nii. olen elus.
blond etapp on nüüdseks läbitud. the red is back. kuigi on juba kommentaar, et meenutab nõida, noh, miks ka mitte. olen väsinud sellest, et kõik mind alati lakkamatult üliarmsaks peavad. mul on ka omad tumedad hetked, mil olen täielikult ükskõikne ning vahel peab lausa õel või kuri olema. eks alahindamine võib olla eeliseks, aga alatine valvelolek on väsitav ja saab rahulikult mööda tänavat kõndida. nii et mission accomplished! (kuigi blond lihtsalt tüütas ära, pole kordagi suutnud pikalt sellega vastu pidada).

ülemõtlemine on ikka badbadbadbad. ja kui lisada sinna juurde mu kohutav uhkus, mis mu tõesti ühel päeval hauda viib, siis tuleb sellest väga ohtlik ja enesehävituslik kompott. so you want to trigger my self-destruction button?

aga mul läheb hästi. ühe arusaamatuse võiks lahendada, aga karta on, et see jääb lihtsalt sinnapaika ja siis pärast maksan oma karmavõlga. aga kui oodata natuke, võib see lihtsalt silmist kaduda ja ununeda, nagu polekski seda olemas.
alati võin öelda, et ehk kolme aasta pärast uuesti. aga siis selleks ajaks on praegu nagu muud plaanid.

oeh. aega napib. on see normaalne, et ühe kokkusaamise pean ma vähemalt nädal aega ette planeerima? olen oma pere ja sõbrad suht unarusse jätnud. endal ka juba süümekad. aga kuhjad ei kahane ja sessil õpin ennast lolliks. suht praegu olen juba tegelikult läbipõlemise äärel. oodatud puhkus jäi ka ära, aga pole leidnud veel sobivat vahendit auruvälja laskmiseks.

muud plaanid. tundub küll praegu veel kättesaamatu. eks nõuab julgust, eneseületamist + ressursse. tõsi küll sellele plaanile võivad saatuslikuks saada veel mitu sada asja, mida saatus võib vabalt ette visata. teate ju küll "me plaanime, aga jumal naerab"

nii. no alustuseks pole nagu paha ju? nu kuna praegu kirjutamine sujus, äkki tasuks üks teine kirjutamine käsile võtta? hahahahaaa

XOXO