kui ma oleksin tuntud, siis ma saaks paar päeva või isegi äkki paar päeva käia nii ringi, et keegi ei tunne mind ära? aga ma ei ole ja teiseks - ma kannan suht kogu aeg kapuutsi XD
aga jah. ma olen väsinud inimestele vastama küsimustele, miks ma ei lehvitanud vastu - ma ei näinud - Ma tean küll mu miinus ei ole nii suur, aga kuna ma kaugele ei näe, ma kaugele ei vaata ka. Lihtne. Pealegi mu mõttekeerdkäigud võtavad enamuse mu tähelepanu, kui ma mööda tänavaid kõnnin. Liiklus on kui tühjaks automaatsuseks muutunud. Refleks äkki juba?
Mul on mingi anonüümsuse vajadus tekkinud. Ma ei taha olla nähtaval, tähelepanu keskpunktis veel veel vähem. Üritan endast võimalikult vähe rääkida ja isegi kui ei taha, siis ma ei oska midagi sisukat ka öelda. Ja ema veel unistab vaikselt, et minust saab diplomaat? Minge seenele. Tõesti, kui seeni ei leia, mustikad kõlbavad ka. Ma ei näe jaapani keele ja kultuuriga karjääri. Diplomaatia? Really? Kunagi vene keele õpetaja ütles, et ta näeks mind tulevikus Moskvas diplomaadina. A la, et konkreetne, sümpaatne, eetiline ja keel ka suus. Aga Venemaa poliitika ja propaganda? Lisaks veel riikidevahelised suhted? Ma ei oska seda kuidagi ilusti väljendada. Sorri.
hm. praegu just märkasin, et ma kasutasin suuri algus tähti. ma ei tee seda tavaliselt blogides. ah. süüdistame mu just kirjutatud e-maili. juvist jäi "harjumus" sisse.
kui tõenäoline on see, et keskmine eestlane nö väldib/kardab füüsilist kontakti? kasvõi alateadlikult. kui vaadata enamus profisportlasi, siis nad on nö üksik sportlaned. isegi hendrekson läks solo'le üle. ok baruto on erandiks küll, aga ta ei ela eestis ka. haha. ja tänaval kõndides, et keegi jumala eest vastu ei läheks. isikliktsoon on püha. no meie õnneks ja rõõmus ei saa eesti just rahvastiku tiheduse ja rohkusega hiilata.
isikliktsoon on püha. minu jaoks asi pole isegi nii füüsiline. ma võin olla ja olen koostöö poolt mõlema käega olla. näiteks vaadates mu vanu töökohti, sobibki mulle just meeskonnatöö. aga minu pea on minu isikliktsoon. eks võimalik mõnigi võib arvata, et mul pole lihtsalt mida jagada vms (mida igavam sa oled, seda vähem sinu vastu tuntakse huvi) ja ma ei ütlegi, et mul oleks mida maailmale öelda. aga see on minu maailm, ma ei pea seda tervele maailmale kuulutama. minu tõde ja ma ei suru seda kellelegi peale. kõik mida ma saan öelda, on see, et ma tean, et ma pole tühi ja mulle piisab sellest. ma ei tunne tühjust. pealegi minu tõde on lihtne. võimalik, et et ka kitšilik, aga minu jaoks on see siiski eriline. ja need, kes arvavad, et see võib olla kitš, siis mul on nendest kahju, sest neil on miski elus kogenemata jäänud. nii et arva, arva, mis see on ^^
võimalik, et see blogi on minu jaoks kui mingi eneseteraapia vorm, kus vaikselt koorin endalt kihte maha (kõlab väga sibula moodi). aga kirjutamine paneb hästi mõtte jooksma. ja millegipärast jooksebki mul mõte kõigeparemini öösiti rüperaali taga. paber ja pastakas pole sama. need on pigem joonistusvahendid. (lisaks nagu paljudele teistele, mulle ei meeldi mu käekiri. väljalugemisega pole küll probleeme, aga siiski, ei meeldi. äkki sellepärast kunagi ema lootsi, et lähen meditsiini. haah)kuigi joonistan arvutis ka, aga selleks on mul veel mõned abivahendid.mis tuletab mulle meelde, et mul on paar projekti kavas. oeh ma pean asju ülesmärkima hakkama. alzheimeri ja dementsuse jaoks on nagu natuke liiga vara. ma ei tea mis mul viga on. äkki mu kroonilised peavalud tegid aju pehmeks? või aju hakkab ise ennastlollusest hävitama, arvates, et tapab võõrkehi? ok, ma ajan juba jaburusi. peaks vist magama minema. õõh kell juba palju, homme varem üles on vaja saada.
head und mulle (lugeja ei pruugi veel magama minna või siis loeb seda hiljem) aga mina ütled head ööd.
oyasumi-nasai.
yasumitai... yasumi ga hoshiiiiiiiiiiii
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar