kuidagi tühi tunne on. täna (kui kella vaadata siis eile juba) koolis tegime lühikese ülevaate oma protsessipäevikust. ma ei ütleks, et mul peale seda kergem hakkas või koorem kust kui oleks õlgadelt langenud. ma isegi ei rääkinud üksikasjalikult, vaevu mainides, aga siiski see kõik tuli tuhinaga näkku, et mingi hetk, ma lihtsalt jäin vait ja üritasin pisaraid tagasi hoida. aga sain sellega lõpetatud. aplaus tundus lõpus eriti kuidagi tugev, aga that just must be my imagination, ego nagu ma olen.

sain ka teada, et täna suri üks hea meie peretuttav, isa hea sõber. kolmas. nagu ikka, surm tuleb kolmekesi.