(järgnevas jutus ma räägin üldiselt, mitte endast, sellega probleeme mul antud juhul ei ole ja ei ole ka olnud)
hakkasin (järjekordselt) mõtlema, et üks tavaline keskmine inimene ihaldab olla armastatud ja armastada. aga kuuldes neid kolme lihtsalt endt ilusat sõna, siis hoopis kohkub, ehmub, põgeneb vms.
on meie ühiskond juba liiga amerikaniseerunud?
või antakse sellele liiga sügav tähendus või lausa kohustusega "happily forever after" (nagu oleks tulevik pitseeritud, ehk siis tähendab automaatselt abielu, millele järgneb lapsed, koer/kass ja maja)?
muide asi ei ole ka alati meestes.
a miks liiga sügavat mõtet taga otsida?
mina näiteks ei oska seda siiani defineerida (ja uskuge mind, ma olen proovinud, magamatuid öid mõeldes mööda saatnud ja oma paremat poolt sellega ka tüüdanud [sorry :* ] kuni üks hetk ma otsustasin, et aga milleks? mida see teadmine mulle annaks? pigem rikuks kogu ilusa asja ära. las ta olla. nii tundub see just palju palju ilusam, väärtuslikum, armsam. südamelähedasem. soojem)
kardetakse, et seda öeldakse liiga kergekäeliselt ja siis oodatakse (või kogutakse julgust?)mida?
kindlustunnet?
aega kuni see tunne nö paiskub enese sees nagu ventiilita keedupott?
selgust? et arusaada, kus on kahe mõiste nagu "juba?" ja "alles nüüd?" piir?
kuni armastatu ütleb ennem? kuigi siin tundub, et asi pole selles, kes ennem ütleb on nõrgem, pigem hirmus äkki, sest asjaga kaasneb alati risk. äkki kaaslase tunded pole samad? piinliku vaikuse hirm? kas järgneb vastsus on äkki liiga automaatne, et jääd pärast mõtlema, kas ta päriselt mõtles seda või lihtsalt ei tahtnud tundeid riivata?
ok aitab ehk sellest. ma olen kolm päeva järjest postitanud. seda pole ammu juba juhtunud. mkei. aga hoiatan. kaua see ei kesta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar