nii... on üks küsimus, mida ma ei salli eriti, eriti just nüüd. et kuidas ma olen või kuidas mul läheb.
nu kui omad küsivad seda tavaolukorras, siis las küsivad, aga praegu ma eelistaks seda vältida.
a kui võõrad küsivad, siis nad küsivad seda rohkem kas viisakusest või jutu jätkuks.
a miks ma seda praegu eelistaks vastata, sest ma ei oska sellele mitte kuidagi vastata.
no viisakas vastus võiks olla, et alati võiks paremini, aga mis siis aus vastus oleks? et sitasti, aga positiivselt meelestatud? no jah on küll halb aeg ja nii, aga on ka halvemaid aegu olnud. tõesti. nagu ma ka ei oska vastata küsimusele "kuidas matused olid/läksid?" mis moodi need saavad mööda ikka minna? ma saan aru küll, et heast tahtest küsitakse, et uuritakse kuidas ma olen jne nojah, olen küll aegajalt nõrk jne, aga hetkel ma väga isegi ei ole. uus aasta tuleb uue algusega, hetkel näeb see praegu päris heas valguses välja. loodan vaid, et ülikoolis see periood loengute asi tühistatakse, idiootne asi.

kahtlased unenäod viimasel ajal. näiteks, et tahan hakata süüa tegema ja külmkapp oli toorest liha ja hakkliha täis. see pidavat halb enne olema, et haigusi on oodata vms. vanaemal vähemalt nii oli. 

lisaks veel üks teine veel kummalisem unenägu, mille lõppu olen vähemalt juba kaks korda kindlasti varem näinud.  on üks maja, kus elab noor naine oma lapsega, nende magamistuppa, mis asub teisel korrusel, viib heledast puidust trepp, mis lõppeb valge uksega, millel on klaasist ruudud peal. ja see naine tihti heidab ennast ukse ette trepiastmetele kõhuli ja vaatab mitte midagi ütleva pilguga tühjusesse ja kui on täiskuu, siis tema laps (poiss tumedate juustega) teeb täpselt seda sama. ja kui sinna tuppa täiskuu ajal minna, oli aken alati millegi pärast lahti, ilma, et keegi oleks selle lahti teinud ja ruumis oli jääkülm õhk ning tunne, et keegi peale sinu on ka seal ja alati selle koha peal ma ärkan. ja ärgates on küll vastik kõhe tunne...
ma pole just väga osav jutustaja, aga midagi sellist oli.

lisaks kummitab mind tunne, et varsti juhtub midagi. aga vähemalt uueks aastaks peaks kõik korda saama. aga loodetavasti on see vale häire.

pole seda juba väga ammu juhtunud, et ühes päevas tuleb mitu postitust. oeh.. ja täna on mu blogi pealkiri eriti asjakohane...

ennast kõige halvemaks on alati raske ettevalmistada, isegi kui tead, et see on varsti tulemas, aga kui see juhtub, siis ikkagi oled nagu puuga pähe saanud. aga võibolla on siin ka eitamine sissesegatud.

oeh. kõik sakib. ainus asi, mis lohutab, et üks kord see peab läbi saama. ja enne jõule ma vaevalt saan ennast paremini tunda (mitte jõulude enda pärast)..

ootan.

Career Inventory Test Results  Extroversion ||||||||||||||| 43% Emotional Stability |||||||||||||||||||||||| 76% Orderliness ||||||||||||||| 50% Altruism |||||||||||||||||||||||| 80% Inquisitiveness ||||||||||||||| 46% You are a Guardian, possible professions include - counseling, ministry, library work, nursing , secretarial, curators, bookkeepers, dental hygienists, computer operator, personnel administrator, paralegal, real estate agent, artist, interior decorator, retail owner, musician, elementary school teacher, physical therapist, nurse, social worker, personnel counselor, alcohol/drug counselor.

Take Free Career Test
personality tests by similarminds.com

näib, et mu praegu kunstiteraapiline suund on mulle ikka õige ^^ tore on kinnitust saada ^^

"i'm a dork and i'm america's next top model"

nii ütles antm 13. hooaja võtja. armas ütlus tegelikult. ja olgem ausad, meis kõigis on tegelikult peidus üks väike dork. väljendugu see mistahes milles. aga see ei takista meid elamast..

aga tegelikult pean vist tunnistama, et viimasel ajal on nagu kõik allamäge veerenud. kahjuks. kurvad sündmused, haigused, halvad ended, lõpmatu hulk pisaraid, draama, kah see majandus, töötus, peavalud, parasiitlus, see rida võiks veel edasi minna, aga ei hakka ennast veel rohkem masendama, kui see juba niivõinaa on. sitt aasta ütleks isegi. aga ometigi ma ei ütle seda. teine pool pigem, kuigi ega esimeseski probleeme puudu olnud. 
ainsat lootust, mis mind pingutama motiveerib, nagu tõmmataks vaikselt ära. ilma, et sinna midagi parata saaks. aga seda ma ütlen, et mina hoian siiski sellest lootusest 10 küünega kinni, kartmata küüsi murda. nagu ühes muse'i laulus together we're invincible. aga just selle lootuse pärast ma ütlen, et jah see aasta pole just kergete hulgast, aga vaatamata sellele võiksid asjad alati hullemad olla ja ma ei kavatse veel alla anda. pealegi siiski tiba häid asju on kah olnud. aga varsti saab aasta läbi, saab ka see muu. 

peptalk to myself :D

oskan veel midagi lisada? hetkel vist mitte. oma rääkimise oskamatusest pole kah midagi rääkida, no kui ei oska ühendust maailmaga otsida, siis ei oska, aga ehk tuleb see mõnel ilusal päeval tagasi. kooli vähesusest pole ka mõtet rääkida, sinna lihtsalt pole midagi teha. oeh, mis veel? midagi ju tahtsin veel öelda, tõsi ei mäleta küll enam. äkki jaapani keele kohta? ma tahaks seda edasi õppida. päriselt ka, aga olen arusaanud, et ülikool pole selleks õige koht. no mis õppimine see on, kui lihtsalt jooksed kõigest üle ja vaevu jõuad nuusutada, kui pead juba edasi jooksma, tagasivaatamata, mis enne oli. ma liiga aeglane inimene. aga samas iseõppija ma ka väga kõva just pole :S kahju, olen juba tiba kursuseid vaadanud, ehk järgmisel sügisel.. aga eks siis paistab.

aga jah, nüüd ma lähen raamatut edasi lugema...

pain-in-the-ass. that's me - või hoopis peegel?

ma olen vist liiga konkreetne. oli aeg kus lasin kõigel minna nö vooluga kaasa, kuid nüüd ei, ajan kõiki täpsusi näpuga taga.
nüüd aga tundub, et saan selle eest pähe. teen ühte moodi, saan pähe, teen teistmoodi, saan ikka pähe. minu saatus on vastu pead saada?aga hetkel on bürokraatia minu poolel (kes oleks arvanud, et ma kunagi bürokraatialt tuge hakkan otsima..)

ma pole ideaalne, pole kunagi olnud. vanemate jaoks oleks ma olnud ideaalne siis, kui oleksin peale keskkooli tartusse meditsiini õppima läinud. aga ei. kui ma oleks seda teinud, pole juhtunud minuga seda, mida ma pean kõige olulisemaks oma elus. 
see, et keegi suudab mind näha just sellisena nagu ma olen ja tahtmata selle juures midagi muuta. kelle kõrval mina saan olla vabana. keda saan pidada parimaks sõbraks ja kaaslaseks enda kõrval, keda armastan nii palju ja kui hakata nimetama põhjusid miks, jõuaks jalgsi maakerale ringi peale teha. äkki siis polegi nii paha olla mitte ideaalne?

olen küll kuulnud taolist ütlemist, et suheldes teistegga, annad sa neile nö kingituse, lastel neil sinuga suhelda. aga millegi pärast see oskus on minust kaarega ümber läinud. ma küll mõistan inimeste tundeid, emotsioone, olekuid väga hästi, aga ma ei oska nendega ennast siduda. asi pole isegi algatuses. ma ei tea... või ma lihtsalt olen nii igav inimene, kellega pole mõtet suhelda? ei imestaks. või äkki olen nagu mingi kameelion? et oskan nö oma värvi muuta ja suhelda samal tasemel, nagu oleksin liiga sõbralik? ehmatan na nii ära? või olen nagu peegel, et nad millegipärast näevad minus ennast ja kes endaga ikak tahab suhelda.. inimene kardab ju enda sisse vaadata.. reeglina vähemalt küll.
kodus oleksin ka sama hästi kui üksi.

ja nii ma end aegajalt tunnen - peeglina. natuke eemal, aga alati olemas. ütleme näiteks, sul on vannitoas peegel. aga sa kunagi ei vaata peeglit, sa vaatad oma peegelpilti. suudan inimestes nartsissismi ja egoismi tekitada? või olen liiga altruistlik, sellepärast enamus tunduvad nii isekad? 

kuid kõige loogilisem seletus on see, et see kõik on vaid minu peas. jep just nii. aga vähemalt on mul nädalavahetused, millest saab rõõu tunda.

..ja mida ikka lisada

alati kui mõtlen midagi uut siia lisada, korra pean vaatama ega mul pole mingeid eelmisi poolikuid tekste, mida pole lõpuni viitsinud/suutnud kirjutada. enamasti neid pole. aga ma ei usalda oma mälu. kuigi võin mäletada näiteks mõne supi eelistusi. väga selektiivne mälu.

ja jälle sama olukord nagu kaks aastat tagasi. kõhedust tekitav tegelikult, ongi pea kaks aastat sellest möödas. loodame, et sellest ei kujune nüüd mingi muster välja. tõesti sellele on mul blogi pealkiri "siit ei tule midagi head" kohane. eitamine, kauplemine, viha ja leppimine kõik samal ajal. 
ja viimati olid mul silmad nii paistes, kui mul aasta tagasi silmapõletik oli. 

ütleks, et kurb lugu, kuid tegelikult asi on hullem. pole ainus, kes niimoodi tunneb. eks meist keegi ei näita seda enam välja.. aga kerge pole kellelgi. kõik teevad vaprat nägu, et püsida tugevana, nii enda ja teiste pärast. et toetada neid, kelle jaoks on see olnud kõige raskem ja kõige kurvem on see, et me ise üldse ei kujutadagi nende läbielamusi, kuigi just enam üritavad kanda kõige suuremat vapruse maski. nende nimel peamegi ise tugevad olema. ka nemad peavad, lausa on kohustatud tegelikult, nüüd olema tugevad. 

pole mõtet otsida mõtet/tähendust vms, mis seletaks ära miks just nii minema pidi, vaatamata meie kõikide lootusele, soovidele, palvetele. pole just kerge leppida nagu pole ka kerge mitte vihata igat võimalikku eksisteerivat usku/süsteemi/maailma jõudu vms

..aga olgugi mis oli, aga on üks pisike siplev silmasära, kes igatseb armastust ja hoolitsust. tema pärast me peamegi end kokku võtma ja vaatama helgema pilguga tulevikku.
vaatamata kõigele elu on ime.