"i'm a dork and i'm america's next top model"

nii ütles antm 13. hooaja võtja. armas ütlus tegelikult. ja olgem ausad, meis kõigis on tegelikult peidus üks väike dork. väljendugu see mistahes milles. aga see ei takista meid elamast..

aga tegelikult pean vist tunnistama, et viimasel ajal on nagu kõik allamäge veerenud. kahjuks. kurvad sündmused, haigused, halvad ended, lõpmatu hulk pisaraid, draama, kah see majandus, töötus, peavalud, parasiitlus, see rida võiks veel edasi minna, aga ei hakka ennast veel rohkem masendama, kui see juba niivõinaa on. sitt aasta ütleks isegi. aga ometigi ma ei ütle seda. teine pool pigem, kuigi ega esimeseski probleeme puudu olnud. 
ainsat lootust, mis mind pingutama motiveerib, nagu tõmmataks vaikselt ära. ilma, et sinna midagi parata saaks. aga seda ma ütlen, et mina hoian siiski sellest lootusest 10 küünega kinni, kartmata küüsi murda. nagu ühes muse'i laulus together we're invincible. aga just selle lootuse pärast ma ütlen, et jah see aasta pole just kergete hulgast, aga vaatamata sellele võiksid asjad alati hullemad olla ja ma ei kavatse veel alla anda. pealegi siiski tiba häid asju on kah olnud. aga varsti saab aasta läbi, saab ka see muu. 

peptalk to myself :D

oskan veel midagi lisada? hetkel vist mitte. oma rääkimise oskamatusest pole kah midagi rääkida, no kui ei oska ühendust maailmaga otsida, siis ei oska, aga ehk tuleb see mõnel ilusal päeval tagasi. kooli vähesusest pole ka mõtet rääkida, sinna lihtsalt pole midagi teha. oeh, mis veel? midagi ju tahtsin veel öelda, tõsi ei mäleta küll enam. äkki jaapani keele kohta? ma tahaks seda edasi õppida. päriselt ka, aga olen arusaanud, et ülikool pole selleks õige koht. no mis õppimine see on, kui lihtsalt jooksed kõigest üle ja vaevu jõuad nuusutada, kui pead juba edasi jooksma, tagasivaatamata, mis enne oli. ma liiga aeglane inimene. aga samas iseõppija ma ka väga kõva just pole :S kahju, olen juba tiba kursuseid vaadanud, ehk järgmisel sügisel.. aga eks siis paistab.

aga jah, nüüd ma lähen raamatut edasi lugema...

pain-in-the-ass. that's me - või hoopis peegel?

ma olen vist liiga konkreetne. oli aeg kus lasin kõigel minna nö vooluga kaasa, kuid nüüd ei, ajan kõiki täpsusi näpuga taga.
nüüd aga tundub, et saan selle eest pähe. teen ühte moodi, saan pähe, teen teistmoodi, saan ikka pähe. minu saatus on vastu pead saada?aga hetkel on bürokraatia minu poolel (kes oleks arvanud, et ma kunagi bürokraatialt tuge hakkan otsima..)

ma pole ideaalne, pole kunagi olnud. vanemate jaoks oleks ma olnud ideaalne siis, kui oleksin peale keskkooli tartusse meditsiini õppima läinud. aga ei. kui ma oleks seda teinud, pole juhtunud minuga seda, mida ma pean kõige olulisemaks oma elus. 
see, et keegi suudab mind näha just sellisena nagu ma olen ja tahtmata selle juures midagi muuta. kelle kõrval mina saan olla vabana. keda saan pidada parimaks sõbraks ja kaaslaseks enda kõrval, keda armastan nii palju ja kui hakata nimetama põhjusid miks, jõuaks jalgsi maakerale ringi peale teha. äkki siis polegi nii paha olla mitte ideaalne?

olen küll kuulnud taolist ütlemist, et suheldes teistegga, annad sa neile nö kingituse, lastel neil sinuga suhelda. aga millegi pärast see oskus on minust kaarega ümber läinud. ma küll mõistan inimeste tundeid, emotsioone, olekuid väga hästi, aga ma ei oska nendega ennast siduda. asi pole isegi algatuses. ma ei tea... või ma lihtsalt olen nii igav inimene, kellega pole mõtet suhelda? ei imestaks. või äkki olen nagu mingi kameelion? et oskan nö oma värvi muuta ja suhelda samal tasemel, nagu oleksin liiga sõbralik? ehmatan na nii ära? või olen nagu peegel, et nad millegipärast näevad minus ennast ja kes endaga ikak tahab suhelda.. inimene kardab ju enda sisse vaadata.. reeglina vähemalt küll.
kodus oleksin ka sama hästi kui üksi.

ja nii ma end aegajalt tunnen - peeglina. natuke eemal, aga alati olemas. ütleme näiteks, sul on vannitoas peegel. aga sa kunagi ei vaata peeglit, sa vaatad oma peegelpilti. suudan inimestes nartsissismi ja egoismi tekitada? või olen liiga altruistlik, sellepärast enamus tunduvad nii isekad? 

kuid kõige loogilisem seletus on see, et see kõik on vaid minu peas. jep just nii. aga vähemalt on mul nädalavahetused, millest saab rõõu tunda.

..ja mida ikka lisada

alati kui mõtlen midagi uut siia lisada, korra pean vaatama ega mul pole mingeid eelmisi poolikuid tekste, mida pole lõpuni viitsinud/suutnud kirjutada. enamasti neid pole. aga ma ei usalda oma mälu. kuigi võin mäletada näiteks mõne supi eelistusi. väga selektiivne mälu.

ja jälle sama olukord nagu kaks aastat tagasi. kõhedust tekitav tegelikult, ongi pea kaks aastat sellest möödas. loodame, et sellest ei kujune nüüd mingi muster välja. tõesti sellele on mul blogi pealkiri "siit ei tule midagi head" kohane. eitamine, kauplemine, viha ja leppimine kõik samal ajal. 
ja viimati olid mul silmad nii paistes, kui mul aasta tagasi silmapõletik oli. 

ütleks, et kurb lugu, kuid tegelikult asi on hullem. pole ainus, kes niimoodi tunneb. eks meist keegi ei näita seda enam välja.. aga kerge pole kellelgi. kõik teevad vaprat nägu, et püsida tugevana, nii enda ja teiste pärast. et toetada neid, kelle jaoks on see olnud kõige raskem ja kõige kurvem on see, et me ise üldse ei kujutadagi nende läbielamusi, kuigi just enam üritavad kanda kõige suuremat vapruse maski. nende nimel peamegi ise tugevad olema. ka nemad peavad, lausa on kohustatud tegelikult, nüüd olema tugevad. 

pole mõtet otsida mõtet/tähendust vms, mis seletaks ära miks just nii minema pidi, vaatamata meie kõikide lootusele, soovidele, palvetele. pole just kerge leppida nagu pole ka kerge mitte vihata igat võimalikku eksisteerivat usku/süsteemi/maailma jõudu vms

..aga olgugi mis oli, aga on üks pisike siplev silmasära, kes igatseb armastust ja hoolitsust. tema pärast me peamegi end kokku võtma ja vaatama helgema pilguga tulevikku.
vaatamata kõigele elu on ime.

4 tassi teed...

pole kahetsusväärselt kaua siia midagi kribanud...

nu esimese kooli nädala kohta võin seda öelda, et ma armastan oma uut eriala. võin ikka täitsa kindlalt öelda, et kunstiteraapiad on minu valdkond. valdkond, milles ma sooviksin olla tasemel ja milles näen ennast ka tulevikus ja isegi karjääri tegemas. how cool is that?
võiks lausa rõõmust tantsida.

aga rohkemat ma kirjutama praegu ei hakka. ei tea ka millal järgmine mul tuleb selle blogi olemasolu meelde. olen ikka tuulepea. 
but i'm not complaining and neither are you :P
really, think about it.


ootan :*

kes oleks arvanud, et minus lööb terapeudi kutsumus välja..

räägiks siis täna veidike aktuaalsematel teemadel nagu näiteks raha.

hakkasin mõtlema seda, et see, et mul palk alati läheb pangaarvele, mille tulemusel tegelikult reaalselt raha ei näegi. Raha on  muutunud minu jaoks vaid numbriks, mis vahendab toimetusi ja seega ma alati mõtlen ja tean, mis seis mul kontol on, see on nagu reaalne seis. Aga millegipärast on sularaha moondunud minu jaoks ebareaalseks, mis ongi mõeldud, et sellest vabaneda. kummaline. vähemalt minu enda jaoks.

tegelikult ma üldse sularaha väga ei armasta. kuidagi ebahügieeniline. lisaks see, et ma näen ja tegelen sellega igapäevaselt tööl. ma ei võta sularaha tõsiselt. 

oleks huvitav tegelikult kunagi tulevikus näha, kus raha ongi vaid ühikute näol.

nii, olen kunstiteraapias nüüd ametlikut sees. jei. veidi küll kurb vanast erialast, aga mida teha, kui see pole päris see, mida tahaks ja pealegi pole ka kutsumust. keelt küll armastan, aga eriala mitte. lihtne. 
mis siis ikka. veider on see, et just sõbrad toetavad ja usuvad minusse juba algusest peale, aga pere jaoks olen must lammas. kurb, aga pole midagi parata. see ei muuda mu otsust. asi isegi pole selles, et mu otsus oleks kangekaelsusest mõjutatud lihtsalt, olen mõistnud, et tahan saada terapeudiks, eks kutsumus on tegelikult alati olnud, aga lihtsalt ei osanud seda endale täpselt siis sõnastada, seletada.

varsti tasuks juba oma elamise peale mõelda... ja autokooli peale ka.

~ 5 km linnulennult

et siis...
kuigi öeldi, et tulemused on alles järgmise nädala kolmapäeval, aga need olid JUBA üleval. ma igaksjuhuks ootan kolmapäeva ära, enne kui midagi kinnitama hakkan. ma ei tea, kuidagi kahtlane on. need pole nö ametlikud tulemused veel, nagu meile eile öeldi. 
aga paistab, et ma olen sees. jei. peaks nagu entusiastlikum olema, aga mul nagu pole veel kohale jõudnud!
nagu alati, ma ikka kardan, et miski läheb valesti, a la kellegi näpukas vms ja rikub kõik ära. pidin ma ikka oma postkasti vaatama? oleks praegu toredas ja pingevabas teadmatuses. aga tegelikult olgem ausad, praegune seis on ju vaatamata kõigele väga hea! nii et olen sammukene lähemal!

see siis oli hea uudis. aga halb uudis on see, et paistab, et mu unetus on tagasi tulnud, eks loomulikult praegu on veel vist isegi varane kella aeg, aga ma ei räägigi sellest toetudes ainult tänasele päevale. eks jah, pingeid on kogunenud, aga nüüdseks peaks nagu ju kõik möödas olema. kuigi samas, ei saa ka ootada, et kõik nüüd paari päevaga laabub.

mul on ajataju nii mööda praegu. selline tunne, et sellest viimasest kolmapäevast on möödas tohutult hulk päevi, nagu oleks see olnud nii ammu. kogu see ümberlülitumine on olnud nii totaalne. kõik tundub kuidagi nii ebareaalne. ehk selle saab praegu panna väsimuse arvele. 

tuleks rutem pühapäev.
igatsen.

aeg. paber. pliiats. must tintekas. vesivärvid.

nädala pärast tuleb kutsesobivustest ja see on määrav.
no tegelikult mitte nii määrav, sest tee on juba välja vaadatud, aga lihtsalt asi on ajas. aga mida varem, seda parem ja ma tõesti ei oskaks öelda, mida ma aasta otsa tegema peaksin.
aga jah, see on tähtis, 15nda õhtuks ehk korraks saan rahulikult hingata, siis hakkab närvitsemine pihta. oh. järgmine kord kui närveerima hakkan, siis mõtlen, et küll pärast jõuan muretseda. jup.

aga ma olen valmis. vist. moraalselt vähemalt. praegu. kuigi esmaspäeva hommikul olen nagunii närvis, see poleks mina, kui ma poleks. kuigi samas, kes teab, äkki asi on paremaks läinud ja "eks jõuab hiljem ka" tuleb kasu?

aga hea uudis on see, et mu pea pole juba mitu päeva valutanud.
aga valgusetundlikkus suht sama veel ja kiirenduse talumatus on tekkinud. numps.

aga peaks mainima, et ma olen iseendaga ja oma otsuste/valikutega rahul. ning enamus nõustuvad minuga, kui mitte arvestada üksikuid inimesi, aga praegu nad on vähemuses. nujah, eks ma pole enamikule täpsemalt rääkinud ka, mida edasi peale hakata kavatsen. eks see ole tegelikult aja küsimus. hea juhul kuulevad nad sellest juba kuu lõpus.
mina isiklikult eelistaksin/tahan/ootan suurepäraseid uudiseid.
nii et ma olen hetkel positiivses meeleolus ja usun, et kõik loksub ilusti paika. kuidagigi.

igatsen :*
..rohkem.

kas sa tead, et su silmad räägivad hoopis muudel teemadel ja palju rohkematki, kui samal ajal dialoogis puudutav?