tahaks ka alguspunkti. nr 2, mööda!

olla pere noorim, nimelt oma põlvkonna noorim, pole just mee lakkumine.
sinu kanda jääb enamus vanemate ja sugulaste poolt mõeldud unistused, mida sinu vanemad õed-vennad vms ei suutnud välja kanda. sa oled nii öelda viimane lootus ja seega paratamatult ka pettumus, et ei sina ega su elu pole selline nagu nad soovisid. teine võimalus on, et muutud nö teenriks või ka halvemal juhul orjaks. uu ja veel on ka kolmas, jääd saatuse hoolde, sest sina oled viimane (mitte surma mõttes) ja seega ei jää miskit sinule.
eks igal perel omad mured. ja ma vajan sellest kõigest puhkust. ja võimalikult kaugel.

tervis halveneb. jälle. 

vaatasin täna lõpuks notebooki ära, armas film.

tegelikult on mul uni (juba paar tundi) aga ma keeldun veel magama minemast. kurk on imelik ja pea kah, nagu võtaks hoogu, et valutama hakata (öm see kõlab nagu peavalu oleks mingi hüppe moodi vms). eile näiteks läksin magama peavaluga. 
aga sellist luksust, nagu haige olemine, ei saa ma endale lubada nüüd kus uus semester peale hakkas.
eks vist eelmine aasta jättis oma jälje, jään palju kergemini haigeks (no ok, külmakraadid ka just plussiks pole) aga siiski thumbs down

olen juba mitu päeva mõelnud, et ma pean lõpetama selle mõtlemise, et elu on üks seebiooper/lõputu draama. ok ma tean, et draamast just väljapääsu ei ole AGA see ei takista komöödiat. igas komöödias on draamat. really.
nii et minu elu on komöödia.

ahjaa ja veel üks asi. H rääkis, et ta tahab, et ta tahaks olla juhhuu, mina aga ütlen, et võiks olla hoopis KYAA seda ma tavaliselt häälitsen (ei saa seda ütlemiseks nimetada), kui näen midagi eriti armsat, nii armsat, mõni ütleks isegi, et nö aww'i jaapani variant, aga mulle tundub, et aww jääb isegi tiba lahjaks, see on miskit, mis on kohe eriti südant soojendav ja rõõmustav.

mida vähem rääkida, seda enam inimesed hakkavad huvi tundma, aga mida igavam sa oled, seda vähem nad tahavad teada. that's a way to keep of those nosy bastards.

ja kohati kummitab tunne, et kodu polegi nii kodu.

igatsen jaapani keelt
日本語 が懐かしい...
日本へ行きたい!

rõõmus, ergas/elav, magus, oivaline

ideaalsus on igav. kujuta ette arvutimängu, kus otsustad salakoodid kasutusele võtta ja mis siis juhtub? asi muutub igavaks. elu pole küll arvutimäng, aga väikse seose võib ikka leida. või näiteks film või raamat, kus peategelane on lihtsalt õnnelik inimene, ta on täiuslik, tal on kõik super, kasvõi hunnik raha, millest ta poole annetab heategevusele ja ühiskondlikult ja sotsiaalselt aktiivne, no ühesõnaga nö konfliktivaba maailm. no tule teavas appi. võõõimatuuuuu (ümisedes noot tõuseb viimase silbi juures)

olen ammu juba mõelnud kirjutada iseloomustuse, aga kunagi nagu ei oska leida õigeid sõnu, et sõnum ikka sõnades säiliks, mitte poeks peitu või ei maskeeruks klišeeks või kitšiks
ok, ideaalsus oleks vale sõna. keegi pole. aga samas, kõik need pisikesed ebakõlad siiski osa isiksusest. tasakaalustab ja moodustab harmoonia. pealegi kuidas saaks öelda, et armastatakse vaid mingit osa kellestki, nagu näiteks õlgu, aga käsi ennast mitte? öm. that's weird.
ühesõnaga. asi tegelikult, mis mind kõige rohkem häirib, on see, et on oht langeda ohupiiridesse, kus võid kogemata liiga palju avaldada, mis aga pole mõeldud teiste silmade ja kõrvade jaoks.
aga ärge nüüd arvake, et ma häbeneksin oma tundeid maailmale näidata vms. asi pole ka eetilisuses või kombestikus kinni. lihtsalt.

mõni väidab, et oma teise poole (eesti keeles kõlab see nii kummaliselt, igatahes pean silmas nagu other half või bettr half, vali kumb seletus rohkem meeldib) leidmise vastu mängib tõenäosus  1:285 000'le
nice. that means i hit the jackpot. kes oleks võinud arvata, et mul NIIMOODI vedas (või sinul vedas? ok, teeme nii, meil vedas^^). no mingis mõttes sain ka suht võimatuga hakkama, nagu mehe leidmisega tallinna ülikoolis. hihihii. naised ümberringi siiski ju (no ok, see, et me juba varem tundsime tänu reaalile üksteist, võis abiks olla, kuigi just märkimisväärse tegurina ma seda siiski ei loeks kah).

peaks nagu midagi lõpetuseks ütlema ja otsad kokku haarama. nagu näiteks peaks ka magama minema. mõni näiteks ärkab juba 2 tunni pärast. või mitte minna magama? lööks äkki nii oma unekella paika? kuigi kahtlne, pigem läheks päev suht uimasena olles mööda. aga samas kui magan kella kümneni, olen ka pool päeva uimane ja öösel ei maga järjekordselt. pool päeva uimane ja unetu öö või uimane päev aga siiski võimalusega, et unetu öö? või magada ei tea kui kaua, et mitte olla unine ja passida nagu öökull?
praegu ei saaks isegi unetuse kaela ajada, pole isegi stressi (vau, seda pole küll ammu juhtunud). nu kuigi võiks, aga pole mõtet praegu. but still i'm up as an owl. 
lähen siiski proovin magada. eks vaatab, mida homne/tänane päev toob ja kui öösel ei peaks und olema, siis on mul terve hunnik mõttetuid filme (ja see on veel kergelt öeldud, eriti mis kehtib hunniku kohta, mõni asi peaks isegi päris hea olema), mis ajaks une peale.

aga just lugesin ühte toredat ütlust
anything is possible on paper, but why not imagine life as paper
ok, ma nüüd lähen.
oyasumi-nasai

nii palju südameid, aga nii võikalt vähe armastust..

(järgnevas jutus ma räägin üldiselt, mitte endast, sellega probleeme mul antud juhul ei ole ja ei ole ka olnud)

hakkasin (järjekordselt) mõtlema, et üks tavaline keskmine inimene ihaldab olla armastatud ja armastada. aga kuuldes neid kolme lihtsalt endt ilusat sõna, siis hoopis kohkub, ehmub, põgeneb vms. 
on meie ühiskond juba liiga amerikaniseerunud? 
või antakse sellele liiga sügav tähendus või lausa kohustusega "happily forever after" (nagu oleks tulevik pitseeritud, ehk siis tähendab automaatselt abielu, millele järgneb lapsed, koer/kass ja maja)? 
muide asi ei ole ka alati meestes.
a miks liiga sügavat mõtet taga otsida?
mina näiteks ei oska seda siiani defineerida (ja uskuge mind, ma olen proovinud, magamatuid öid mõeldes mööda saatnud ja oma paremat poolt sellega ka tüüdanud [sorry :*  ] kuni üks hetk ma otsustasin, et aga milleks? mida see teadmine mulle annaks? pigem rikuks kogu ilusa asja ära. las ta olla. nii tundub see just palju palju ilusam, väärtuslikum, armsam. südamelähedasem. soojem)
kardetakse, et seda öeldakse liiga kergekäeliselt ja siis oodatakse (või kogutakse julgust?)mida? 
kindlustunnet?
aega kuni see tunne nö paiskub enese sees nagu ventiilita keedupott?
selgust? et arusaada, kus on kahe mõiste nagu "juba?" ja "alles nüüd?" piir?
kuni armastatu ütleb ennem? kuigi siin tundub, et asi pole selles, kes ennem ütleb on nõrgem, pigem hirmus äkki, sest asjaga kaasneb alati risk. äkki kaaslase tunded pole samad? piinliku vaikuse hirm? kas järgneb vastsus on äkki liiga automaatne, et jääd pärast mõtlema, kas ta päriselt mõtles seda või lihtsalt ei tahtnud tundeid riivata?

ok aitab ehk sellest. ma olen kolm päeva järjest postitanud. seda pole ammu juba juhtunud. mkei. aga hoiatan. kaua see ei kesta.

am i attension-whore? or just a lousy brat?

homme viimane eksam. ma ei suuda enam isegi enam konspektide poole vaadata.

mul on kohutav pitsa isu.
ja ammu pole sushit teinud. ja ammu pole juustukooki küpsetanud. kreembrüleest rääkimata. või brownied või šokolaadiküpsised? mmm sibulapirukas.
lasanje (no seda teen õele neljapäeval)
lisaks peaks selle kauaplaanitud margarita/mohito/sangria õhtu ära tegema. valige ise, ma ise eelistaks küll arbuusibooli, aga tiba vale aastaaeg selleks.
tahaks proovida ühte prantsuse sibulasupi retsepti. tho seal on vaja 75 ml šerrit.. ja arvestades minu rahakotti ja nii mõne inimese mõistmatust, et ma ei tee ainult endale süüa, siis vist seda nii pea ei juhtu.. kahju. kohati tekib orja tunne. tee seda ja toda ja isegi aitäh'd ei tule. ja veel valmista süüa, vii see punkti B. ja asi tundub, et ka minu õppelaenu arvelt (muud sissetulekut ju pole antud hetkel). 
et halvad ajad on ümber saamast, annab see vabaduse jälle kõik minu kaela veeretada? elagu siis see vähemalt korralikult välja..

aga jah, nii vaikselt mu 34 retseptiraamatut koguvad tolmu.
kui kellelgi mõnda retsepti küsida, siis aga laske käia. 

tahaks veidikeseks rahu saada.

aga jah. pitsa isu.

jäälillede surm on minu geenidesse sissekirjutatud

eile (no ametlikult kell oli juba tänase päeva peal) mõtlesin korra, et võiks see aasta rohkem blogima hakata. eks vaatab kuidas õnnestub.

hiljuti avastasin enda jaoks ühe laheda asja, nagu tahvlivärv, kus on ka metallpuru vms sees, et saad pärast seinale lisaks kriitidega joonistamisele ka magneteid külge panna. see oleks nagu nii täiuslik element mu tulevasse kööki. ma vaikselt disainin oma peas oma tuleviku kodu. muud asjad nagu kuidas ja millal on vaid detailid hetkel, millele pole mõtet väga mõelda. let me have some fun for now ^^

nii olen enda jaoks mõtteliselt järjekordselt puhta lehe keeranud. enesetunne on hea ja imekombel isegi suht välja puhanud, vaatamata asjaoludele, et hetkel on sess käimas (noh see ka ei kesta enam kaua, kolmapäeval on juba viimane eksam ja olen endale kogu konspekti kordamisküsimusteks moodustanud ja eksam pidi testi vormis valikvastustega olema, mis ka kergendab asjaolu).

eelmist eksamit tehes mõistsin järjekordselt, et mu mõtlemine on liiga konkreetne. näiteks küsiti eksamiküsimuses, et mis võimalused on anda tagasisidet ja mul kerkis peas kohe küsimus, et kas see on tagasiside kliendile või terapeudile. mind blown. või olen liiga abstrakse mõtlemisega? või liiga loogiline? no see lollkindel loogika võib kasulik olla, kui mitte lausa lõbus. 
kandikuaegadest päris mitu korda panin omaniku paika oma loogiliste seletustega, kui tal oli järjekordselt tuju meile mõni mõttetu ülesanne anda, kui meil parasjagu tööd polnud. kohati oli päris lõbus. aga jah, sinna tagasi ma siiski ei tahaks tööle minna. punkt. liiga palju firmasisemisi jamasid. kuigi töökaaslased olid lahedad, siiani vaikselt külastan neid ikka.

aga jah. tööotsingud on masendavad. no nüüd kui olen septembri lõpust endale tööd otsinud ja kirju saatnud, siis vaid ühest kohast taheti vestlusele kutsuda, aga see aeg olin ma loomulikult haige ja ei saanud minna. no võin ennast lohutada mõttega, et mu tulevane töö, ootab vabanemist, et ma saaksin sinna asuda vms, nagu muna, mis koorub siis, kui piisavalt soojust ja aega saanud. blablablaaaa. ja, et see koht saab olema nii täiuslik, et pole vaja sealt lahkuda kuniks leian/loon oma erialase töökoha. 

kui inimsed ütlevad, et elu keerkäigud võitavad müstilisi/kummalisi pöördeid, siis mina ütlen seda oma mõttemaailma koha, eriti aga unenägude.
vaene mu alateadvus, ülemõttetest ülekoormatud.
täna nägin mingit kummalist unenägu, et üks must mees, rääkis, et tema eeskujuks oli tema, tädi, kes töötas ennast üles, vaatamata päritolule. aga ta viitas, et ta oli poolteist aastat evita peron ja hakkas rääkima tema lugu ning siis nagu filmis silmade ette tuli väike tüdruk, kes läbi raskuste hakkas põgenema kuhugi, aga siis helises äratuskell ja ma ärkasin. punkt.

peaks paar asja, mis mul juba paar aastat sumiseb peas, ettevõtma. ja jaapani keelt kordama. sõnavara hakkab vaikselt meelest minema. mjau. ja kui majandusolukord paraneb, siis minna edasi keeltekooli õppima. aga tulevikus lähen kohe päris kindlasti jaapanisse! 

õe kiisud on nüüd varsti kuu aega juba omas kodus. vaikselt ikka igatsen neid. kodu on ikka nii palju elavam, kui lemmikloom on. lisaks see on nii armas, kui nad voodipeal üksteise kaisus magavad ja külmaga teki alla ronivad. 
aga ega mu enda kiisu ka tulemata jää. that's for sure.

a vaatamata sellele, et õues nii põrgulikult külm on, siis mu hoov on aga nii kaunis. ma armastastan oma hoovi. praegu eriti muinasjutuline. 
heh avastasin aknalt kassi nina jäljed. armsad südamekujulised.

lisaks kõigele olen enda juures avastanud seda, et mida raskem aeg mul on, seda tugevamalt ja rohkem värvin ma silmi. no praeguseks võin öelda, et praegu ei värvi ma neid üldse. vut nii.

kuidagi tühi tunne on. täna (kui kella vaadata siis eile juba) koolis tegime lühikese ülevaate oma protsessipäevikust. ma ei ütleks, et mul peale seda kergem hakkas või koorem kust kui oleks õlgadelt langenud. ma isegi ei rääkinud üksikasjalikult, vaevu mainides, aga siiski see kõik tuli tuhinaga näkku, et mingi hetk, ma lihtsalt jäin vait ja üritasin pisaraid tagasi hoida. aga sain sellega lõpetatud. aplaus tundus lõpus eriti kuidagi tugev, aga that just must be my imagination, ego nagu ma olen.

sain ka teada, et täna suri üks hea meie peretuttav, isa hea sõber. kolmas. nagu ikka, surm tuleb kolmekesi.