtsalt ei saa seda endale lubada ^^

uu muide, väike vihje kingiotsijale, stabilo viltpliiatsid stabilo pen 68 on alati teretulnud. kaasaskantav molber, jäätisemasin, riisikeetja või valguskast on vist tiba liiga suur request =P

veider on see, et kui kell hakkab pool kaksteist saama, hakkan ma köhima ja massiliselt, päeval ma enam nii palju isegi ei köhi :/

ja tänaseks lõpetuseks...
 suurimad õpetajad (seda elulises mõttes) on need, keda sa armastad. ei ütleks küll, et armastus ise oleks see õppetund, seda on võimatu õppida, üks vene kirjanikest (sorri, ei mäleta enam kahjuks, äkki tolstoi?) ütles, et armastus on anne ja seda pole kõigile antud. pigem siis abivahend? õppevahend? sest õppetunniks jääb siiski elu ise.

tahaks ka alguspunkti. nr 2, mööda!

olla pere noorim, nimelt oma põlvkonna noorim, pole just mee lakkumine.
sinu kanda jääb enamus vanemate ja sugulaste poolt mõeldud unistused, mida sinu vanemad õed-vennad vms ei suutnud välja kanda. sa oled nii öelda viimane lootus ja seega paratamatult ka pettumus, et ei sina ega su elu pole selline nagu nad soovisid. teine võimalus on, et muutud nö teenriks või ka halvemal juhul orjaks. uu ja veel on ka kolmas, jääd saatuse hoolde, sest sina oled viimane (mitte surma mõttes) ja seega ei jää miskit sinule.
eks igal perel omad mured. ja ma vajan sellest kõigest puhkust. ja võimalikult kaugel.

tervis halveneb. jälle. 

vaatasin täna lõpuks notebooki ära, armas film.

tegelikult on mul uni (juba paar tundi) aga ma keeldun veel magama minemast. kurk on imelik ja pea kah, nagu võtaks hoogu, et valutama hakata (öm see kõlab nagu peavalu oleks mingi hüppe moodi vms). eile näiteks läksin magama peavaluga. 
aga sellist luksust, nagu haige olemine, ei saa ma endale lubada nüüd kus uus semester peale hakkas.
eks vist eelmine aasta jättis oma jälje, jään palju kergemini haigeks (no ok, külmakraadid ka just plussiks pole) aga siiski thumbs down

olen juba mitu päeva mõelnud, et ma pean lõpetama selle mõtlemise, et elu on üks seebiooper/lõputu draama. ok ma tean, et draamast just väljapääsu ei ole AGA see ei takista komöödiat. igas komöödias on draamat. really.
nii et minu elu on komöödia.

ahjaa ja veel üks asi. H rääkis, et ta tahab, et ta tahaks olla juhhuu, mina aga ütlen, et võiks olla hoopis KYAA seda ma tavaliselt häälitsen (ei saa seda ütlemiseks nimetada), kui näen midagi eriti armsat, nii armsat, mõni ütleks isegi, et nö aww'i jaapani variant, aga mulle tundub, et aww jääb isegi tiba lahjaks, see on miskit, mis on kohe eriti südant soojendav ja rõõmustav.

mida vähem rääkida, seda enam inimesed hakkavad huvi tundma, aga mida igavam sa oled, seda vähem nad tahavad teada. that's a way to keep of those nosy bastards.

ja kohati kummitab tunne, et kodu polegi nii kodu.

igatsen jaapani keelt
日本語 が懐かしい...
日本へ行きたい!

rõõmus, ergas/elav, magus, oivaline

ideaalsus on igav. kujuta ette arvutimängu, kus otsustad salakoodid kasutusele võtta ja mis siis juhtub? asi muutub igavaks. elu pole küll arvutimäng, aga väikse seose võib ikka leida. või näiteks film või raamat, kus peategelane on lihtsalt õnnelik inimene, ta on täiuslik, tal on kõik super, kasvõi hunnik raha, millest ta poole annetab heategevusele ja ühiskondlikult ja sotsiaalselt aktiivne, no ühesõnaga nö konfliktivaba maailm. no tule teavas appi. võõõimatuuuuu (ümisedes noot tõuseb viimase silbi juures)

olen ammu juba mõelnud kirjutada iseloomustuse, aga kunagi nagu ei oska leida õigeid sõnu, et sõnum ikka sõnades säiliks, mitte poeks peitu või ei maskeeruks klišeeks või kitšiks
ok, ideaalsus oleks vale sõna. keegi pole. aga samas, kõik need pisikesed ebakõlad siiski osa isiksusest. tasakaalustab ja moodustab harmoonia. pealegi kuidas saaks öelda, et armastatakse vaid mingit osa kellestki, nagu näiteks õlgu, aga käsi ennast mitte? öm. that's weird.
ühesõnaga. asi tegelikult, mis mind kõige rohkem häirib, on see, et on oht langeda ohupiiridesse, kus võid kogemata liiga palju avaldada, mis aga pole mõeldud teiste silmade ja kõrvade jaoks.
aga ärge nüüd arvake, et ma häbeneksin oma tundeid maailmale näidata vms. asi pole ka eetilisuses või kombestikus kinni. lihtsalt.

mõni väidab, et oma teise poole (eesti keeles kõlab see nii kummaliselt, igatahes pean silmas nagu other half või bettr half, vali kumb seletus rohkem meeldib) leidmise vastu mängib tõenäosus  1:285 000'le
nice. that means i hit the jackpot. kes oleks võinud arvata, et mul NIIMOODI vedas (või sinul vedas? ok, teeme nii, meil vedas^^). no mingis mõttes sain ka suht võimatuga hakkama, nagu mehe leidmisega tallinna ülikoolis. hihihii. naised ümberringi siiski ju (no ok, see, et me juba varem tundsime tänu reaalile üksteist, võis abiks olla, kuigi just märkimisväärse tegurina ma seda siiski ei loeks kah).

peaks nagu midagi lõpetuseks ütlema ja otsad kokku haarama. nagu näiteks peaks ka magama minema. mõni näiteks ärkab juba 2 tunni pärast. või mitte minna magama? lööks äkki nii oma unekella paika? kuigi kahtlne, pigem läheks päev suht uimasena olles mööda. aga samas kui magan kella kümneni, olen ka pool päeva uimane ja öösel ei maga järjekordselt. pool päeva uimane ja unetu öö või uimane päev aga siiski võimalusega, et unetu öö? või magada ei tea kui kaua, et mitte olla unine ja passida nagu öökull?
praegu ei saaks isegi unetuse kaela ajada, pole isegi stressi (vau, seda pole küll ammu juhtunud). nu kuigi võiks, aga pole mõtet praegu. but still i'm up as an owl. 
lähen siiski proovin magada. eks vaatab, mida homne/tänane päev toob ja kui öösel ei peaks und olema, siis on mul terve hunnik mõttetuid filme (ja see on veel kergelt öeldud, eriti mis kehtib hunniku kohta, mõni asi peaks isegi päris hea olema), mis ajaks une peale.

aga just lugesin ühte toredat ütlust
anything is possible on paper, but why not imagine life as paper
ok, ma nüüd lähen.
oyasumi-nasai

nii palju südameid, aga nii võikalt vähe armastust..

(järgnevas jutus ma räägin üldiselt, mitte endast, sellega probleeme mul antud juhul ei ole ja ei ole ka olnud)

hakkasin (järjekordselt) mõtlema, et üks tavaline keskmine inimene ihaldab olla armastatud ja armastada. aga kuuldes neid kolme lihtsalt endt ilusat sõna, siis hoopis kohkub, ehmub, põgeneb vms. 
on meie ühiskond juba liiga amerikaniseerunud? 
või antakse sellele liiga sügav tähendus või lausa kohustusega "happily forever after" (nagu oleks tulevik pitseeritud, ehk siis tähendab automaatselt abielu, millele järgneb lapsed, koer/kass ja maja)? 
muide asi ei ole ka alati meestes.
a miks liiga sügavat mõtet taga otsida?
mina näiteks ei oska seda siiani defineerida (ja uskuge mind, ma olen proovinud, magamatuid öid mõeldes mööda saatnud ja oma paremat poolt sellega ka tüüdanud [sorry :*  ] kuni üks hetk ma otsustasin, et aga milleks? mida see teadmine mulle annaks? pigem rikuks kogu ilusa asja ära. las ta olla. nii tundub see just palju palju ilusam, väärtuslikum, armsam. südamelähedasem. soojem)
kardetakse, et seda öeldakse liiga kergekäeliselt ja siis oodatakse (või kogutakse julgust?)mida? 
kindlustunnet?
aega kuni see tunne nö paiskub enese sees nagu ventiilita keedupott?
selgust? et arusaada, kus on kahe mõiste nagu "juba?" ja "alles nüüd?" piir?
kuni armastatu ütleb ennem? kuigi siin tundub, et asi pole selles, kes ennem ütleb on nõrgem, pigem hirmus äkki, sest asjaga kaasneb alati risk. äkki kaaslase tunded pole samad? piinliku vaikuse hirm? kas järgneb vastsus on äkki liiga automaatne, et jääd pärast mõtlema, kas ta päriselt mõtles seda või lihtsalt ei tahtnud tundeid riivata?

ok aitab ehk sellest. ma olen kolm päeva järjest postitanud. seda pole ammu juba juhtunud. mkei. aga hoiatan. kaua see ei kesta.

am i attension-whore? or just a lousy brat?

homme viimane eksam. ma ei suuda enam isegi enam konspektide poole vaadata.

mul on kohutav pitsa isu.
ja ammu pole sushit teinud. ja ammu pole juustukooki küpsetanud. kreembrüleest rääkimata. või brownied või šokolaadiküpsised? mmm sibulapirukas.
lasanje (no seda teen õele neljapäeval)
lisaks peaks selle kauaplaanitud margarita/mohito/sangria õhtu ära tegema. valige ise, ma ise eelistaks küll arbuusibooli, aga tiba vale aastaaeg selleks.
tahaks proovida ühte prantsuse sibulasupi retsepti. tho seal on vaja 75 ml šerrit.. ja arvestades minu rahakotti ja nii mõne inimese mõistmatust, et ma ei tee ainult endale süüa, siis vist seda nii pea ei juhtu.. kahju. kohati tekib orja tunne. tee seda ja toda ja isegi aitäh'd ei tule. ja veel valmista süüa, vii see punkti B. ja asi tundub, et ka minu õppelaenu arvelt (muud sissetulekut ju pole antud hetkel). 
et halvad ajad on ümber saamast, annab see vabaduse jälle kõik minu kaela veeretada? elagu siis see vähemalt korralikult välja..

aga jah, nii vaikselt mu 34 retseptiraamatut koguvad tolmu.
kui kellelgi mõnda retsepti küsida, siis aga laske käia. 

tahaks veidikeseks rahu saada.

aga jah. pitsa isu.