loovus vanust ei küsi

hee, see asi siin ka eksisteerib.

kuidagi unustustehõlma vajunud. ja uus blogisüsteem ei istu mulle.. ma nagu vana inimene, kes ägab iga uuenduse peale. "aga milleks uut, kui vana töötab ilusti," ütleb väike jaapanlane minus.

iiiigatahes. 

mind inspireerivad loovad inimesed. ja see on tore asi. aga praegu olen ma kurb (väga sügav onju, haha). olen väsinud olemast see mingi ootuseasi. mis te ootate? lisada sinna veel aja vähesus, see lausa loobki keskkonna motivatsiooni tapmiseks. lihtsalt olen väsinud. olen läbi. istun oma kokkutõmmatud kookonis, seebimullis. tõsi küll see vahel tekitab minus pingviini tunde (millel küll puudub supervõime külma kannatada kahjuks, kurbnägu).

socially-awkward-penguin. istun oma mõtete mäe otsas. nothn' to do here.

pettumuse valmistamine otseselt pole mulle mingi uus kunst, küll aga ikka nad ootavad ja ootavad. mingil määral lõpuks pettun ma juba ise ka endas. jama.

andestamine andestamiseks, aga vahel ikka leian ma end tagasi punktist, kus ma ei mäleta enam andestamisele põhjust või teed sinnani. nii et see kord ma pean selle endale kirja panema. ja võtmesõnaks on - "trummipõrinad" - kaastunne. ma tunnen kaasa, et sa olen nii isekas. ma tunnen sulle kaasa, et sul on nii suured ootused. ma tunnen kaasa, et sa ei taha oma probleemidega tegeleda. ma tunnen kaasa, et sa oled idioot. ma tunnen sulle kaasa, et sa oled parasiit.

väga passivselt-agresiivne, aga töötab. iroonia on alati tore õde keerulistel aegadel.

midagi rõõmsamates toonides. eelnevalt mainisin, et loovad inimesed on toredad, eks seda ka veidi isekal põhjusel, nimelt nende looming on äge ja iseloomulikult nunnu. üldse on lahe vaadata, kui inimesel on anne ja ta teeb sellega midagi.

anyway... tahaks juukseid värvida.

jälgin leopardi kutsikaid, nunnumeeter saab täidetud - tõestatud!

võibolla ma ei tahagi ülikooli lõpetada,sest ma tahan kogu aeg midagi uut õppida? aga sellel on see jama, et ühel hetkel ma võin märgata, et deem ma olen vana. ja viimasel ajal ma tunnen seda. neetud eelmise sajandi naised, pidite varastes 20ndates sünnitama. bioloogia my ass. olen jah vana nende arvamuste järgi, kas mu elu on läbi? hell NO! ega seisund ka seda väga ei soosigi praegu. nii et mul on hea vabandus muudki teha.

ainult tuleb see vana jaapani lugu meelde mungast, kes tahtis rändama minna ja usku kuulutada, aga pidevalt leidis, et tal on vaja end täiendada, kuni lõpuks avastas, et on liiga vana, et rändmunk olla. aga loovus vanust ei küsi, nii et, selles osas saab hakkama. iseasi, kas sellest annab äraelada. eriti kui ei ole äri-inimene. aga esimesed 4 euri sai isegi.

6 aastat ka ikka pole veel Jaapanisse jõudnud.

vot see on kurb.

aga küll sinna ka veel jõuab. kõik on veel ees.