tiny alien - reality or science-fiction?

peaks vähemalt ühe postituse aastas saama?

nii mis siis aastaga muutunud? no see aasta on ikka eesmärk ülikooliga ühele poole saada. aga magister? ühelt poolt oleks tore ja lahe, aga teiselt poolt olen ma kohustustest väsinud. tahaks veidi ka endale elada.



noor või vana, vahet pole. nothing really even matters. ei teagi kas mis pole antud, see pole antud. (?) varasematel aegadel tundus nagu takistus vms või just pääsemine, aga tegelikult pole kumbki. liiga suur vastutus anda kas mitte? nüüd aga mingi karmavõla tasumine? 

aga kõige kurvem on see, et kas pole kellegagi rääkida või see või ei oska rääkida. isegi kui tahaks..
ühelt poolt nagu mõistetakse su üle kohut, miks sa nii ei tee, tee vot naa. kui tegelikult tahad, et sind vaid kuulataks, et sa saaksid kogu asja ära rääkida, et ei, ära võta kõige üks-ühele, kui asjad on erinevad ja ühel puhul tegelikult seda probleemi polnudki. hilinemine pole puudumine või õigemini tühi olemine.

...tühi tulemine.. kisub irooniliseks, kibedaks naeruks. milleks siis üldse kogu seda läbi elu kaasnevat asja vaja oli siis... või siis vähemalt praegu... kui enne muretsed ja teed võimaliku, et kõik läheks "plaani" päraselt. aga ei teagi kas "oleks" niivõi naa "plaani" päraselt läinud või nüüd lihtsalt rong on läinud. vot teile esivanemad... või siis meie keskkond on niivõrd igast saasta täis, et looduslik valik, teeb iseendale otsa peale.

kui ette nähtud, siis ettenähtud...aga muud me ei tea. aga loodame parimat. ja seni söön insuliini. vot teile organismi eripära.

loovus vanust ei küsi

hee, see asi siin ka eksisteerib.

kuidagi unustustehõlma vajunud. ja uus blogisüsteem ei istu mulle.. ma nagu vana inimene, kes ägab iga uuenduse peale. "aga milleks uut, kui vana töötab ilusti," ütleb väike jaapanlane minus.

iiiigatahes. 

mind inspireerivad loovad inimesed. ja see on tore asi. aga praegu olen ma kurb (väga sügav onju, haha). olen väsinud olemast see mingi ootuseasi. mis te ootate? lisada sinna veel aja vähesus, see lausa loobki keskkonna motivatsiooni tapmiseks. lihtsalt olen väsinud. olen läbi. istun oma kokkutõmmatud kookonis, seebimullis. tõsi küll see vahel tekitab minus pingviini tunde (millel küll puudub supervõime külma kannatada kahjuks, kurbnägu).

socially-awkward-penguin. istun oma mõtete mäe otsas. nothn' to do here.

pettumuse valmistamine otseselt pole mulle mingi uus kunst, küll aga ikka nad ootavad ja ootavad. mingil määral lõpuks pettun ma juba ise ka endas. jama.

andestamine andestamiseks, aga vahel ikka leian ma end tagasi punktist, kus ma ei mäleta enam andestamisele põhjust või teed sinnani. nii et see kord ma pean selle endale kirja panema. ja võtmesõnaks on - "trummipõrinad" - kaastunne. ma tunnen kaasa, et sa olen nii isekas. ma tunnen sulle kaasa, et sul on nii suured ootused. ma tunnen kaasa, et sa ei taha oma probleemidega tegeleda. ma tunnen kaasa, et sa oled idioot. ma tunnen sulle kaasa, et sa oled parasiit.

väga passivselt-agresiivne, aga töötab. iroonia on alati tore õde keerulistel aegadel.

midagi rõõmsamates toonides. eelnevalt mainisin, et loovad inimesed on toredad, eks seda ka veidi isekal põhjusel, nimelt nende looming on äge ja iseloomulikult nunnu. üldse on lahe vaadata, kui inimesel on anne ja ta teeb sellega midagi.

anyway... tahaks juukseid värvida.

jälgin leopardi kutsikaid, nunnumeeter saab täidetud - tõestatud!

võibolla ma ei tahagi ülikooli lõpetada,sest ma tahan kogu aeg midagi uut õppida? aga sellel on see jama, et ühel hetkel ma võin märgata, et deem ma olen vana. ja viimasel ajal ma tunnen seda. neetud eelmise sajandi naised, pidite varastes 20ndates sünnitama. bioloogia my ass. olen jah vana nende arvamuste järgi, kas mu elu on läbi? hell NO! ega seisund ka seda väga ei soosigi praegu. nii et mul on hea vabandus muudki teha.

ainult tuleb see vana jaapani lugu meelde mungast, kes tahtis rändama minna ja usku kuulutada, aga pidevalt leidis, et tal on vaja end täiendada, kuni lõpuks avastas, et on liiga vana, et rändmunk olla. aga loovus vanust ei küsi, nii et, selles osas saab hakkama. iseasi, kas sellest annab äraelada. eriti kui ei ole äri-inimene. aga esimesed 4 euri sai isegi.

6 aastat ka ikka pole veel Jaapanisse jõudnud.

vot see on kurb.

aga küll sinna ka veel jõuab. kõik on veel ees.

ja nüüd leiate te aja öelda mulle, et mõtle endale? kus te olite eelmise aastal?

suur küsimärk

mind kummitab mingi vastik näriv ärev tunne.
selline tunne nagu eesel kahe heinakuhja vahel. ühe vana unistuse ja uue vahel. kumma poole ma liikuma hakkan? nad suhteliselt takistavad üksteist, mitte just tingimata ei välista teineteist, aga siis ühe tõenäolisus väheneb...
ma ei oska midagi sellega peale hakata. mingis mõttes on ka nagu vara sellele mõelda, sest enamus asju on nii ebaselged, põhipöördepunkt tuleb alles siis, kui mul baka juba käes on.

aga ikkagi mul on selline tunne nagu oleks mu õlgadel suursuursuur lumepall, mis aina muutub suuremaks ja raskemaks, aga ma ei oska seda kuidagi endalt maha raputada ja iseenesest see sulama ka ei hakka.

nii. olen elus.
blond etapp on nüüdseks läbitud. the red is back. kuigi on juba kommentaar, et meenutab nõida, noh, miks ka mitte. olen väsinud sellest, et kõik mind alati lakkamatult üliarmsaks peavad. mul on ka omad tumedad hetked, mil olen täielikult ükskõikne ning vahel peab lausa õel või kuri olema. eks alahindamine võib olla eeliseks, aga alatine valvelolek on väsitav ja saab rahulikult mööda tänavat kõndida. nii et mission accomplished! (kuigi blond lihtsalt tüütas ära, pole kordagi suutnud pikalt sellega vastu pidada).

ülemõtlemine on ikka badbadbadbad. ja kui lisada sinna juurde mu kohutav uhkus, mis mu tõesti ühel päeval hauda viib, siis tuleb sellest väga ohtlik ja enesehävituslik kompott. so you want to trigger my self-destruction button?

aga mul läheb hästi. ühe arusaamatuse võiks lahendada, aga karta on, et see jääb lihtsalt sinnapaika ja siis pärast maksan oma karmavõlga. aga kui oodata natuke, võib see lihtsalt silmist kaduda ja ununeda, nagu polekski seda olemas.
alati võin öelda, et ehk kolme aasta pärast uuesti. aga siis selleks ajaks on praegu nagu muud plaanid.

oeh. aega napib. on see normaalne, et ühe kokkusaamise pean ma vähemalt nädal aega ette planeerima? olen oma pere ja sõbrad suht unarusse jätnud. endal ka juba süümekad. aga kuhjad ei kahane ja sessil õpin ennast lolliks. suht praegu olen juba tegelikult läbipõlemise äärel. oodatud puhkus jäi ka ära, aga pole leidnud veel sobivat vahendit auruvälja laskmiseks.

muud plaanid. tundub küll praegu veel kättesaamatu. eks nõuab julgust, eneseületamist + ressursse. tõsi küll sellele plaanile võivad saatuslikuks saada veel mitu sada asja, mida saatus võib vabalt ette visata. teate ju küll "me plaanime, aga jumal naerab"

nii. no alustuseks pole nagu paha ju? nu kuna praegu kirjutamine sujus, äkki tasuks üks teine kirjutamine käsile võtta? hahahahaaa

XOXO

valgus tunneli lõpuks? mmmmmno. hoopis rong.

või näen pimeduses hoopis valgust?

kui elu on liiga ilus, siis tuleb varsti taifuun ja peksab kõik segi - the story of my life

tundub, et selle nädala tunnus lause on "ma ei tea". ma ei tea mida ma tahan. ok paari asja tean küll. tahan uusi armsaid musti kingakesi ja minna juuksurisse. 
mul on vist ühed väga vinged kaitsemehanismid, mis töötavad täie auruga. ma ausalt ei tunne ennast enam äragi. täielik blokaad. aga samas äkki need hakkavad väsima, mille tõttu ma vaikselt hakkan ära keerama. isegi lakke vahtimine ajab mind naerma. aga see on hea, et ma praegu vähemalt naerda suudan. vahepeal täitsa igatsesin seda. kõik tundub kuidagi palju kergem, kui sa vähemalt naerda suudad. 

aga inimene harjub kõigega. isegi poomisel. alguses sipleb veidi ja siis rahuneb maha. (kummaline huumor neil seal afgaanis, aga see töötab)

pimeduses igatsen valgust.

täna töökaaslane pani mind paika sellega, et ma olen täna kohati vägagi eemal. aga ka põhjusega. uus elamine ju!!! loomulikult ma põnevil! leping sõlmitud.

üks asi on kummaline - avastada inimestes uusi jooni, eriti mis puudutab ausust ja siirust, siis kui nad on tsipa (mõnel piisab juba väikesest kogusest) joonud.

alkoholiga on mul suhteliselt külmad suhted, kuigi klaasike veini või rummkoola on aktsepteeritavad.

Of all the gin joints, in all the towns, in all the world, she walks into mine.  -  Casablanca   (ilusilusilusilus film, tsipa isegi armastan seda filmi)

i need some time off.... like now

nädal aega veel. ja siis eksamitega on ühel pool ja saab rahulikult hingata. 

aga seniks märksõna, mis peaks kõik ära seletama on: KIIRE!

siis saab keskenduda paremini tulevasele kodule, musile, sõpradele, tööle.

sürr.

mõni satub mustkunsti trikkidest vaimustusse, teine imelikke iluvidinate pärast, mina aga vaimustun inimestest. või kuna mul läheb praegu hästi, on mul aega märgata, kui lahedad on mind ümbritsevad inimesed? no positiivne asi on see (aastaaja tõttu?) hakkavad kõik kuskilt soppidest välja ilmuma ja on võimalus neid jälle näha. niiice.

sürr. lõpuks need 11 kuud on läbi. loomulikult olen ma hullult õnnelik! aga see on kuidagi niiii uskumatu. pole veel vist kohale jõudnud XD happyhappyhappyhappy  (sellega tuli mulle pähe riim happy, i feel like a puppy. irw, mis iba ma võin peale tööd isegi kainena ajada).

ja ma ei suuda ikka harjuda sellega, et mul on kõik hästi. nagu ma oleks mingi dramajunky, et ma ei suuda rahus istuda. veider. kummaline. ja ma ikka imestan omaette, kui keegi küsib kuidas mu läheb. sest ma ei oska midagi peale hästi ka öelda =D no proovin seda rahu aega nautida (kaua seda ikka on, kui elamispinna otsimiseks läheb. hehe, aga samas selle tulemust ootan väga).

ja siit tuleb minu 200. postitus

esimene postitus oli 02.04.07 oeh oli vast ikka ammune aeg, kuigi samas see oli aeg, mil ma glorias veel töötasin. samas see ei tundu nii ammu olevat, eelmine nädal seal olles tundus nagu polekski midagi muutunud. aga on. ja palju on muutunud. nii minu elu kui ka ma ise. eks on tore teada, et asju, mis on stabiilsemad, kui minu kehakaal, aga liigne seisak pole kunagi hea. tik tok. aeg liigub. maakera pöörleb ümber oma telje ja ümber päikese. ning koos ajaga liigume ja muutume me ise. aga muutustes pole üldsegi midagi halba, aga vahel mõni väike aeglasem protsess on ka teretulnud. 

"sa näed nii värske ja puhanud välja" mida mul ikka muud öelda, kui et ma olen armunud. ja kohekohe on reede! ja lõpuks saab see kogu asi, kogu see ootamine, läbi.

see on isegi veidi irooniline, kui hästi praegu asjad praegu jooksevad. ma olen oma eluga täitsa rahul. aga siiski can't shake the feeling of irony. iron. that's ironic. 

Louis, I think this is the beginning of a beautiful friendship     - casablanca

199. bla bla bla

suveööd - ma ei suuda seda kirjeldust edasi anda, mis tunde see minus tekitab. see pole armastus. aga väga sellele sarnane, aga ma naudin seda. midagi võluvat nagu langevates kirsiõites. unistus seda näha oma silmaga. kui kirsiõied langevad nagu lumi... aga praeguseks tuleb vaid õitsva pappeli tuustikutega leppida. aga needki võivad olla vägagi maagilised.  ühesõnaga ma ei teagi kuidas seda täpsemalt seletada. aga eriti inspireerivad on eriti suveööd rävalas. kui vanalinnas elu veel suhteliselt keeb, tasub astuda vaid samm estonia puiesteele, asi rahuneb, ning kui aga rävalasse, siis saabub rahu. meelerahu. kus iga keharakk imendub seda kaunist hetke, mis muutab hingetuks.  see on niiii kaunis. suveöödele omane pimedus, puude rohelus, isegi tänavavalgustus tundub rääkivat oma lugu. magik! (jup niivõrdvõimas, et C digimuutub ja moodustab K). "oh hetk..oh viibi veel"  meenub Fausti loost. krt ma armastan suveöid rävalas. ega ma ilmaasjata istusin oma maja ees õhtuti. peaks nüüdki seda praktiseerima hakkama, ilma et oleks ettekäänet, et suitsetada sooviks. noup, see halb harjumus jäi aastasse 2007.

üldse varajastel tundidel võtab linn hoopis teised mõõdud, nagu teine dimensioon või uus taju. näiteks kes on sattunud näiteks kell viis-kuus hommikul suht adekvaatses olekus või kergelt tipsisena) linna jalutama. selles on midagi maagilist, midagi salapärast, midagi võrratut. mis tuletab mulle meelde ühte mu soovi. minna 6-7 kella ajal pirita teele uisutama. mis omakorda tuletab mulle meelde rulluisu rattastega tiba jännata. 

nii. krt peaks õppimist tõsisemalt võtma. ja suveks töökoht garanteeritud. ja nii tore on naasta seltskonda, kuhu oled lausa oodatud. 

tore õhtu on seljataga. oi ja milline päev tuleb ^^ 
mul on toredad sõbrad. ja toredad uued tuttavad. ja toredad töökaaslased/sõbrad. aga, mis ülekõige mul on on parim mees :* rokime! 

ja teate mida? kui keegi küsib kuidas mul läheb, ma saan öelda ilma igasuguse kahtlemiseta ja süümekateta, et mul läheb päris hästi. 

 ja ma aina enam ja enam avastan ülihead muusikat enda kõrval/ümber. mis toimub? khuul!

198. dancing in the kitchen

see juhtus küll paar nädalat tagasi, aga jah.. sain teada, et vastas olevas üürikorteris elas üks jaapanlane ja ma sain sellest teada alles siis, kui ta oli juba välja kolimas. oh the irony.

igatsus on kummaline. see võib kohati olla kaunis nukrus, vahel ka rõõmus lootus, aga ka on juhuseid, kui see muutuks justkui kiskjaks, mis tuleb nagu ootamatu kaslase rünnakuna, lööb hambad sügavale hinge sisse ja kisub ja tirib seda kõigis võimalikes suundades, kompides ja ka ületades taluvuse piire.

hetkel ajutiselt resideerun mõned päevad lasnamäel. aknast väljavaadates on suht kena vaade, aga seda vaid tänu ilusale taevavärvile, ma armastan õhtust tumenevat helesinist taevast, lisaks veel mitte täievõimsuse peal olevad tänavavalgustid, kergelt oranžikad, nagu helendavad mardikad (ma ei tea kuidas neid eesti keeles öelda, jaapani keeles on need igatahes hotaru'd)

õues on soe, kõrval jäätee, taustaks glee parimad lood (peaks nendest plaadi kokku panema), hea tuju (hetkel), suveks on on vähemalt üks töö variantidest kindel, sai juuksuris käidud ja varsti on reede ja ma saan mõeda, et ülehomme on pühapäev, mida veel võiks elult tahta. no ok, on küll asju, mida võiks tahta, aga mul on hea tuju praegu. nii et, nautigem. ja anatoomiale mõtlen homme või siis pigem laupäeval.

197.

täna öösel, kui üritasin magama jääda, hakkasin korraks mõtlema, milline oleks meie maailm, kui poleks kunagi olemas olnud chengis khani (oli produktiivne tüüp, väidetavalt iga 3 või 5 hiinlane (erinevad allikad väidavad erinevalt) on tema järeltulija) ning kui poleks olemas maisi (selline film nagu food inc. seletab miks ma sellele mõtlen. üldse kriipi film, aga nagu kõigega, ei saa seda võtta surmtõsiselt, aga miskit võib ikkagi kõrvataha jätta).

ja mina ütlen, et inimese mõistus on võimeline küll kokkujooksma. 

peavalud, nagu aasta aega tagasi. just need, spetsiifilised. ma tunnen need iga kell ära. ja mida rohkem neid ignoreerida, seda rohkem annavad endast märku ja seda enam suureneb minu ärevus. stress. nagu suurenev lumepall. 

lisaks ma ei suuda lugeda teaduslikke artikleid, nagu ka raamatuid, arvutist lugeda. puudest kahju.

nii et tänaseks aitab stressist. võtan hoopis oma uued pastellid käsile. vot.

chillide list väheneb.

see on tegelikult omamoodi kurb, kui inimesed lihtsalt laiali venivad. jup venivad, nagu kumm, kui pole kaua suhelnud, siis nö tõmbub kõik kokku ja on kõik nagu varem ja teine hetk, kus aja möödudes on kõik lihtsalt välja veninud. muutub aeg ja muutub ümbrus ja koos sellega ka inimesed.

ja vastikud taimetoitlased on eemaletõukavad. kellelegi ei meeldi, kui neile pressitakse mingeid tõekspidamisi peale. igalühel oma tõde. võiks sellest pikemalt jahuda, aga ei viitsi. mul pole muidu isiklikult nende vastu midagi, tean päris mitmeid ja tõesti siiralt edu neile. ma aksepteerin neid. aga need, kes arvavad, et kõik peavad elama nende järgi, siis sorri, te olete vales kohas. metsas äkki parem? kuni mõni metssiga kallale tuleb? see oleks iroonia.
tegelikult elu on täis irooniat. 

arenguõpetuse järgi on 20ndad aastad inimese arengujärgus tipphetk, peale seda hakkab käte ja sõrmede motoorsus langema, ainevahetus aeglustuma, nägemine ja kuulmine halvenema, mingi aeg hiljem ka maitse- ja lõhnatajud tuhmuma, füüsiline jõud väheneb (kuna seda pole kunagi 100% ulatuses kasutatud). tekivad kortsud, šarm, ilu ja loomulik sära hakkavad vaikselt tuhmuma.
aga teate mida mina ütlen? screw you. esiteks iga inimene on ainulaadne ja väga palju sõltub ka muudest faktoritest. teiseks elu pole läbi ja kui tunda ennast hästi, kes on see, kellel on õigus öelda, et midagi on halvasti? oled just nii noor nagu end tunned. ja ei saa lasta ajal niisama oma silme ees mööda joosta, isegi peale nö kriitilist piiri. 

nii, et laske end vabaks, nautige, olge tegusad ja liikuge oma eesmärkide suunas. kasvõi üliaeglase protsessiga, aga see on parem kui seisak. ja mis kõige tähtsam HAVE FUN!

if you can't have fun with it, there's something wrong with it

194. justkui euroopa japs, kes paremini talub alkoholi

no näete, tänane tuju on palju parem. kuigi ma siiski magaksin vist parema meelega praegu, aga miski ajas mind ikka blogi juurde ja ütles, et ma ei saa rahulikult magada, kui ma pole kirjutada saanud. 

täna oli täitsa vahva päev oli. oli ka esimene praktika seanss lõpuks ära. juhhuu. lisaks saan vist veel ühe kliendi juurde, ta pakkus ennast. no kuidas ma ära ütlen, kui inimene ise tunneb asja vastu huvi? pealegi igasugune lisakogemus on vaid teretulnud. 

lisaks peale kahe aastast pausi võtsin seinad jälle käsile. hakkasin uut asja joonistama.  see kord isegi kaalun selle ära värvimist. tavaliselt ma väga värvidega mässata ei viitsi, aga viimasel ajal on guašid ja pastellkriidid meeldima hakanud. tuleb vist aitäh öelda visuaalteraapia loengule. lisaks pastelle annab mõnusalt ühte sulatada, tulemus on justkui ühte sulandunud.
laualina vaikselt kasvab, mingi 20 rida veel jäänud. mingis mõttes palju, aga võrreldes 134 reaga, on seda vähe :P

mind häirib jaffi plakat. kõlab vist väga egolt, aga ma oleksin paremaga välja hakkama saanud. rääkimata juba suhsi cat'i disainidest. need eriti häirivad mind. äkki sellepärast, et need näevad kuidagi võltsid välja? lisaks ebaloomulikud ka. hakkaks freelanceriks? neeh. aga ma olen vähemalt aus ja tunnistan, et mul on suur ego. ei saa enam öelda, et mu superego domineeriv oleks. muhahahahaa.
aga edasi pildite teemale. hakkasin mõtlema, mis siis mind kõige rohkem häirib nende piltide juures. ja ma arvan, et selleks on silmad. ma ei usu neid. nendes pole mingit peidetud emotsiooni või kui on, siis see emotsioon on väga võltsilt mõjuv. põhimõtteliselt on tegemist vaid kestaga. pealegi otsa vaatavad pildid on kriipid, eriti kui nad sellised "hingetud" on. nagu zombid.

ma ei jõua homset õhtut ära ootada. ja üldse tervet nädalavahetust.

ei tulnud täna midagi asjalikku, vaatamata kirjutamisevajadusele. eks täna on lihtsalt tahtmist ennast väljendada.

max 17 tundi veel.

ma paluksin eutanaasiat, aga magama minek on halva/tülpinud tuju juures paremaks variandiks/lahenduseks

kui ma oleksin tuntud, siis ma saaks paar päeva või isegi äkki paar päeva käia nii ringi, et keegi ei tunne mind ära? aga ma ei ole ja teiseks - ma kannan suht kogu aeg kapuutsi XD 

aga jah. ma olen väsinud inimestele vastama küsimustele, miks ma ei lehvitanud vastu - ma ei näinud - Ma tean küll mu miinus ei ole nii suur, aga kuna ma kaugele ei näe, ma kaugele ei vaata ka. Lihtne. Pealegi mu mõttekeerdkäigud võtavad enamuse mu tähelepanu, kui ma mööda tänavaid kõnnin. Liiklus on kui tühjaks automaatsuseks muutunud. Refleks äkki juba? 

Mul on mingi anonüümsuse vajadus tekkinud. Ma ei taha olla nähtaval, tähelepanu keskpunktis veel veel vähem. Üritan endast võimalikult vähe rääkida ja isegi kui ei taha, siis ma ei oska midagi sisukat ka öelda. Ja ema veel unistab vaikselt, et minust saab diplomaat? Minge seenele. Tõesti, kui seeni ei leia, mustikad kõlbavad ka. Ma ei näe jaapani keele ja kultuuriga karjääri. Diplomaatia? Really? Kunagi vene keele õpetaja ütles, et ta näeks mind tulevikus Moskvas diplomaadina. A la, et konkreetne, sümpaatne, eetiline ja keel ka suus. Aga Venemaa poliitika ja propaganda? Lisaks veel riikidevahelised suhted? Ma ei oska seda kuidagi ilusti väljendada. Sorri.

hm. praegu just märkasin, et ma kasutasin suuri algus tähti. ma ei tee seda tavaliselt blogides. ah. süüdistame mu just kirjutatud e-maili. juvist jäi "harjumus" sisse.

kui tõenäoline on see, et keskmine eestlane nö väldib/kardab füüsilist kontakti? kasvõi alateadlikult. kui vaadata enamus profisportlasi, siis nad on nö üksik sportlaned. isegi hendrekson läks solo'le üle. ok baruto on erandiks küll, aga ta ei ela eestis ka. haha. ja tänaval kõndides, et keegi jumala eest vastu ei läheks. isikliktsoon on püha. no meie õnneks ja rõõmus ei saa eesti just rahvastiku tiheduse ja rohkusega hiilata. 

isikliktsoon on püha. minu jaoks asi pole isegi nii füüsiline. ma võin olla ja olen koostöö poolt mõlema käega olla. näiteks vaadates mu vanu töökohti, sobibki mulle just meeskonnatöö. aga minu pea on minu isikliktsoon. eks võimalik mõnigi võib arvata, et mul pole lihtsalt mida jagada vms (mida igavam sa oled, seda vähem sinu vastu tuntakse huvi) ja ma ei ütlegi, et mul oleks mida maailmale öelda. aga see on minu maailm, ma ei pea seda tervele maailmale kuulutama. minu tõde ja ma ei suru seda kellelegi peale. kõik mida ma saan öelda, on see, et ma tean, et ma pole tühi ja mulle piisab sellest. ma ei tunne tühjust. pealegi minu tõde on lihtne. võimalik, et et ka kitšilik, aga minu jaoks on see siiski eriline. ja need, kes arvavad, et see võib olla kitš, siis mul on nendest kahju, sest neil on miski elus kogenemata jäänud. nii et arva, arva, mis see on ^^

võimalik, et see blogi on minu jaoks kui mingi eneseteraapia vorm, kus vaikselt koorin endalt kihte maha (kõlab väga sibula moodi). aga kirjutamine paneb hästi mõtte jooksma. ja millegipärast jooksebki mul mõte kõigeparemini öösiti rüperaali taga. paber ja pastakas pole sama. need on pigem joonistusvahendid. (lisaks nagu paljudele teistele, mulle ei meeldi mu käekiri. väljalugemisega pole küll probleeme, aga siiski, ei meeldi. äkki sellepärast kunagi ema lootsi, et lähen meditsiini. haah)kuigi joonistan arvutis ka, aga selleks on mul veel mõned abivahendid.mis tuletab mulle meelde, et mul on paar projekti kavas. oeh ma pean asju ülesmärkima hakkama. alzheimeri ja dementsuse jaoks on nagu natuke liiga vara. ma ei tea mis mul viga on. äkki mu kroonilised peavalud tegid aju pehmeks? või aju hakkab ise ennastlollusest hävitama, arvates, et tapab võõrkehi? ok, ma ajan juba jaburusi. peaks vist magama minema. õõh kell juba palju, homme varem üles on vaja saada.

head und mulle (lugeja ei pruugi veel magama minna või siis loeb seda hiljem) aga mina ütled head ööd.

oyasumi-nasai.

yasumitai... yasumi ga hoshiiiiiiiiiiii

kui kord terveks saan, lähen juuksurisse

ma pole kunagi nutma puhkenud sellepärast, et ma köhin. tõsi, mul pole kunagi varem kopsupõletikku ka olnud.
..seni on mul õnnestunud alati haigeks jääda vahenädalal, aga nüüd mul on kool täies hoos ja ma olen 38 palavikuga ja selle valuliku ja rebiva köhaga voodis? kui peaks hoopis koolis olema? i miss school. :(

ja mul pole tuju rohkemat midagi kirjutada..

unistused, unistused, unistused.. või hoopis eesmärgid?

eelmine sügis kord juhtusin sõnaenergia loengut kuulama. sealne õppejõud märkis, et tänapäeva kirjandus on nö mõtte/emotsiooni tühi, sest kõik kirjutatakse enamasti läbi klaviatuuri külmale arvuti ekraanile. aga ma ei suuda sellega leppida.
kasvõi see emotsioon millega sa kirjutad, see jääb, see on nagu energia, ei teki ja ei kao, lihtsalt muutub. sõnad on liiga võimsad, et nad või nende tähendus ja olemus saaksid niisama lihtsalt kaduda. 

väike kõrvale põige, aga üks väike näite sõnade mõjust. 2008 sügisel käisin lotmani kultuurisemiootika loengus, kus üks tüdruk hakkas keset loengut välja minema, aga kuna ta istus rea keskel, häiris ta sellega ka teisi, mille peale lotman ütles, et kes nüüd surema hakkab ja tüdruk kukkus just sellel hetkel kokku.

aga hetkel olen ma täis unistusi. imelik tegelikult, ma pole eriti unistaja tüüpi, kunagi oli üldse aeg, kus unistamine oli suur EI, sest tundus, et unistades võtan ma endalt selle võimaluse, et see tegelikult juhtub. praegu pigem on unistused eesmärgid. et ma olen täis eesmärke? uusaasta lubadusi ma ei andnud, pole ka kunagi andnud, aga mõtlesime, et võiks püstitada eesmärke. 

praegu on mul kõrvaklapid peas. üheks põhjuseks, et saan normaalsel valjususel muusikat kuulata ja ka teine, ma ei taha riskida sellega, et kuuleksin kuidas hiirelõks klõpsatab. olgugi, et hiired on kuidagi eemaletõukavad ja levitavad haigusid, on nad nii väikesed ja kaitsetud, et mul pole südant neile viga teha. ma pigem püüan nad purgi või potikaane alla kinni, kui hakkan neid uputama või, mis veel jubedam, peale astuma.