peavalud, nagu aasta aega tagasi. just need, spetsiifilised. ma tunnen need iga kell ära. ja mida rohkem neid ignoreerida, seda rohkem annavad endast märku ja seda enam suureneb minu ärevus. stress. nagu suurenev lumepall. 

lisaks ma ei suuda lugeda teaduslikke artikleid, nagu ka raamatuid, arvutist lugeda. puudest kahju.

nii et tänaseks aitab stressist. võtan hoopis oma uued pastellid käsile. vot.

chillide list väheneb.

see on tegelikult omamoodi kurb, kui inimesed lihtsalt laiali venivad. jup venivad, nagu kumm, kui pole kaua suhelnud, siis nö tõmbub kõik kokku ja on kõik nagu varem ja teine hetk, kus aja möödudes on kõik lihtsalt välja veninud. muutub aeg ja muutub ümbrus ja koos sellega ka inimesed.

ja vastikud taimetoitlased on eemaletõukavad. kellelegi ei meeldi, kui neile pressitakse mingeid tõekspidamisi peale. igalühel oma tõde. võiks sellest pikemalt jahuda, aga ei viitsi. mul pole muidu isiklikult nende vastu midagi, tean päris mitmeid ja tõesti siiralt edu neile. ma aksepteerin neid. aga need, kes arvavad, et kõik peavad elama nende järgi, siis sorri, te olete vales kohas. metsas äkki parem? kuni mõni metssiga kallale tuleb? see oleks iroonia.
tegelikult elu on täis irooniat. 

arenguõpetuse järgi on 20ndad aastad inimese arengujärgus tipphetk, peale seda hakkab käte ja sõrmede motoorsus langema, ainevahetus aeglustuma, nägemine ja kuulmine halvenema, mingi aeg hiljem ka maitse- ja lõhnatajud tuhmuma, füüsiline jõud väheneb (kuna seda pole kunagi 100% ulatuses kasutatud). tekivad kortsud, šarm, ilu ja loomulik sära hakkavad vaikselt tuhmuma.
aga teate mida mina ütlen? screw you. esiteks iga inimene on ainulaadne ja väga palju sõltub ka muudest faktoritest. teiseks elu pole läbi ja kui tunda ennast hästi, kes on see, kellel on õigus öelda, et midagi on halvasti? oled just nii noor nagu end tunned. ja ei saa lasta ajal niisama oma silme ees mööda joosta, isegi peale nö kriitilist piiri. 

nii, et laske end vabaks, nautige, olge tegusad ja liikuge oma eesmärkide suunas. kasvõi üliaeglase protsessiga, aga see on parem kui seisak. ja mis kõige tähtsam HAVE FUN!

if you can't have fun with it, there's something wrong with it

194. justkui euroopa japs, kes paremini talub alkoholi

no näete, tänane tuju on palju parem. kuigi ma siiski magaksin vist parema meelega praegu, aga miski ajas mind ikka blogi juurde ja ütles, et ma ei saa rahulikult magada, kui ma pole kirjutada saanud. 

täna oli täitsa vahva päev oli. oli ka esimene praktika seanss lõpuks ära. juhhuu. lisaks saan vist veel ühe kliendi juurde, ta pakkus ennast. no kuidas ma ära ütlen, kui inimene ise tunneb asja vastu huvi? pealegi igasugune lisakogemus on vaid teretulnud. 

lisaks peale kahe aastast pausi võtsin seinad jälle käsile. hakkasin uut asja joonistama.  see kord isegi kaalun selle ära värvimist. tavaliselt ma väga värvidega mässata ei viitsi, aga viimasel ajal on guašid ja pastellkriidid meeldima hakanud. tuleb vist aitäh öelda visuaalteraapia loengule. lisaks pastelle annab mõnusalt ühte sulatada, tulemus on justkui ühte sulandunud.
laualina vaikselt kasvab, mingi 20 rida veel jäänud. mingis mõttes palju, aga võrreldes 134 reaga, on seda vähe :P

mind häirib jaffi plakat. kõlab vist väga egolt, aga ma oleksin paremaga välja hakkama saanud. rääkimata juba suhsi cat'i disainidest. need eriti häirivad mind. äkki sellepärast, et need näevad kuidagi võltsid välja? lisaks ebaloomulikud ka. hakkaks freelanceriks? neeh. aga ma olen vähemalt aus ja tunnistan, et mul on suur ego. ei saa enam öelda, et mu superego domineeriv oleks. muhahahahaa.
aga edasi pildite teemale. hakkasin mõtlema, mis siis mind kõige rohkem häirib nende piltide juures. ja ma arvan, et selleks on silmad. ma ei usu neid. nendes pole mingit peidetud emotsiooni või kui on, siis see emotsioon on väga võltsilt mõjuv. põhimõtteliselt on tegemist vaid kestaga. pealegi otsa vaatavad pildid on kriipid, eriti kui nad sellised "hingetud" on. nagu zombid.

ma ei jõua homset õhtut ära ootada. ja üldse tervet nädalavahetust.

ei tulnud täna midagi asjalikku, vaatamata kirjutamisevajadusele. eks täna on lihtsalt tahtmist ennast väljendada.

max 17 tundi veel.

ma paluksin eutanaasiat, aga magama minek on halva/tülpinud tuju juures paremaks variandiks/lahenduseks

kui ma oleksin tuntud, siis ma saaks paar päeva või isegi äkki paar päeva käia nii ringi, et keegi ei tunne mind ära? aga ma ei ole ja teiseks - ma kannan suht kogu aeg kapuutsi XD 

aga jah. ma olen väsinud inimestele vastama küsimustele, miks ma ei lehvitanud vastu - ma ei näinud - Ma tean küll mu miinus ei ole nii suur, aga kuna ma kaugele ei näe, ma kaugele ei vaata ka. Lihtne. Pealegi mu mõttekeerdkäigud võtavad enamuse mu tähelepanu, kui ma mööda tänavaid kõnnin. Liiklus on kui tühjaks automaatsuseks muutunud. Refleks äkki juba? 

Mul on mingi anonüümsuse vajadus tekkinud. Ma ei taha olla nähtaval, tähelepanu keskpunktis veel veel vähem. Üritan endast võimalikult vähe rääkida ja isegi kui ei taha, siis ma ei oska midagi sisukat ka öelda. Ja ema veel unistab vaikselt, et minust saab diplomaat? Minge seenele. Tõesti, kui seeni ei leia, mustikad kõlbavad ka. Ma ei näe jaapani keele ja kultuuriga karjääri. Diplomaatia? Really? Kunagi vene keele õpetaja ütles, et ta näeks mind tulevikus Moskvas diplomaadina. A la, et konkreetne, sümpaatne, eetiline ja keel ka suus. Aga Venemaa poliitika ja propaganda? Lisaks veel riikidevahelised suhted? Ma ei oska seda kuidagi ilusti väljendada. Sorri.

hm. praegu just märkasin, et ma kasutasin suuri algus tähti. ma ei tee seda tavaliselt blogides. ah. süüdistame mu just kirjutatud e-maili. juvist jäi "harjumus" sisse.

kui tõenäoline on see, et keskmine eestlane nö väldib/kardab füüsilist kontakti? kasvõi alateadlikult. kui vaadata enamus profisportlasi, siis nad on nö üksik sportlaned. isegi hendrekson läks solo'le üle. ok baruto on erandiks küll, aga ta ei ela eestis ka. haha. ja tänaval kõndides, et keegi jumala eest vastu ei läheks. isikliktsoon on püha. no meie õnneks ja rõõmus ei saa eesti just rahvastiku tiheduse ja rohkusega hiilata. 

isikliktsoon on püha. minu jaoks asi pole isegi nii füüsiline. ma võin olla ja olen koostöö poolt mõlema käega olla. näiteks vaadates mu vanu töökohti, sobibki mulle just meeskonnatöö. aga minu pea on minu isikliktsoon. eks võimalik mõnigi võib arvata, et mul pole lihtsalt mida jagada vms (mida igavam sa oled, seda vähem sinu vastu tuntakse huvi) ja ma ei ütlegi, et mul oleks mida maailmale öelda. aga see on minu maailm, ma ei pea seda tervele maailmale kuulutama. minu tõde ja ma ei suru seda kellelegi peale. kõik mida ma saan öelda, on see, et ma tean, et ma pole tühi ja mulle piisab sellest. ma ei tunne tühjust. pealegi minu tõde on lihtne. võimalik, et et ka kitšilik, aga minu jaoks on see siiski eriline. ja need, kes arvavad, et see võib olla kitš, siis mul on nendest kahju, sest neil on miski elus kogenemata jäänud. nii et arva, arva, mis see on ^^

võimalik, et see blogi on minu jaoks kui mingi eneseteraapia vorm, kus vaikselt koorin endalt kihte maha (kõlab väga sibula moodi). aga kirjutamine paneb hästi mõtte jooksma. ja millegipärast jooksebki mul mõte kõigeparemini öösiti rüperaali taga. paber ja pastakas pole sama. need on pigem joonistusvahendid. (lisaks nagu paljudele teistele, mulle ei meeldi mu käekiri. väljalugemisega pole küll probleeme, aga siiski, ei meeldi. äkki sellepärast kunagi ema lootsi, et lähen meditsiini. haah)kuigi joonistan arvutis ka, aga selleks on mul veel mõned abivahendid.mis tuletab mulle meelde, et mul on paar projekti kavas. oeh ma pean asju ülesmärkima hakkama. alzheimeri ja dementsuse jaoks on nagu natuke liiga vara. ma ei tea mis mul viga on. äkki mu kroonilised peavalud tegid aju pehmeks? või aju hakkab ise ennastlollusest hävitama, arvates, et tapab võõrkehi? ok, ma ajan juba jaburusi. peaks vist magama minema. õõh kell juba palju, homme varem üles on vaja saada.

head und mulle (lugeja ei pruugi veel magama minna või siis loeb seda hiljem) aga mina ütled head ööd.

oyasumi-nasai.

yasumitai... yasumi ga hoshiiiiiiiiiiii

kui kord terveks saan, lähen juuksurisse

ma pole kunagi nutma puhkenud sellepärast, et ma köhin. tõsi, mul pole kunagi varem kopsupõletikku ka olnud.
..seni on mul õnnestunud alati haigeks jääda vahenädalal, aga nüüd mul on kool täies hoos ja ma olen 38 palavikuga ja selle valuliku ja rebiva köhaga voodis? kui peaks hoopis koolis olema? i miss school. :(

ja mul pole tuju rohkemat midagi kirjutada..

unistused, unistused, unistused.. või hoopis eesmärgid?

eelmine sügis kord juhtusin sõnaenergia loengut kuulama. sealne õppejõud märkis, et tänapäeva kirjandus on nö mõtte/emotsiooni tühi, sest kõik kirjutatakse enamasti läbi klaviatuuri külmale arvuti ekraanile. aga ma ei suuda sellega leppida.
kasvõi see emotsioon millega sa kirjutad, see jääb, see on nagu energia, ei teki ja ei kao, lihtsalt muutub. sõnad on liiga võimsad, et nad või nende tähendus ja olemus saaksid niisama lihtsalt kaduda. 

väike kõrvale põige, aga üks väike näite sõnade mõjust. 2008 sügisel käisin lotmani kultuurisemiootika loengus, kus üks tüdruk hakkas keset loengut välja minema, aga kuna ta istus rea keskel, häiris ta sellega ka teisi, mille peale lotman ütles, et kes nüüd surema hakkab ja tüdruk kukkus just sellel hetkel kokku.

aga hetkel olen ma täis unistusi. imelik tegelikult, ma pole eriti unistaja tüüpi, kunagi oli üldse aeg, kus unistamine oli suur EI, sest tundus, et unistades võtan ma endalt selle võimaluse, et see tegelikult juhtub. praegu pigem on unistused eesmärgid. et ma olen täis eesmärke? uusaasta lubadusi ma ei andnud, pole ka kunagi andnud, aga mõtlesime, et võiks püstitada eesmärke. 

praegu on mul kõrvaklapid peas. üheks põhjuseks, et saan normaalsel valjususel muusikat kuulata ja ka teine, ma ei taha riskida sellega, et kuuleksin kuidas hiirelõks klõpsatab. olgugi, et hiired on kuidagi eemaletõukavad ja levitavad haigusid, on nad nii väikesed ja kaitsetud, et mul pole südant neile viga teha. ma pigem püüan nad purgi või potikaane alla kinni, kui hakkan neid uputama või, mis veel jubedam, peale astuma. 

looming on täies hoos. ja juba mitmendat päeva. lisaks veel lõputu mõtlemiseprotsess. mitmekordne, mitmetasemeline, paralleelne ja kõik see tuleb korraga. aga see pole see ülemõtlemine, niisama mõtete analüüsimine. arvan, et magamise see segavaks faktoriks ei tule seekord. kõigist nendest mõtetest pole mõtet eriti midagi kirjutada, ei midagi põnevat ja pole vajadust kõike ka maailmale kuulutada, lisaks tahan neid veidi analüüsida ja seedida kogu seda protsessi.

ma tunnen puudust molbertist, sellisest pisikesest ja kaasaskantavast. mu miniatuurne laud jääb kitsaks, isegi siis kui läpaka ja muu kõik eest koristan, vihkan põrandal joonistamist ja kapp on ka välistatud. köögis ma jääks lihtsalt ette ja ega seal ka just ruumiga hiilata pole, aga see pole see, mis mind kõige rohkem häiriks, nimelt kui ma joonsitan, ma eelistan üksi olla, siis pole nagu survet vms.

täna muusikateraapias, ok tekkis tahtmine on vale väljend, mõistsin? mm ei igatahes.  mul on vaja minna jaapanisse. i need to go there. miks? polegi kindlat põhjust. aga mul on sinna vaja. ma tegelikult nii igatsen keeleõpinguid. otsisin kõik vanad materjalid üles, eks vaikselt vaatan, sõnavara on kõige enam korrata vaja. eks sügisel tahaks keeltekooli minna, alternatiivina mõtlesin, et äkki uuesti proovida ülikooli jaapani keele kursust, aga sellest vist ei tule midagi välja.. oeh oeh oeh eraõpetaja oleks tiba liiga kallis.. eks vaatab. no ka kõik oleneb milline mu tunniplaan sügisel saab olema.päris jaapanis endas ma vist elama kui elama poleks väga valmis.kahju, et nii paljud kunstiteraapiasse nii skeptiliselt või isegi halvustavalt ja üleolevalt suhtuvad. eks ta ole noor ala, eriti siin eestis..  inimene alati kardab ja kritiseerib seda, mis on talle tundmatu ja mõistmatu. kurb.

seda lund on liiga kaua liiga palju. kui see kõik peaks korraga sulama... =P  igatsen kevadet. rasketest talveriietest, talvesaabastest, libedusest, elektrilistest juustest, sukkpükstest ja liigsest külmast on kõrini. olen isegi külma kevadega rahul, tahan tosse või ketse juba kanda ja õhemat jopet. pealegi siis ei peaks kartma igal sammul, et libisen ja kukun jälle, nagu aitab juba.

peaks midagi rõõmsat kah vast lõpetuseks lisama. mmm sünna varsti. see on nagu jõulud, pettumuste aeg :D kui aus olla, siis ega väga seda tähistada taha.. asi pole selles, et see a la "ma juba nii vana" või kulukaks läheb mitu korda tähistada, lihtsalt pole tuju ega tahtmist. ok see polnud just väga rõõmus. 

ma ei suuda otsustada, kes nendest idiootsemad on kas saientoloogid, mormoonid või jehoova tunnistajad. no eestis on praegu kõige pealetükkivamad viimased. 

isegi uudistes midagi positiivse sõnumiga ei jäänud silma. pff. mul isegi suht ok tuju, tahaks kuidagi paremini täna lõpetada, aga vist ei tule täna sellest midagi välja, kahju. aga täna oli tore päev.